Puidust uksehing: jaanuar-veebruar 2021

Pandeemia oli parasjagu täies hoos, kui avastasin, et töökoja ustele pandud pika põõnaga väravahinged on liiga pehmed ja painduvad läbi. 

Esiteks ma ei viitsinud poodi minna, teiseks ei tahtnud tervisega riskida, kolmandaks oli kihk lõpuks ometi puidust hingede valmistamine ära proovida. Kuna sel ajal veel palgivarju polnud, siis puudus ka ideaalne materjal, lehtpuust kuivanud kõverikud või prussid, nii et pidin leppima sellega, mida oli – kuusega. Samuti ei viitsinud hakata puidust punne vestma, tagusin naasama naeltega posti ja ukse külge.

Kogu krempel valmis umbes kolme tunniga, kõige keerulisemaks tegi asja uks ise, sellele löödud lauad on üksteise suhtes ülekattega, mis tähendab, et ukse välispind pole sile, mistõttu oli ka põõnasid ja nende otstesse puuritavaid aukusid (kust sagarad läbi lähevad) üksteise suhtes raskem õige nurga alla ajada. Tõenäoliselt kägiseb nüüd ka uks seetõttu rohkem kui peaks, aga teisalt see mulle täitsa meeldib, on kohe sellise vana talu häälega. Kui paljudel on tänapäeval üldse kägisevaid uksi? Kõigil on sahinal metalltüüblitel, seibidel või lausa laagritel rulluvad hinged. Paremal juhul lengid pisut kiuksatavad, kui uks juhtub viltu olema või kinni paisuma.

Igatahes pean üllatusega nentima, et toimivad need põõnad ja sagarad täitsa kenasti. Olin valmis selleks, et põõna läbipuuritud osa, sagarast paremale jääv ots, murdub üsna pea lahti, hoiab seal ju põõnaotsa koos kõigest sentimeeter-paarine jupp puitu ja kuusk lõheneb ja murdub üsna kergelt, aga seni on hästi koos püsinud ja kisun seda ust kinni-lahti pea iga päev, reeglina mitu korda päevas.

Pole veel selleni jõudnud, aga kavas on ka töökoja teisele uksele puidust hinged teha, sel korral juba tugevamast puidust, saab siis nende käitumist ja kestvust võrrelda.