Automaja, oktoober 2020

Otsustasin käppelt enne külma ja lund veel garaaži ära teha.

 

Esmalt panin postid püsti ja nende külge toed. Läbistava keeltapiga lühemate talade postide külge kinnitamiseks pidin poste püstasendist natuke kallutama. Talade otsad tõstsin ükshaaval tapipesade juurde pitskruvidega kinnitatud pakkudele ja siis hakkasin koormarihma aeglaselt pingutades ja vahepeal kuvaldaga takka aidates neid pesadesse suruma. Läks üllatavalt valutult.

Pikemate talade ja pärlini pikkus on 4,5 meetrit, läbimõõt ligikaudu 19 cm (2 x saeplaadi laius). Lühemad talad tõstsin käsitsi postide külge, pikemad tõstis lühemate peale äi oma traktoriga. Sealt omakorda punnitasin pärlini jälle käsitsi harjale. Käsitsi tõstmist sain juba eelmise, kaldkatusega hoone juures harjutada – nipp on selles, et postide otste küljele tuleb pitskruvidega väiksed pakud kinnitada (alloleval pildil on üks veel näha), siis saab pärlini või tala esmalt posti otsa kõrvale tõsta, seejärel tapikeele peale tõsta. Üht otsa postile tõstes on muidugi oht, et teine, madalamal asetsev ots, mis toetub alles talale, võib libisema hakata, nii et enne sidusin alumise otsa koormarihmaga tala külge.

Eile said sarikad peale. Läks üllatavalt ludinal, olin valmis suuremaks pusimiseks. Oleks ajaliselt vist isegi roovituse valmis jõudnud, aga see üles-alla ronimine ja kõrgustes turnimine väsitas ära.

Täna jõudsid katuseplaadid kohale ja loomulikult selgus, et olin koguse valesti arvestanud, ligi poole rohkem oleks vaja. A no 2/3 sai ikkagi katte alla, nii et võis auto juba varju parkida.

Katuseplaate sain juurde, aga harjaplaate muidugi enne varude täiendamist üle ei lugenud. Pärast tänast katusel ukerdamist leidsin, et peaks konstruktsiooni ikkagi sademete eest kaitsma, nii et hakkasin laudadega üle lööma.

Nii töökoja kui garaaži tegin tavapärase jämedakohelisusega, valdavalt kettsaega. Vingem vahvärgi tegu käib muidugi ketassaega ja ülitihedate tappidega. Mul siin metsas on ketassaega pisut raske toimetada ja lohvakamad tapikohad korvan kiiludega.

Viimased lauad said naelutatud õhtuhämaruses konkreetselt käsikaudu, naela enam ei näinud. Möödalöögiga kaasnev säde oli kena, valepidi naela sisse taguda üritamine mitte nii kena. Aga hea, et kõik need palkide postideks saagimisega tekkinud servamata lauad said nüüd ära kasutatud, ei jäänud jälle kuskile mädanema, viilualuse jaoks hakka või kohe uusi palke saagima.

Täna öösel saab siis hoone esimese tuuletesti, õkva viilu alla tulev tugev tuul muudkui tugevneb.

Kevadel sai nüüd viimaks ka värvitud. Rootsi punane ja maja värvimisest jäänud Remmersi jäägid.