Voodikandik, voodilaud …

… või kohvikandik? Ma ei teagi, mis (ja kas) selle eestikeelne nimetus olla võiks, kandik on pigem jalgadeta. Voodilaud kipub pigem sinna haige- ja invavarustuse hulka kalduma. Eks pärast uurin edasi, seniks aga – rull:

Vaheldumisi – tamm ja saar, tamm ja saar, kord tamm all ja saar peal, kord vastupidi:
Kandik:

Laud:
Tundub natuke kõrgevõitu? Ongi. Korraks isegi mõtlesin, et lõikan jalad lühemaks, aga praegu, ise selle laua taga istudes, olen täitsa rahul, et mu jalgadel on selle all liikumisruumi, arvuti ei prae kintse ja laud ei kipu iga pöörde ning ühe jala üle teise tõstmisega uppi lendama. Pealegi, kui ka on vajadus, et laud oleks madalamal, reitel, siis on alati võimalus lauajalad kokku murda ja alust kandikuna kasutada. Kah mugav.

Idee ise hakkas küpsema juba paar aastat tagasi, kui juhtusin kuskil sohva käetugedel kasutatavaid kokkurullitavaid aluseid nägema. Jalgade voltimise, liikumise ja fikseerimise, laua lahtirullitud "plaadi" jäigastamine tehnoloogiline lahendus tahtis natuke juurdlemist, seega jäi mõte mõneks ajaks settima, kuni üleeile lõpuks töökojas seda Jaaguga arutama hakates oli heureka-moment. Jaak küll pakkus kah täiesti kasutuskõlbliku versiooni (mis ehk leiab ka kunagi teostust), aga see oleks liiga jämedakoeline jäänud ning liialt Lutheri rulooga suletavat sekretäri meenutanud. Mina tahtsin hoopis sellist õhulisemat ja ee… elegantsemat varianti. Päris valmis see siiski pole, kuna laud kipub edasi-tagasi õõtsuma – jalgade alaosas ju sarjasid pole. Aga prototüübiks kõlbab küll, kasutada saab seda praeguselgi kujul, eks millalgi uue puhangu tekkides saab edasi aretada ja lõppude lõpuks – ega sa voodis mingit praadi saagima niikuinii ei kuku, istud aga rahulikult paigal, rüüpad oma kohvi ja matsutad pannkooki.
Üks variant õõtsumise takistamiseks oleks servaliistudele välisküljele täisnurga asemel nürinurk anda, nii et jalad asetseksid (otsvaatest) praeguse II-asendi asemel kerges harkisjalgses A-asendis. See aga eeldaks omakorda paksemaid liiste ja ka jämedamad tüüblid oleksid head.
Eks näis, eks näis …
Näe:

Mitmejalgsed

Mis on 83 cm kõrgune, 12-jalgne, valmib 3 nädalat ja kinni pole seda nõus maksma ükski eraisik? Õige – Miia-Milla-Manda muuseumi minevad miniatuursed koopiatoolid. Jaagu algne unistus oli nädalane valmimisaeg. Naljanina. Asjaolude soodsa kokkulangemise ja meeletu pingutamisega oleks ehk kahest nädalast piisanud, kuid esimese tingimuse nullis nikerdaja pidurdamine ja teises osas panin mina sõrad vastu. Tähtajad tähtaegadeks, aga ma tahan tööprotsessi nautida kah, mitte veremekk suus hommikust õhtuni kael kõveras rügada, andke andeks onju. Aga õnneks/kahjuks pidurdas nikerdaja piisavalt, et ka minule ei avaldatud enam survet ja viimane nädal oli lust ja lillepidu peitlil välkuda lasta.
A tühja sest lobast, näitan pilta kah, muidu Meeli tuleb ja ütleb jälle midagi sitasti :o(


Natuke lähemalt kah.


Ajakulu on nagu ikka nende toolidega – pärast imestad ise kah, kuhu see aeg kadus. Samas: ainuüksi mõõtude koostamine, joonte vedamine ning šabloonide valmistamine võttis 2-3 päeva. Saagimised, hööveldamised, treimised, peiteldamised, nikerdamised, puurimised, liimimised, uuesti nikerdamised sinna veel otsa. Viimistluslihvimisele läks samuti lahedalt 2 päeva ära. Ja siis imestatakse, miks käsitöö kallis on. Aga vot sellepärast ongi ja sellepärast ostetaksegi Askost või näljapajukil indialastelt või lastakse robotitel valmistada. Ja nii see Eesti käsitöö välja suri.

Veinipudelihoidja, veiniriiul

Selle asjaga on nüüd nii, et aasta tagasi, enne Gerli sünnipäeva, küsisin Tarvolt, mida teha. Ta siis arvas, et neil pole veine kuskile pista. Noh, toona ma seda siiski valmis nõkerdada ei jõudnud. Sel aastal tuli mulle õkva 3-4 tundi enne Gerli spontaan-juubelile minekut meelde, et sihuke jutt oli, otsisin paanikas tamme plangutüki välja, silkasin siva poodi veini järele, et mõõdud klapiksid (muide, ootamatult ilmnes, et ei vastagi kõik pudelikaelad samale standardmõõdule, säh sulle sümmeetrilist paigutust :o( ) ja kukkusin tagasi jõudes hööveldama, saagima, puurima, lintsaagima, freesima ja lihvima. Napikas oli, aga jõudsin.


Seinale sai see küll nädal hiljem, suurema rahvahulgaga toimunud pidustuse eel. Nüüd vaja veel teostada hiljem tekkinud idee – paigaldada pudelikaelte taha LED-lambid, mille valgust siis erinevat värvi vedelikud ja taarad huvitavalt hajutama peaksid hakkama. Jah, aga see jääb vist siiski Tarvo õlule, elektroonika pole kunagi minu sõber olnud :P

Nagi

Meil kipuvad va kindad ja mütsid ja sallid esikus peegli ette kapile kuhjuma, kust neid siis väga tüütu jälle välja otsida on. Nagi vaja, onju. Samas on selles kohas nurk, mille otsustasin maksimaalselt ära kasutada ning nagi mitte lapiti seinale patsata, vaid selle nurgale sobitada. Läksime metsa ja otsisime, näed, sellise juraka välja. Signe aitas tassida.
Lõikasin oksad lühemaks, valisin kõige oksavaesema külje välja, tõmbasin kettsae käima ja saagisin pikisuunas täisnurkse renni sisse. Koore eemaldasin põhiliselt survepesuriga. Esialgu ta sellisel toorel kujul seina läkski, järgmist hetke ootama, millal mul jälle rohkem aega on.
Rohkem vaba aega tekkis vahetult enne aastavahetust. Võtsin kuusetüki seinalt maha, viisin töökotta ja kukkusin peitliga vehkima. TEGELIKULT üsna mõttetu tegevus, sest täiel määral kasutuses olles näeb (või noh, ei näegi) see varn sihuke, mütside, sallide ja pealampide alla mattunud välja:

Aga, noh, mul olid ikkagi mõned ideed, mis tahtsid järeleproovimist ning mis leiavad tõenäoliselt kaugemas tulevikus märksa nähtavamal kohal rakendust. Nii et võisin kaks päeva ühe nagi mõttetu voolimise peale kulutada küll.
Altvaade.



Oleks küll eelistanud viimistlust au naturel, aga esiteks omandab okaspuu lihtsalt seistes inetu kakakollase tooni ja teiseks määrivad aiast, metsast ning garaažist tulnud käed kattematerjaliga viimistlemata puidu kiiresti ära ning plekke ja laike (kui pole tegemist õliga) saab siis vaid liivapaberiga eemaldada. Nii et läks ikkagi mitu kihti lakki peale.

Habemenoateritaja

Näe, leidsin Tarvole 50ndate habemenoateritaja, mis on tore, kuna neid pole eriti saada ja antud eksemplar passib varem soetatud noaga ühte ajastusse:


Oli teine pisut niru nahaga, aga tuli olla õnnelik sellegi üle, et teritaja üldse leidsin, eriti sageli neid siinkandis saada pole. Kiskusin naha maha, võtsin detailid lahti, poleerisin vaskharjaga üle. Nahaotsingud osutusid aeganõudvamaks kui eeldasin, aga lõpuks midagi siiski leidsin. Esmamulje põhjal pelgan küll, et nahk jäi natuke õhukeseks, ent eks hädakorral saab alati ühe tõsise pastlanaha välja ajada ning seda kasutada.

Vana, naha neetidega kinnitusviis oli minu jaoks pisut liiga töömahukas, nii et kasutasin hoopis sellist, mida hiljuti ühe sõbra juures uue (Solingeni) teritaja juures näinud olin: klammerdajaga nahariba otsad kokku ja kinnituskohale nahatükk liimiga peale (vt vaatajapoolne ots):

Habemenoa leidsin talle mõned nädalad varem, aga sellest täies hiilguses pilti pole, on vaid karbi foto, kuna tahtsin enne selle ostmist natuke netis ringi uurida, et mida Чайка habemenugadest kirjutatakse.

(Noast saan ehk hiljem pildi)
Tundus ok olevat ja netioksjonitel küsitav hind oli samuti kohati 60 eurot. Sain selle aga 25-ga. Ja mina maksin koolitusraha: leidsin Balti jaamalt enne seda ühe väga heas korras Solingeni noa. Tundus liiga hea, et tõsi olla, hind kah soodus – 15 eurot. Teadsin küll, et Pakistanis jms kohtades tehakse väga halbu koopiaid, rabedaid Solingeni terasid ning eksporditakse neid Saksamaa kaudu, et oleks juriidiliselt korrektne, aga mõtlesin, et noh, 15 euroga võin ju riskida. Ja läksingi orki: jõudsin tolle habemenoaga rõõmsalt koju ja siis avastasin, et tera oli kotis transpordi ajal mõranenud.

Novot. Pikem jutt on selline (mul on täna aega jaurata): paar aastat tagasi sai mu suvalise Gilette'i pardli mõistlik kasutusaeg läbi ja uut ostma minnes hakkasin mõtlema, et kole totter on muudkui plastjullasid osta ja jälle minema visata. Läksin hoopis antiigiäridesse ning Balti jaama turule tuhlama. Leidsingi Balti jaama antiigipoest normaalses seisukorras noa. Margist ei osanud ma midagi arvata, nägin seda esimest korda. Pärast kodus foorumeid uurides avastasin, et olin teinud hea ostu. Nüüd hiljem aeg-ajalt turul ja ärides ringi vaadates olen täheldanud ka seda, et puupeaga habemenoad on haruldased, õigemini – peale enda noa ma polegi ühtegi puupeaga habemenuga näinud. Pealegi oli see originaalkarbis. Karp oli küll kulunud ja lagunev, aga selle taastamine polnud probleem. Habemenoateritajaga vedas mul samuti, kuna FNS-lt tuttaval poisil oli kodus vanaisast jäänud teritaja, mida võid all koos habemenoakarbiga näha:

Teritaja oli väga heas korras, võtsin vaid lahti, puhastasin, lõin läikima ja õlitasin. Teritaja otsa on ajapikku väsinud naha pingutuseks kunagi ajaleheribasid pandud, voltisin need lahti, jäävad kuskile sinna eelmise sajandi algusesse. Tõenäoliselt ongi tegu museaaliväärtusega eksemplariga. Nuga ise arvatavasti nii vana pole, pigem kuskil sealt 30-aastatest, ma pole jäksanud neid katalooge otsida ja lapata. Noaga samuti erilist vaeva polnud, seda oli hästi hoitud, rooste polnud tera kallale pääsenud, tuli samuti kõigest puhastada, pähklipuust pea lihvida ja õlitada:

Teral on vaid too viga, et teral on "kanna" juures väike nõgusus. Kuulsin hiljuti, et see pidavat tulenema eelmise omaniku käelisusest: kas teritab parema või vasaku käega. Nõgusust on küll võimalik välja käiata, aga ma seda tegema ei hakka, ta lõikab ka niisama hästi ja pigem püüan naha peal teritades selle jõnksu ajapikku välja saada.

Kui nüüd keegi habemenugade kohta rohkem teavet otsib, siis inglise keeles on selle nimetus "straight razor" või "cut throat razor", saksa keeles "rasiermesser" ja vene keeles "опасная бритва" – viimase tähendus on tore, "ohtlik habemenuga", inglaste "kõrilõikaja-habemenuga" pole kah paha :o)
Tegelikult pole sellega habeme ajamises hullu midagi, sisselõikamiseks pead ikka kaunis hajameelne olema. Nagu üks vastavasisulise foorumi asutaja kirjutas, siis tema jaoks ongi sellega habeme ajamine nagu meditatsioon, sa ei saa habemenoaga raseerides millelegi muule mõelda, sa pead täielikult käsilolevale tegevusele keskenduma. Siin ja praegu. Muidugi, iga tegevuse võib meditatsiooniks muuta, aga valdavalt puudub meil selleks viitsimine, antud tegevus aga lihtsalt sunnib sind keskenduma.

Selleteemalisi foorumeid, artikleid ja juutuubiklippe on üsna palju – kuidas teritada, kuidas hooldada, kuidas habet ajada jne. Mõned on ikka päris maniakid, ostavad muudkui uusi terasid, hoiavad neid kümnete kaupa spetsiaalses kohvris. Mingil määral saan neist ka aru, olemas on ikka väga ilusaid terasid: damaskuse, jaapani jne, aga püüan sellest ise hoiduda, lõppude lõpuks on tegemist siiski argise abivahendiga.

 Lisa: Viimati kingiti ka habemeajamispintsel, mida kasutasin algselt vahu näole mätsimiseks, hiljuti aga turgatas, et prooviks ka sellega päris vanakooli teha: topsi, sooja vee ja seebiga. Töötas küll. Esimene kord kukkus pisut vesine välja, teisel korral kasutasin eriti vähe vett – panin tassipõhja õige pisut vett, killukese seepi ja hakkasin kloppima. Vahustus kaunis kiiresti, nägi välja nagu vahustatud munavalge, selline tihe ja tahke, tassi kummutades trotsis ta gravitatsiooni päris edukalt. Habet aitas ajada hästi ja mingit puudust võrreldes poes müüdavate purgivahtudega küll ei täheldanud – näol püsis hästi ning pärast protseduuri ei kippunud näonahk rohkem kuivama. Nii et ma ei teagi, mis imeniisutajaid ja sihverplaadi süvahooldajaid need Nivead ja Gilette'id enda arvates oma vahtudele lisavad. Eks ta üks paras jutumull ole. Ehk reklaamivaht :o)

Raamatuhoidja

Iffand jumal, pole siia aasta otsa miskit lisanud. Põhjus täiesti triviaalne - pole see aeg ka miskit põnevamat puidust teinud, sest põhitöö on nüüd muus valdkonnas ja iga puu-jupstükki pole siia kah mõtet lisada, siis hakkaks pildid põhimõtteliselt korduma.
Aga et blogi päris mädanema ei läheks, siis lisan siia kaadervärgi, mis sai, tõsi küll, juba oma kaks aastat tagasi valmistatud, ja justament selles teises töövaldkonnas tegutsemiseks, aga no ehk keegi leiab, et tal on õkva sama asja vaja ning saab järgi teha. Iseenesest on kindlasti netis teisigi näiteid ja jooniseid, a no ehk mõni ei mõika võõrkeeli, siis on tal hea siin eestikeelses keskkonnas asja kaeda.
Tegelikult on ligi aasta juba uuema, vingema ja lihtsamini kokkupandava versiooni idee mõttes mõlkunud, aga kuna käesolev konstrui ajab kah asja ära, siis pole see nii hädavajalik, ning loomulikult on uue ehitamine järjest edasi lükkunud. Nagu ka paljud teised asjad (palun andke andeks, sõbrad).

Näe, selline näeb see kokkupanduna välja. Raamat on keskmist mõõtu, aga antud raamatuhoidja eeliseks ongi, et see mahutab ka suureformaadilisi teoseid, nt hiljuti käsil olnud lasteentsüklopeedia.



Vahel on vaja lihtsalt A4 formaadis paberilehtedele talletatud materjalidega tööd teha, siis saab neid nii hoida:

Külgvaade, onju.

Raamatu- ja leheküljehoidjad on "tellitavad ning samas ka täiesti eemaldatavad - mõnikord on seda omadust vaja.

Noh, raamatuhoidja on transpordivalmis. Selline paras puuhunnik. Iseenesest mahub igalepoole hästi ära, nt minu 25-liitrisse seljakotti passib parasjagu nurka, aga kuna vahel on vaja seda ka raamatukogus kasutada, siis on säärane mitmeks osaks käimine veidi tüüdu, sest raaamatukogus ei taha nende pulkadega kolistada ja teisi segada. Samuti kipuvad tüübliaugud ja tüübliotsad ajapikku kuluma ning loksuma, mis muudab konstruktsiooni natuke ebakindlamaks. Sellepärast olengi mõelnud, et liimin selle kunagi lõplikult kokku ja ehitan teise, reisiversiooni.

Kokkuvõtteks: asja ajab ära küll ja kunagi tööpäeva lõpus vihutud pooletunnise saagimise, lihvimise, liimimise kohta on sellel asjalikkust-funktsionaalsust küll ja veel :o)

Vanaema > õe laud

Vanaisa sai kunagi laua, mis mingil põhjusel ühel hetkel kõigepealt keldrisse kolis, kus uputuse tulemusel jalad kaotas, ning hiljem kuuris puuhunnikutele tuge pakkus.
Õde kaevas selle sealt välja ja nõudis, et ma sellest köögilaua teeks.
Olin isegi seda paar korda tegemispilguga kiiganud, aga lähemalt süübimiseks huvi/aega ei jagunud. Nüüd vaatasin üle ja peab ütlema, et üks väga korralik tisleritöö. Jälle kord tuleb tunnistada, et vanad tegijad teadsid kuidas puitu hästi ja õigesti töödelda - silm puhkas kohe :o)

Esmalt lahti ja lõhki kuivanud plaadi liimimine.
Järgnes jalgade jätkamine, voolimine, lihvimine. Ja muidugi sarjade uuesti liimimine.

Lõpetuseks panin luku tööle ja viimistlesin. Kuna üldjuhul pole viimistlus minu ülesandeks, siis tegin seda osa erilise entusiasmiga. Seda enam, et varem pole ma aaderdust üldse järgi aimata üritanud. Julgen tulemusega rahule jääda - uued detailid ja jätkukohad on peaaegu tuvastamatud. Plaadi jätsin aaderdamata, kuna esiteks polnud eesmärgiks lauda uueks teha ja teiseks polnud mul selleks piisavalt aega.