No kas saab juba küll? Myy ja tont, nov 2021

 

Jagub veel seda õõnsat kuuske. Nüsisin tiba ja tassisin jälle metsa.

Tagasiteel jäi jurakas metsakuiv ette, tundus üht Myyd vajavat.

Laiskloom, nov 2021

 Otsin endiselt viise, kuidas põdrakahjustustega ja õõnsaks pehkinud kuuski ära kasutada. Öösel turgatas, et saab ju teha mõne tüve embava kuju, mille siis võib oksale toetada või kui metsakuiva puu külge panna saab lausa naelutada. Võtsin aia tagant ühe mõttetuma paku, millel siiski natuke veel kooshoidvat tervet puitu alles, õõnestasin veel lisaks ja vedisin garaaži. Tagantjärele targutades soovitan õõnestamisega oodata kuni kuju vormimiseni, pärast kehaosade väljalõikamist on lihtsam ka õõnsuses olevat pehkind osa eemaldada.

Tõmbasin looma seljakoti külge ja läksin metsa sobivat riputamispuud otsima.

Sobiva jämedusega, samas sobival kõrgusel toekama oksaga puid tegelikult palju võtta polnudki, see kask oli ideaalseim. Olin käppadele varu jätnud, kuna ei teadnud, kui jämeda/peene puu külge kuju läheb, nii et käpad kohendasin kohapeal.

No näis, kaua püsib, kas piisavalt kaua, et kask jõuab käppadevahelise osa ära täita.

Metsanäss, nov 2021

Kuna langenud puude tüükad hakkavad otsa saama, tuleb seisvate metsakuivadega midagi ette võtta. Väga peeneks ei saa minna, kuna sael on laiem plaat peal. Peene otsaga plaadi ostmisel ei näinud toona mõtet, aga nüüd hakkab aina mõistlikum tunduma.

 

BuraTiina, nov 2021

Täna oli vihmane ilm, nii et tegin vahelduseks ühe tüki varju all valmis, võtsin selga ja viisin metsa.

Neljakümneliitrine seljakott mahutab ikka korralikult: saag, kütus, kirves, esmaabi, muu pudi ja jääb veel ruumi ülegi.

Mulluse langi serva tekkis kohe sügisel paar murdu, mille tüükaid saab nüüd ära kasutada.

 

Marek, november 2021

Käisin täna metsavahel tagamõttega otsida mõni selline murdunud tüügas, mis poleks pehkinud. Metsakuivasid jalal seisvaid kuuski oli küllaga, aga ei tahaks otseselt langetama hakata, las nood jääda loomadele. 

Viimaks leidsin ühe tuuleheite, saagisin läbi, ajasin püsti, ja kukkusin vormima, aga pärast esimesi sügavamaid sisselõikeid avastasin, et südamik on ikkagi pehme. Ei tahtnud ka pooleli jätta, nii et pidin esialgsest detailitäpsemast ideedst loobuma ja tugevama ümbritseva puidu säilitamiseks pontsakama kuju tegema. 

Mis seal ikka, nii nende asjade tegemine käib, juhtub niisama õnnetusi ja vahel juhtub õnnelikke õnnetusi st ootamatuid, autorist sõltumatuid muutusi, mis tulemust hoopis paremaks võivad teha. Antud juhul vast ei teinud, aga noh, kärab küll.

 

Metsavaim, november 2021

 Väikse sae soetamise üks tagamõtteid oli kunagi, et saaks selle koos muu varustusega seljakotti pista ja kus iganes tegutseda. Eriti palju seda teinud pole, mullu talvel tegin matkaraja äärde ühe väikse pingilaadse toote ja teise kohta meie käigurajal olevale kraavile purde.

Sel aastal on mõnda aega mõte olnud teha metsas murdunud/kuivanud puudest mõned kujud. Eile panin sae seljakotti, limpsipudelisse valatud kütuse ja õli kah, ja tatsusin kohale – esimeseks katsetuseks valisin lausa natuke pehastunud puu, aga pole kindel, kas see töö lihtsamaks tegi. Ühe tunni ja pooleteise paagiga sai Manna Tera tehtud. Inspiratsioon tuli Mononoke anime metsavaimudest.

Nagu vist juba varem mainitud, siis väikse sae üks peamisi eeliseid (lisaks kergusele) on ka üks selle puuduseid – sae päästikuga käepide on toodud tagaotsast sae peale, tehes võimalikuks selle ühe käega kasutamise ja muutes selle ühtlasi kogult väiksemaks. See teeb aga pikemad saagimised väsitavaks, sest kangiefekti peaaegu pole, kogu surve võtavad enda peale päästikusangast hoidvad paar sõrme. Tavalisel sael jaguneb koormus mõlemale käele, sest on teineteisest eemal, saekese on teljeks, millest kahel pool olevad käed liigutavad saagi vastassuundades, üks vajutab sae eesmise poole alla, teine tõstab tagumise otsa üles. Väiksel sael on aga mõlemad käed keskel ja surve sõrmedele hakkas mul pikapeale neid lausa suretama, pärast saagimist nimetis- ja keskmine sõrm kirvendasid. Kusjuures olen ka suure sae puhul mõelnud, et hea oleks, kui saaks üldse kõigil saagidel käsi vahetada, vahepeal parema käe ette tõsta ja vasema taha viia. Aga ei, saed on loodud vaid paremakäelistele.

Eks see annab samas ka motiivi töövõtteid parandada ja lõiked eelnevalt rohkem läbi mõelda, selle võrra on hiljem töö kiirem ja kogu protsess vähem väsitav.

Puidust kompostri tegemine, november 2021

 Esimene sai tehtud juba pea kaks aastat tagasi: pehkinud südamikuga kuusepakk seest õõnsaks, suvaline pakuseib kaaneks peale ja hõi. Sellisel pakul on too eelis, et alt on ta lahti ja ühendus maaga olemas, saavad lagundajad kenasti toitainetele ligi. Lisaks on pakk ise üsna termoreguleeruv, ei tohiks ülekuumenemise või alajahtumise muret olla. Küll on see häda (nagu kõigi kompostimistega), et talvel on lagundajad laisemad ja siis kipub sisu servani kerkima, nii et hea oleks mitme kompostri kasutamine – kui üks täis saab, kasutad teist ja vastupidi. Vasakpoolne on vana komposter, paremal uus.

Kuna nüüd võtsin tuulemurruga seoses paar põdrakahjustusega kuuske maha, siis panin mõned jämedamad ja pehastunumad pakud kompostri tegemiseks kohe kõrvale. 

Täna toksisin palgikoorija ja langetuslabidaga pehme osa välja, tassisin ja veeretasin pakud maja juurde ja lõikasin tervematest palgiotstest kaaned peale. Kaks kergemat sain isegi niisama üle aia tõstetud, kõige jurakam tuli mööda sihti ümber aia ja läbi värava veeretada.

Sel korral tegin kohe uhkema kaane, hingega: kaanest eenduv osa läheb kompostri serva lõigatud süvendisse ja külgedelt läbi löödud naelad toimivad teljena, millel hing pöörab. Lihtne. Kaks väiksemat pakku on nüüd varuks. Või kellelegi jõulukingiks :P