Muude asjade kõrvalt pole üldse aega olnud reaalselt nende tegudeni jõuda, milleks plats metsa üldse loodud sai, nüüd viimaks tekkis pisut mahti ja püüan nondest vähestest palkidest, mis kuivatamise enam-vähem üle elasid, sauna teha.
Midagi kapitaalset ei tee, panen niisama kividele hüti seisma, näis, kaua vastu peab. Aga noh, eks see kõik ole üks mäng, lihtsam ja tõenäoliselt ka odavam oleks üldse ju valmissaun kuskilt tellida.
Isegi kolmemeetristena on need mitmekümnesentimeetrise läbimõõduga jurakad liigutada parajad pommid, nii et veel tuleb nuputada, kas ja kuidas liigutada ja hiljem seina tõsta.
Olen siin paar nädalat oma palgijuppe lahti saaginud, otsustasin nimelt esialgsest ümarpalgimõttest loobuda ja tahutud palki kasutada. Eks siin on ka olude sundi, kunagise Norra välisõppe ajal jäid palgid sügistalveks märguma ja seen tuli külge, nüüd on esiteks vaja vaadata, milline palk on veel okei ja teiseks kehvemat puitu võimalikult palju küljest ära võtta. Pealekauba on need mütakad siis ka tiba kergemad. Hakkasin palke ka kategoriseerima vastavalt sellele, kui heas-halvas seisus nood on, A, B ja C. A-sid on heal juhul kahe ringi jagu, valdavalt on B-d ja siis mõned C-d.
Kammisin vahepeal ka foorumeid ja nõuandlaid ja juhendeid, et otsida, millega palgivarasid peaks töötlema. Palkehitusest on meeles, et millegagi käisime varad üle. Naatriumhüpokloriid tuli mitu korda ette, oli ka muid nimetusi, aga nood kõik olid seina katmiseks, mitte varale. Viimaks küsisin ühes FB palkehituse grupis järele ja sain teada, et Sinesto B. Õigus, oli jah see. Aga kui helistasin Hobbitoni Ragnar Lõbule, ütles too, et see plätserdamine on üsna mõttetu, palk peab ennekõike kuiv olema, kui on kuiv, ei hakka ka ükski loom seda hävitama.
Siit on näha, et kuivamislõhe saagimine tõesti töötab, ehkki see siin sai tiba sügavavõitu. Aga jah, mõikab, kuivamisel tekkivad pinged ongi saetud soonde suundunud ja ülejäänud palk on kena sile. Üldse on naljakas lugu selle palgiga – kui ma õigesti mäletan, siis sai ta kevadisest tuulemurrust, koorimine jäi hilja peale ja kuna see oli esimene partii palke, siis ei kuivanud ta ka kuigi kõrgel, vaid paar sentimeetrit maapinnast, vahepeal oli üsna rohus, samuti oli see palgialus metsaservas. Ometi on see partii palke kõige paremas seisus võrreldes kõigi teiste palkidega, mis said langetatud talvel, esimesel võimalusel kooritud ja kohe ka poole meetri kõrgusele kuivama ladustatud. Nii et mine võta kinni, millal siis on õige aeg langetada ja koorida ja kuidas kuivatada.
Kuigi järkan kõik need mürakad kolmemeetristeks juppideks, on nende liigutamisega ikkagi tubli tükk tegu. Algselt kavatsesin nad kõik käsitsi palgialuselt saunakohale liigutada, aga praegu olen vaid mõned 30sentimeetrised kaubaaluse abil liigutada jaksanud, jurakamatega katkestaksin end arvatavasti ära. Guugeldades leidsin küll väga asjalikud Logrite'i käsipalgikärud (junior arch), aga Eestis neid vist pole ja tellides läheks pea 800 eurot maksma, nii et jääb vist tellimata, kuigi tarvidust oleks selle järele ka pärast sauna valmimist. Tuleb uurida, äkki keegi keevitaks soodsamalt kokku.
Senisest paarinädalasest saagimisest ja maadlemisest on vähemalt nii palju tolku, et pärast välisõppest naasmist olen kuus kilo alla võtnud. Pea iga päev kolm kuni viis tundi saagimist ja palkimist on korralik trenn.
Üldse on see toimetamine oma platsil täielik puhkus olnud, eriti pärast mitut kuud võõral maal, võõraste inimeste keskel, võõraid reegleid järgimas ja end pidevalt tagasi hoidmas, et võõraste naabrite peale ei karjuks. Pärast naasmist olen enamiku kohustustest soiku jätnud ja ainult platsil rassinud. Hing kosub.
15. sept 2019
Eile sai viimane palk lahti lõigatud, õnneks tundu täitsa hea. Üldiselt ongi ligi kolmandik "täitsa head", kolmandik "mm, kahtlane" ja viimane ports "ei tahaks hästi seina panna". Aga noh, peame muudkui meeles, et see ongi rohkem harjutusprojekt ja näis mis saab. Saunaks vast kärab.
Nii nagu täna, oli ka üleeile vihmane päev ja platsil midagi teha ei saanud, nii et tegelesin tehnika hooldamisega ja katsetasin kokku ostetud puure. Üllatuslikult avastasin, et akutrell jaksab isegi 32mm palgipuuri vedada. Kui kunagi varem proovisin, siis mu meelest ei jaksanud, aga ju ma ei märganud toona pöördeid maha keerata. Praegu igatahes toimis ja sain ühe akuga kaks auku läbi 24cm palgi lastud. Eks häda korral saab käsipuuri appi võtta, kui see korralikult teritatud, siis mõikab küll.
Rahuldavalt toimisid ka liblikpuur ja oksapuur, aga need, nagu pildilt näha, on üsna lühikesed, nii et palgist läbi ei puuri. Eks ongi mure, et mõni palk, nagu eelmiselt pildiltki näha, on üle 40cm, nii et ka kõige pikem trellipuur ei ulata vist läbi minema, nii et pean kas käsipuuriga järele aitama või siis salapulga auguga mitu korda maadlema, märkima alumisele ja pealmisele palgile augukohad ja võimalikult täpselt augu puurima, mis ei läbista kogu palki. Või siis läbistama kahelt poolt auku kokku viies, aga ma ei tea, kas nii täpselt hakkama saan.
Augusaega hellitasin kah lootusi, kui leidsin pikenduse, aga nüüd selgus, et augusae tsentripuuri krae on laiem kui 32mm augusae enda laius. Variant on võib-olla see maha lihvida, aga mine tea, kas sellega funktsionaalsus säilib.
Eks tuleb loota, et saan spiraalpuuriga kuidagi hakkama. Ühe nipina lugesin ka puuri tahtlikku nürimaks tegemist. Idee on selles, et spiraal on nii suure sammuga, tõmbab puuri niivõrd jõuliselt sisse, et trellil ei käi jõud üle, kui aga puur tiba nürim, siis nii jõuliselt sisse ei tõmba.
Meeldiva üllatusena avastasin, et Stihlil on ka täiesti olemas bensiinimootoriga trell, nii et kui akuga ikkagi kuidagi hakkama ei saa, siis ühe variandina saab ka see 500 eurot või kasutatuna 200-300 eurot välja käia.
Sae soetamise pluss oleks see, et siis oleks mul peale selle puurimisvõimaluse lisaks raskele ja võimsale saele ka üks kergem saag, mis vibreerib vähem, kaalub vähem ja millega saab puhtamaid lõikeid teha. Tapid jne. Pealekauba on seina kerkides ka seal üleval kergema saega ohutum ukerdada. Kusjuures hind jääks umbes sinna bensiinitrelli kanti, kah 400-500 eurot.
Bensiinitrelli saab aga kasutada vaid puurimisteks. Tõsi küll, vastava varustuse soetamise korral saab puurida ka pinnasesse kas posti- või istutusauke, samuti jääauke. Praegu küll ette ei kujuta, et mul neid auke eriti tarvis tuleb, aga mine tea.
Jällegi vihmase ilmaga sai palgi vedamise alus tehtud ning nüüd ühel kuivemal päeval ära proovitud. Kunagisest korteriremondist oli üks 1,5 m pikkune ehitusvineeriplaat alles, Tööriistamarketist ostsin neli pöörlevat ratast, iga ratas kandevõimega üle saja kilo, pea sentimeetrise läbimõõduga kruvid, koormarihmad ja tõsterihm, kuurialt otsisin külgedele kaks prussijuppi.
Koormarihmadega oli kavas palk aluse külge fikseerida, aga ilmnes, et täiesti piisab tõsterihma silmusest ja palgi enda raskusest, et ta alusel minema ei libiseks. Ühe sõidu tegin küll ka koormarihmade abil, siis kasutasin järgi vedamiseks mitte tõsterihma, vaid palgihaaratsit.
Alus töötas üllatavalt hästi, sain oma kolmemeetrised ja kohati üle 40 cm paksused, mitmesajakilosed notid ühest platsiservast kenasti teise veetud. Tõsi küll, vaid paar sentimeetrit paksud rattad vajuvad sellise koorma all ikka natuke pehmemasse pinnasesse ja päris metsa 10 cm läbimõõduga ratastega vist ei lähe, aga praeguse vajaduse rahuldamisel on too mõnikend eurot maksma läinud lahendus Eestis kättesaamatu Logrite'i palgikärule alternatiiviks küll.
Vajumise vastu saaks tegelikult osta veel paar sellist ratast, siis on raskus ühtlasemalt jaotatud ja ei keskendu ainult nelja punkti. Päris metsa minekuks võiks küll ka suuremad rattad osta, aga metsas lisanduvad ikkagi veel mättad, künkad, lohud, kännud ja kivid, nii et kardetavasti poleks see alus ka suuremate ratastega seal kuigi praktiline.
Praeguse variandiga vedasin aga kenasti tunni-paariga viis-kuus plaginotti ära.
27. september, reede
Kaks päeva kulus kahe palgivarju normaalsesse kõrgusse tõstmiseks. Järgmine kord sellist kilplust enam ei tee, ehitan kohe õige kõrgusega.
Kõiki palke ikkagi käsitsi ära ei lohistanud. Tähendab, lohistada oleks veel saanud, aga üles punnitamine oleks asjatult aeganõudev ja raske olnud, palk-kaks päevas heal juhul. Nii et äi tuli eile oma palgitõstukiga kohale ja pusisime katuse alla.
Täna sai ka midagi päriselt tegema hakata. Alumise palgirea ladumine, loodimine, diagonaali sättimine ja igati jonksu ajamine on tähtis, selle järgi hakkavad kõik teised palgid jooksma. Aega sellele ka kulus, kuna üks mees (khm) polnud oma palke kuigi sirgelt tahunud. Tegelikult arvasin, et peale palkide paika sättimise enamat ei jõuagi, aga siis võtsin ikkagi tapid kah ette.
Tappimine ja kõigi nende joonte vedamine tahab veel meelde tuletamist, taas ei lihtsustanud tööd kehvalt tahutud palgid ega ka üsna alguses saega kivi riivamine. A no kaks tappi sai tooriku faasi nüsitud, enamat polekski võimalik, kuna tikksaag oli koju jäänud.
Tavaline palkehitaja käru.
16. oktoober 2019, kolmapäev
Palkehituse häda hobiehitaja jaoks on selles, et üks tähtsamaid, kõige nähtavam, tuulele ja vihmale kõige avatum palgirida on seesama, millega alustad ja kus kõige rohkem vigu teed. Kõige parem oleks meeldetuletuseks ja soojenduseks valmistada üldse mingi kõrvalhoone, aga peale sauna ja maja ma ei kujuta ette, kus sa veel tihedat tappi ja vara valmistaks, teistele hoonetele (garaaž, kuur vms) on tuuldumine pigem eesmärk. Igatahes tegin seal alguses palju vigu, kohati sai toorik ka liiga uljalt lõigatud, nii et pärast oli palju nõkerdamist, et enam-vähem klappima saaks.
Teine täisrida ehk kolmas rida läheb juba märksa lihtsamalt ja kiiremini, sain nood palgid enam-vähem paika ühe päevaga, eelmistega läks mitu päeva. Eks hakkavad ka tööd lihtsustavad võtted meenuma, samuti tekib taju, milline on ok vara- ja tapitoorik, jääb mitu katsetamisetappi vahele. Teise reaga sai ka hästi, ohutumalt kui hiljem kõrgemal, katsetada, kuivõrd on tapi ja vara saagimine üleval seinal, ilma palki vahepeal alla võtmata võimalik. Ilmnes, et on võimalik küll, eeldab vaid suuremat ettevaatlikust ja järsemate liigutuste ning võtete vältimist.
Omaette teema on salapulgad – nagu juba eelnevalt trelli teema juures pelgasin. Ilmnes, et mu tubli vana DeWalt saab puurimisega hakkama küll, kui pöörded maha keeran. Teine häda on selles, et oma suurushullustuses olen nii suured palgid võtnud, et puur ei ulatu läbi, seega ei saa ma hästi ülemisest palgist läbi alumisse välja puurida, nii et nüüd puurin esmalt alumisse augud valmis, tõstan pealmise palgi selle kohale õhku, märgistan ülemise palgi varasse alumise palgi järgi augud, pööran vara üles ja püüan võimalikult sirgelt ja täpselt augu sisse lasta. Võrreldes tavapärase protseduuriga on veaoht suurem ja aega kulub märksa rohkem. Samuti on jurakat palki raske tihkest tapist välja ja tagasi keerata, ilma et see seinalt alla kukuks.
Samuti ei tee ma enam seda viga, et teen kõik muud etapid täitsa valmis ja jätan puurimise eraldi ettevõtmiseks, kuna see tähendas palju akudega ringi jooksmist. Mõistlikum on nt paika saanud alumisele palgile iga kord platsil käies paar auku sisse lasta, sest ühe akuga saab umbes kolm auku teha.
Otsustasingi kolme auguga ühe palgi kohta piirduda, kuigi see jääb üldlevinud soovituste kohaselt tolerantsi piirialale – kuna kuusk olevat rahutum, siis peaks samm olema alla meetri. Teisalt on pulkadega jube nõkerdamine ja mõtlen endiselt, et noh, saun, pole ehk suur täpsus nii tähtis. Kuigi saun, kus toimuvad suured ja kiired temperatuurimuutused, võib palk just äkilisemalt käituma hakata. Eks näis, viimases hädas saab ka sirutuslatid panna.
Trelliga juhtus eile ka jama, otsustasin puuridele teha toekamad vutlarid, puurida jalakasse augud ja kasutada siis neid halge puurihoidjatena. Jalakas on hea tarbepuu, aga selle headus, sitkus, teeb ka selle raskemini töödeldavaks. Lühemale puurile hoiuauku puurides lõpetas aku järsku töötamise. Kusjuures just see aku sai äsja uuendatud Tartu vastavas ettevõttes – odav see töö polnud, nii et loodetavasti pakutakse mingit soodustust või hüvitist.
Häda on olnud sügis ja sellega kaasnev tüüpiline ilm. Valmistasin kaks palgi varjualust, esimesele sai mitmekordne kiht ehitusobjektilt annetatud tellingukilet, teisele vaid üks kiht. Teisel tuleb paarist kohast vesi läbi. Samuti pean juba valmivat saunakarpi kaitsma ja kiledega katma. Ega see ideaalne ole, sein tahaks ikka tuulduda ja püüan ka servad võimalikult õhku jätta, aga hädalahendus on see ikkagi.
Mitmel päeval on juhtunud, et jooksen nende kiledega mitu korda edasi-tagasi, nii nagu viskab jälle sahmaka.
Katsun ka töid nii sättida, et erinevateks tingimuste korral ikka midagi teha saaks – kui lund sadas, siis täitsin platsil järsemaid lohke, sest need olid siis paremini nähtaval; kui vihma sadas, sain esimeses palgivarjualuses muid töid teha, salapulki valmistada, tenderposti saagida või palgihaamri teha.
Tenderpost uksevaltsiga, eraldi uksepiitasid ei pane.
Igaljuhul on tööde kavandamine käinud tiheda ilmateenistuse ja yr.no jälgimise abil, esmalt eelneval päeval ilmateate vaatamine, siis hommikul uuesti täpsustamine. Vahel isegi ilmateenistuse ilmaradari järgi paari tunni täpsusega vihmavaba hetke sihtimine. Pikemad vihmased päevad on koduste tegemiste jaoks, kool ja/või töö.
Varamisega on kaasnenud ka uue tööriista õppimine. Varamiskirvest ehk künakirvest polnud ma seni eriti kasutanud, nii et tehnika tahtis õppimist. Seni olin arvanud, et tuleb kirves võimalikult sügavale lajatada ja siis võimalikult suur laast välja "kiskuda". Tegelikult on tehnika lihtsam, tegevus meenutab rohkem kõplamist – toksan kirvega lühikese intervalliga järjest edasi, nii eelmine kirvejälg võimaldab laastul pärast järgmist kirvelööki minema lennata. Natuke sama põhimõte, nagu tisleritöös kumeruste valmistamine, esmalt saed kumeruse järgi risti sisse, siis lükkad peitliga pikijoont need ettelõigatud tükid ludinal maha.
Eks nii need varem kogutud puutööteadmised uute võtete omandamist toetavadki. Igal juhul tundub mulle, et varamiskirves on tõhus vahend, kombineerituna kettsaega käib varamine kiiresti, samas vaikselt ja üsna tolmuvabalt. Ei näe eriti põhjust, miks me palkehituses varamisfreesi kasutasime, mis oli lärmakas, loopis laias kaares sodi ja ka üsna hirmus töövahend – ketas oli sellise jõuga, et niisama käivitamise järel oli selle paigalhoidmisega raskusi. Kui varamine on piisavalt käpas, siis on kirvega töö kiirus ja täpsus selle freesiga täitsa võrreldav.
Aa, üks asi veel – kui esimesed ringid varamisel ja tapi tegemisel püüdsin alguses võimalikult täpselt teha, jooksin spetsiaalselt tellitud, kalli varamissirkliga ringi, siis nüüd viimatisel ringil sättisin palgid paika loodiga ja märkisin sellega ka tapid, varatooriku lasin silma ja tunde järgi, vaheetapina täpsustasin jooned kettsaega (sarnane protsess viimistluses, kus tiigersaega "tikutatakse") ja esmamulje kohaselt on tulemus ootamatult täpne, varasirklit ei lähe vaat et vajagi.
20. oktoober, pühapäev 2019
Progress. Aknaavad hakkavad paistma. Varsti saab juba tenderposte sobitama hakata.
Vihmailmatööd
23. oktoober
Neljas rida läheb
24. oktoober neljapäev
Mõtlesin, et püüaks vähem punnitada, teeks mingi kraana moodi asja. Midagi isegi kannatas tõsta, tehnika vajab veel arendamist.
30. oktoober, kolmapäev 2019
12. november, esmaspäev
Kuna maja jaoks vundamendi ette valmistamine, lisaks krundi ümbruse rookimine on oma aja nõudnud, muud ringitrööpamised lisaks, siis pole suurt saunatada jõudnud. Täna sain viimaks mahti tenderpostid ja piit paika ajada. Pisut tahab veel loodimist, aga üldjoontes klapib.
Praegu proportsioone vaadates paistab, et üks torn sest hoonest tuleb, nagu muumimaja. Aga noh, las olla, ei peagi kõik hooned lamasklevad olema, mõni võib end natuke upitada kah.
Pärast mõningast vaagimist ostsin väljas tegutsemiseks soojakiirguri. Viimased paar nädalat on kohati see töötamine ikka üsna kõle, riided saavad kiiresti niiskeks ja kui tahan puhkepausi teha, siis hakkab külm. Pausi ajaks koju vantsimine on tüütu, sest siis peaks kogu varustuse vahepeal kokku pakkima. Päris saetööde ajal seda ei kasuta, tiba tuleohtlik, pealekauba saagides on normaalselt soe kah, aga palkehituses on ka tolmuvabu hetki, näiteks tappide ja varade mõõtmised ja märkimised, siis saab kütte ligi võtta.
Veebiotsingu põhjal paistis K-rautas normaalne kiirgur olemas olema, aga kui olin ära ostnud, siis avastasin, et puudub reduktor, puudub voolik, gaasist rääkimata. Läksin teisel päeval teise poodi, AS Propaani lisajuppe soetama ja seal avastasin, et neil on täpselt selline kiirgur müügil, mida oleksin algul tahtnud. Märksa kompaktsem, käib otse ballooni külge, jääb ära mitme jupi vedamine ja voolikutega mässamine.
Kurat. Miks ma seda guugeldades siis ei leidnud? Kusjuures nüüd kontrollides paistab, et nende kodulehel seda seadet polegi. Tüüpiline.
Korraks isegi kaalusin, et ostan nende variandi, aga siis polnud jälle kindel, kas K-rauta enda oma tagasi ostab. Nii et mis seal ikka, jäin siis oma tülikama variandi juurde. Manuaal oli nii kehvalt tõlgitud ja kasutusjuhised nii segased, et esimesel katsetusel pelgasin ikka natuke õhku lennata. Aga seni olen tervena püsinud.
20. november 2019
Käisin eile saemeistris korralises saehoolduses, vaatasin uuesti trelli. 32 mm puur oli igaks petteks kaasas ja poetegelased olid varmad ka proovida laskma, töökojas oli neil pisike palgipoeg olemas. Noh, nagu ikka, reklaam läheb reaalsusega natuke vastuollu, reklaamtekstis kilgatakse midagi võimsast puurist, aga võrreldes mu DeWalti akutrelliga on too "võimas" ikka lahjem, otsapuidu ja oksa puurimisel jäi jänni. Samas puhast puitu nagu isegi jaksas, nii et kui poe poolt öeldi, et võtavad hinnast sada eurot alla, siis võtsin ikkagi ära, saab vast midagi ikka puurida ja kombineerida. Poerahvas oli vist kah hädas sellest lahti saamisega, ju jälle nii ebastandardne kaup, et ostjaid naljalt pole.
Näis, palju tast päriselt tolku on.
21. november 2019
Stihl BT 45 osutus täitsa asjalikuks. Jah, jõudu on vähem kui akutrellil, samas ei pea pidevalt põdema, et paari augu puurimise järel on aku tühi, ühe paagitäiega sain kaks rida palke puuritud. Samuti saavutavat trell oma täisvõimsuse alles viie paagitäie järel, masin tahab veel sissetöötamist. Lisaks ei pea tingimata keermega puuriga puurima, saab veel paremini lapik- ehk liblikpuuriga lasta. Hakkasingi nüüd otsima, kust pikema varrega lapikpuuri saaks, leidsin nii pikema puuri kui ka lisatava pikenduse pakkujad.
Ühtlasi komistasin ehitusfoorumis väite otsa, et lapikpuuri ei saa palkehituses kasutada, sest keerme puudumise tõttu ei too ta august puru välja. Esiteks: puuri vahepeal tõstes saab suurema osa puru välja küll. Teiseks: saab ka kombineerida, pärast lapikpuuri kasutamist korraks kõik augud keermepuuriga üle puhastada. Lapikpuur koormab trelli märksa vähem, erinevalt keermega puurist see ei tõmba ennast puitu nii lihtsalt kinni.
Ja kui ka tekib tõrge, oksakoht vms, siis ei pea puuri ilge jõuga välja kangutama või tagurpidikäiguga jamama – kuna puur on lapik ja augukülgedega haakuvat pinda vähe, saab puuri august, läbi puidupuru lihtsalt välja tõmmata, tagasi sisse panna ja edasi puurida. Oleks ma juba kunagi palkehitusest töötades seda teadnud või selle peale tulnud, mul oleks hunnik hirmuhigiseid hetki palkseina otsas puurides ära jäänud.
Nii see nõksude omandamine käib, sauna valmimise ajaks on asi käpas, võin sauna maha tõmmata ja korralikult uue ehitada.
7. detsember 2019, laupäev
Naabritega on kah kemplemist. Ma mõnda aega arvasin, et mul on mäluga probleeme, ei leia oma eelmisel päeval enda arvates kindlasse kohta pistetud märkekriiti üles. Viimaks hammustasin läbi, et käbikunn käib neid virutamas, ju maitseb rasvakriit hästi. Vutlari leidsin täna palkide alt üles, kriit otsast ära näritud, hambajäljed näha. Ühtlasi olid eile kenasti tallele pandud kaitseprillid palgivirna taha lohistatud, vist kavatsesid närilised pesale talveks aknad ette panna, aga poolel teel mõtlesid ümber või väsisid ära.
Vahepeal toimunust veel: seoses uue trelliga sain ka ühe teise mõtte teoks teha, ehitada saunale liigutatavad katusepaanid. Natuke häiris, et pidin kilesid muudkui seintele lohistama ja maha tõstma ja siis aina tokke sinna alla sättima, et palgid päris ummuksis poleks, ühtlasi sadas vihm sel moel pidevalt sauna keskele, lisades veelgi niiskust. Nii et nüüd võtsin pikad kuuselatid, puurisin neist mõnekümnesentimeetrise sammuga augud, torkasin aukudest laasitud kuuseoksad läbi, nii et moodustus kalaluustiku moodi raam, millele pingutasin noodsamad kilepaanid.
Eks nad pisut kaaluvad, ikkagi üle kolme meetri pikad, 1,4 meetrit laiad, eriti veel kui lund oli sadanud. Pealekauba tilgub mõnest vigastuskohast ikkagi läbi, aga toimivad siiski rahuldavalt, nüüd pole ülemised palgiread enam kilekotis ja sauna keskosa on kah kuiv, sellisel kujul saaks hoone vist pikemakski seisma jätta. Raamide peale ja mahatõstmise õige tehnika vajab veel harjutamist, alguses käis suurema pingutamisega, nüüd hakkavad juba õiged nõksud tekkima, natuke nagu kangitõstja võtted.
Tegin mahatõstmise tarvis ekstra kõrgad pakud, et vähem selga koormata. Tegelikult saab nüüd katteraame ka lihtsalt nihutada – sellelt seinalt, kuhu parasjagu palki sätin, lükkan raamid eemale. On ka sellel omad miinused, sest palkidega väga vabalt sel juhul ringi vehkida ikkagi ei saa, aga samas on vähem tõstmist ja kogu ülejaanud hoone kenasti varju all puhuks, kui jälle mingi vihmahoog peaks tulema.
Samuti olen viimase nädala tegelenud plankude lõikamisega. Sauna ümbrust puhastades sai langetatud üks tüsedam kuusk, mille kättesaamise ja väljaveoga oleks traktoril tõenäoliselt tükk tegemist, nii et saen järgatud kuuse otse langetuspaigas plankudeks ja lohistan siis käsitsi välja. Nii nagu palkide tahumisel, vajab ka plangu saagimine – kui juhtplaat tüvest läbi ei ulatu – eriti täpset ja rahulikku kätt. Kui aga väsimusest või kiirustamisest kannatamatuks muutun, tekib lõikejoonde soovimatu nurk, mis teisele palgi poolele jõudes on nii palju võimendunud, et plank on kõver, keerdus, nõgus või mõni muu jama. Täna läksin kiilutamisega hoogu ja põrutasin ühe täitsa kena plangu pikijoones pooleks. Ei saa ikka rapsida, tasa ja targu.
Tulevikuplaanid muutuvad iga päeva, ilma ja tuulesuunaga. Alguses oli kavas saun kõrgem teha, nii et pööningukorrust saaks vajadusel võõrustamiseks kasutada, aga esiteks tõuseks katus minusuguse kõrguspelgliku jaoks ehitamiseks liiga kõrgele, teiseks ei tuleks vist materjalist välja. Nii et esialgse puitsõrestiku ja teravnurkse katuse asemel tuleb nüüd arvatavasti nürinurkne ja pärlinitega katus. Kate on endiselt lahtine, tahaks ikkagi laastu, aga võib ka juhtuda, et ostame lihtsalt plekid või plastid.
Keriseid sai mitmeid vaadatud, aga sellise eksperimentaalsauna jaoks on tiba kahju kerise eest mitusada eurot välja käia. Nii et nüüd olen hoopis vanu väikseid raudahje, burzuikasid piielnud ja mõelnud, et ostaks mõnekümne euro eest sellise vana junni, punuks talle jämedast traadist korvi ümber ja laoks kerisekive täis. Six küll kahtleb, kas väike kolle ka sauna soojendada jaksab, aga eks siis saab kerise välja vahetada ja burzuika mõnda teise abihoonesse, suvekööki, grillnurka või paviljoni panna. On mu fantaasia.
15. detsember pühapäev 2019
Saunas läks plekist leilikulp läbi, tegin jalakast uue.
23. detsember esmaspäev 2019
Et miks nii visalt edeneb? Sellepärast. Noh, muidugi saaksin ka äia metsaveotraktoriga kohale tellida ja oleks palk vupsti seinal, aga where's fun in that. Nii et väntasin kaks tundi ühte palki üles sikutada. Six tellis mõni aeg tagasi paarikümne euro eest sellise väikse vintsi. Arvasin küll, et paarimeetrisest lindist piisab, aga tegelikult on koormarihma nihutamine üsna tüütu, vahepeal peab palki toestama, et see tagasi ei vajuks jne. Sain ka viimaks säilitatud kuuske sihtotstarbeliselt kasutada, seni on ta pigem tülinaks olnud. Jätsingi kuuse selleks püsti, et äkki on vaja selle abil midagi lohistada või tõsta, aga vintsimise ajal ilmnes, et kuusk ähvardab üldse maast välja väänduda, nii et vajas lisatoestust. Vints ise on nii ja naa, pisut kipakavõitu tundub, ja lahtilülitamine jms on natuke tüütult keeruline, peab jälgima, et näppe vahele ei jäta, aga vähemalt selle ühe tööga sai hakkama.
Üldiselt seina põhiosa peakski vaikselt lõpusirgel olema, järgmise ringiga lähevad akendele silluspalgid. Olemasolevad aknad on küll kõrgemad ja nõuaks ühe palgirea võrra kõrgemat ava, aga ma teen need aknad pigem väiksemaks. Teine variant oleks aknaava ka allapoole lõigata, aga see vähendaks räästa kaitseefekti, sademed pääseks aknalauale lihtsamini ligi, nii et pigem jätan alumise servale praegusele tasemele ja teen aknad ise väiksemaks.
Samuti jätan ära katuse tala + sõrestiklahenduse ja teen pärlinitega, siis ei pea katust nii kõrgeks ajama, pikem inimene saab katuseharja all istuda. Kuigi ukseava määrab ikkagi endiselt ka katuse kõrgust, näis, palju see viilualust mõjutab. Pärlinitele vaatamata tahaks kelpkatuse teha, on kuidagi nunnum.
05. jaanuar, 2020
Ostsin poest varem uitmõtte ajel ka ühe tali, maksis vaid paarkümmend eurot, nii et tundus mõistlik katsetada.
Alguses proovisin tervet palki korraga tõsta, aga sellest ei käinud ikka jõud üle. Teisel katsel sikutasin kord ühest otsast, kord teisest – esmalt üks ots üles, sellele pakud alla, siis teine ots üles jne. "Kraananoolena" kasutasin planku, mille koormarihmadega enne fikseerisin.
Natuke nadi, et selle nöör on ilgelt libe, sama materjal, mis heinapallinööril, lihtsalt jämedam, nii et seda sikutades tuli nöör mitu tiiru ümber käe mässida, et käest ära ei libiseks, ja lisaks soonis see siis kõvasti kätte. Lisaks kisub see nöör krussi, nii et pärast palgi üles vedamist ja tali lahti ühendmist keeras mul kogu komplekti nii sõlme, et lihtsalt sirgeks tõmmata enam ei saanud, enne järgmist sikutamist pean vist kõik lahti võtma ja nööri uuesti plokkidest läbi tõmbama. Võiks ka parema nööri panna, aga seda on sinna nii palju meetreid vaja, et see läheb rohkem maksma kui see tali ise.
2020. aasta
Osaliselt koroonaga seoses (kõrgematel töödel oli vigastusoht suurem ja polnud soovi nakkusohtlikku kiirabisse sattuda) ja osaliselt maja valmimisega ning teiste hoonete vajaduse tõttu seisis saun ligi aasta niisama. Sõrestikud ja kilekatted töötasid enam-vähem, paarist kohast tahtis küll lekkida, aga sain ühest reklaamibüroost väliplakatid, mis on toekamast materjalist – loopisin need saunale lisaks ja eriti vist veekahjustusi ei saanud. Ka kardetud hallitust ei tulnud, kuigi palkmaterjal oli mäletatavasti kehvapoolse kvaliteediga. Linavästrikud olid asjakorraldusega rahul ja tegid saunanurka suvel pesa, orav toppis talveks oma käbid palkide vahele.
27. mai, 2021
Hakkab peaaegu valmis saama, enne leilitamist vaja veel igaks juhuks tuleplaat kerise taha panna, üks korralik eelkütmine teha, et värv kerisel kõvastuks ja lehk kaoks ja siis saab kivid kerisesse laduda.
Eks siin oli eelnevalt mitmeid kaalukamaid vaheetappe, aga peamiselt veetis saun ligi aasta niisama seistes, sest kõik teised hooned ja tegemised olid tähtsamad. Seinad olid küll juba mullusest püsti. Nüüd kevadel jõudsin viimaks nii kaugele, et muud tööd, enda tervis ja ilm võimaldasid viiluseina ja viimaks ka katuse valmis teha.
Esmalt ladusin tulevastest põranda- ja lavaplankudest ning pakkudest sauna siseküljele "tellingud", seejärel korjasin aasalt ja hoovi pealt enam-vähem kõlblikud palgijupid, mis viiluossa passisid. Need olid küll juba peenemad kui seinapalgid, nii et jäid tahumata ümarpalgid, nagu pildilt näha. Pärlinid otsustasin algse 1,5 meetri ülekatte asemel 0,5 meetri peale lõigata, sest toetuseta rippesse ei riskinud nii peenikest palki jätta, jämedamaid pärlineid ei jaksanuks üles tõsta ja postidega ei viitsinud praegu jännata, vajadusel saan hiljem eraldi postidel seisva katuse lisaks teha. Kaalumisel oli ka vahvärk kelpkatus, aga kaaluma võibki jääda, tegin lihtsalt ära. Kiirema lahendusena sai katusekatteks pigisindel võetud, hiljem on võimalik see näiteks pilpaga üle lüüa – tegin mõni aeg tagasi pilpakiskumispingi ja prooviks sai ka mõned sületäied pilpaid tehtud.
Ämbrid
Pekkiminekuid oli omajagu ja vigadeparandust jätkub veel mõneks ajaks: aknapõskede tenderpostid jätsin liiga suure vajumisvaruga, nii et nüüd on seal vahed, mis vajavad täitmist; katusekalde tegin pärlineid lisades algselt kavandatust järsemaks, nii et nüüd on katuse ja viilupalkide vahel vahed, mis vajavad samuti täitmis ja katmist, pealekauba olin unustanud, et moodulkorstna krae oli varem valmis ostetud ja see oli laugema nurgaga, nii et nüüd tuli sellele mingi taldmik alla ehitada; pärlineid ja roovitust paigaldades unustasin kerise ja korstna ohutu kaugusega arvestada, nii et nüüd tuli nende ühendamisel põlved vahele panna; ukse tenderpostid ja pakud tegin juba mullu valmis, aga nüüd vaatasin, et saun läheb liiga kõrgeks, nii et loobusin varem hoole ja vaevaga voolitud ülemisest piidast ning pesastasin tenderpostid otse sildepalki – natuke vajumisvaru jätsin, aga akna põhjal ei pidanud suurt varu vajalikuks, näis, kas tuleb sellest veel jama või mitte. Ukseava tuli algselt kavandatud kahest meetrist seega madalamaks, nii et tekkis oht pea ära lüüa, aga siit tuli ka hea disainiõppetund: kui uksest sisse-välja astumine on põrandast madalam, siis võib piit samuti madalam olla, kuna inimene ei jookse sellele otse sisse, vaid astub diagonaalis selle alt läbi.
Otseselt ämber see võib-olla pole (eks tulevik näitab), aga loobusin ka ujuvast põrandast ja toetasin plangud taladele. Päris kindel pole, kas kerise raskuse (vist 75 kilo, pluss korstna paarkend kilo, pluss kerisekivide vähemalt 60 kilo, pluss veepaagi ligi 50 kilo) ära kannab, aga panin selle tarvis kerise kohale põranda alla toetuseks lisakivi, samuti tulevase võimaliku dušinurga alla ning põranda keskosa alla.
Põrandaplangud ise liitsin s-kujulise keelega (ei tea ja ei viitsi õiget terminit otsida, poolpunn?), nii et mõnesentimeetrine ülekate neil on. Nende paigaldamisele ja soonte kettsaega saagimisele kulus kaks päeva. Plankusid endid saagisin mullu kah vist paar päeva. Nendega läks nii palju nihu, et kuna kavandasin ujuvat põrandat, siis eriti täpselt sauna sisemõõtu ei järginud, täpselt seinast seina ulatumine polnud nii tähtis, aga nüüd taladele toetades oli see tähtis, seega oli ligi kümme jämedat planku liiga lühikesed ja pidin lisa otsima. Põranda sain küll kaetud, aga lava alla said nüüd õhemad plangud. Õnneks seal ka mingid raskust pole, lavaplangud toetuvad seintele, aga võib-olla vahetan hiljem siiski välja, kui tuleva talvel mõne kuuse maha võtan ja õiges pikkuses materjali välja saen.
Roovitus sai võib-olla liiga laadna kinnitusega, mingeid vingeid tappe ja liugkinnitusi ei kasutanud, mõne liiga jämeda koha lahendasin koerakaelaga, aga enamjaolt piirdusin niisama naelutamisega. Näis, kas peab, või hakkab tugeva tuule, raske lume või lihtsalt seina vajumisega probleeme tekkima.
Katuse lõin üleeile kiiruga, järgmise päeva tormi ja vihma kartuses, nii et lõpetasin pea südaööl. Lõpusirgel vaatasin oma pigisindlite varu valesti ja tundus, et hallid sindlid on otsas, pidasin viimast sindlipakki harjasindlite pakiks, ja võtsin mulluse lebola katuse jääkide musta sindli paki, nii et nüüd on ühe katusepoole kaks rida musta värvi.
Noja varades ja tappides on kah kohati omajagu ruumi, eks tuleb veel järeltoppimist ja -katmist teha.
Suurem osa ämbreid on tulnud kiirustamisest, kas oli lihtsalt mingist tööst siiber ja tahtsin selle etapi mingilgi kujul valmis saada, või siis ilmast: need nüüd kevadel tehtud katusetööd näiteks toimusid pidevas vihmahirmus, ühe päevaga, kuuest hommikul õhtul kaheksani, tegin näiteks ära otsaviilud, roovituse ja katuselaudise, nädal hiljem teisel ainukesel vihmavabal päeval möllasin hommikul seitsmest öösel üheteistkümneni sindleid lüüa. Üldse oli ilm üks põhimõjureid, pidevalt pidin katmisega tegelema ja oma töid ilma järgi kavandama. Kui nüüd uuesti peaks tegema või kui kellelegi algajale nõu andma, siis soovitaksin kavandatava sauna kohale mingi trossidel purjeriidest või muust vastupidavast materjalist katuse pingutada, see säästab suurest vaevast, ei pea pidevalt materjali katma ja saad ka ise ilmast hoolimata tööd teha. Koormakate unusta ära, see hakkab varsti lagunema ja lekkima.
A no eks viltuminekutel on plusse kah: näiteks katuse järsem nurk tagab selle, et räästaservas ei teki tagasivoolu, nii et katuselaudis ei märgu – erinevalt lebolast, mille katusenurk on väiksem ja millele pidin tagantjärele hakkama plekke katuseserva alla sobitama. Algselt kavandatust madalam ukseava tegi sauna enda, selle kõrguse proportsionaalsemaks, veel ühe palgiringi lisamine oleks sauna visuaalselt liiga torniks muutnud. Ja tappide jms pilud ja avad tulevad ehk hiljem ventilatsioonile kasuks, muidu kipuvad need tänapäeva saunad liiga umbsed olema ja siis saunaehitusõpetused kubisevad targutamisest, kuhu ja mitu ventilatsiooniava teha ja kuidas ikka õhk ringlema peaks. Näis.
Soovitused ja muidu märkused
* Eks siit eelnevast tekstist leiab vast mitmeid kõrvatahapanekuid, peamine näiteks see ehituskohale katuse tekitamine, aga üksinda ehitades soovitaksin megajämedatest palkidest hoiduda. Jah, visuaal on võimas, aga see ei ole seda vaeva väärt. Masiivne palk teeb keeruliseks langetamise, materjali vedamise, selle seina panemise, märkimise, sättimise jne. Võiks küll arvata, et jämedast palgist kerkib ka sein kiiremini, ühe hoobiga mitukümmend sentimeetrit, aga sellega on vaeva nii palju, et selle ajaga jõuad peenemast materjalist rohkem ära teha, sealjuures vähema vaevaga ja väiksema ohuga enda tervisele. Samuti saad peenema palgi paremini kuivatatud. Ma arvan, et kui ma poleks seda massiivset, kohati ligi poolemeetrist palki kasutanud, oleks mul saun juba eelmine, võib-olla isegi üle-eelmine aasta valmis ja ka hallitusprobleemi poleks tekkinud.
* Katuseteema ka palgi eelneval ladustamisel. Esiteks valida päikseline ja tuuline koht, teiseks kasutada tugevat kattematerjali. Ma siin me hoovi peal tegin ju küll mitmeid õhulisi katusevariante lattide ja koormakatetega, aga kõige parem kuivatusmeetod oli ikkagi pisut eemal, metsast väljas aasal ja mitte koormakattega kõrge katus, vaid lihtsalt palkidele kuhjatud kerge kaldega tugevad kattematerjalid, välireklaamide plakatid. Üldse pidanuks alustama kapitaalsema katusealuse ehitamisest. Saun on nüüd enam-vähem valmis, aga ühe järgmise tööna on kavas mul suure puitmaterjali kuuri ehitamine, sest ikka on vahel vaja kuiva palkmaterjali ja lahtiste katete alt seda sikutamas käia on tülikas, tuleb iga kord hakata katteid tagasi laduma. Ja no eks on ka muud pikemat tarbepuitu vaja ladustada, tuttaval vajus suur pirnipuu kummuli, varsti lähen seda ära tooma ja siis on seda vaja kuskil kuivatada.
* Arvatavasti oleks saanud ka tegelikult siinsamas hoovil kuivatatud, lihtsalt varjulise poole asemel päikseline hooviserv. Juhindusin algselt hoiatusest, et palk ei tohi liiga kiiresti kuivada, lõheneb siis rohkem, aga pingutasin selle kartusega üle.
* Samuti ei kuivataks ma nüüd palki aasta(id), vaid mõistlik on palk talvel maha võtta, ära koorida, lasta tal kevad-suvi hästi tuulduvas kohas taheneda ja augustis seina panna. Edasi kuivab juba konstruktsioonis. Nii tegin ma näiteks mitmete hiljem langetatud palkidega ja palgi kvaliteet oli märksa parem.
* Kividest postvundament paistab täitsa okeilt toimivat. Olen nii rõhtpalk- kui vahvärkkonstruktsioonidele pannud kivid, mille all on heal juhul kümme sentimeetrit kiviklibu padjandit. Mõnel juhul olen selle kaevanud maasse, sauna jaoks aga kuhjasin padjandid niisama maapinnale ja veeretasin nendele kivid otsa ja loodisin ära. Paari aasta järel on hoone endiselt loodis, kuigi alguspinnas on ebaühtlase kihistusega, üks nurk on mullal, teine nurk pigem savil. Vetsu nurgakividele ei viitsinud klibu alla pannagi.
___________
August 2021
Laenasin sõbralt soojuskaamera, et sauna lekkekohti jahtida, ootuspäraselt on põhilised lekkekohad uks ja aknad. Seinad, varad ja tapid on üllatuslikult soojatihedad.
Miskipärast lekib ka saunatagune viilualune, nii et sellega tuleb veel tegeleda.
Ühtlasi on siin näha, et kerisest madalam osa seinast on jahedam, mis näitab hästi ära, miks lava alumine aste peab kerise serva kõrgusel, mitte madalamal olema, muidu on mammud jahedas.
