Ämma-äia man saunatades meeldib naisele laval pikutada ja neil on selleks ka vastav peatugi soetatud. Hiljuti naine tuletas meelde, et pidin meile kah selle tegema. Tegin siis. Tegin lausa kaks, ühe eelmisel nädalal, teise eile, et homme sõprade uut sauna proovima minnes midagi kingiks viia. Originaal oli tehtud kahest lauajupist ja pea toetus pulkadest sõrestikule, aga ma ei viitsi järgata ja jupitada ja naelutada, lihtsam on virnast pakujupp võtta ja saag käima tõmmata.
Materjali mõõdud on ligikaudu 35 cm x 40 cm x 13 cm. Pea jääb lavast umbes 5 cm kõrgusele. Esimene variant sai tiba lühikesevõitu, võinuks paar senti veel õlgade poole tulla, aga naise väitel töötab seegi.
Mõtleks küll, et mis see kange puupakk nii väga annab, aga kui ikka ergonoomiliselt teha, siis on väga mõnus, kui seda ise maha siruli visates katsetasin, siis kohe tundsin, kuidas keha lõdvestus, pikutasin kohe pikemalt. Meenus see kord, kui sain Lutheri tehase puust kontoritooli proovida või kui esimest korda Schwarzwaldis matkaraja äärde paigutatud pingile istusin. Kui puitu õigesti vormida, võib ta täiesti lõõgastav olla, mitte mingi kõva jurakas, mille peal keha kohe kangeks kisub.
Ergonoomilisuse juures tundus mulle üks olulisemaid osi peatoetamise lohu asetus õlgade juurde jääva kumeruse suhtes – kui kumerus on õige koha peal, siis see tõstab pisut õlgu ja turja ja sel juhul ei jää kogu pea ja ülakeha raskus kuklale ja peale, aga naine väitis, et ta õlgu sinna üldse ei toeta, nii et ju oleneb kasutajast ja siis on ehk olulisem hoopis lihtsalt pead toetava osa kõrgus lava suhtes ja see on ligi 5 cm.
Mõlema lavapadja aluse õõnestasin natuke ära, et see pakk liiga raske ei jääks, teisalt muidugi liiga hõredaks ei tasu seda ajada, sest saunas on suured niiskuse ja temperatuuri kõikumised ja kui materjal liiga õblukeseks ajada, kisub see lõhki, massiivsem puit püsib suurema tõenäosusega ühes tükis. Kui ta siiski peaks hakkama lõhki kiskuma, saab hiljem jälle asja pikkade tüüblitega stabiliseerida, puurida pika 10 mm puuriga padjast läbi ja ajada pulgad sisse, mis ei lase lõhenenud pakkudel laiali pudeneda.
Kingiks mõeldud lavapadjale tegin tagaossa lisaks veel ühe õnaruse, kuhu patja tõstes vajadusel küüned taha ajada. Ja no kaubamärk kah :P
2 comments:
Meenuvad Varbola puupäevd, kus üks mees tegi tavalise pingi. Kõige harilikuma palkpingi. Ja sinna peale padja, pealohk kenasti sisse ja. Ise reklaamis: "Pehmest pärnapuust padi! Kuivab sulgkergeks!". Kõik, kes pingist mööda jalutasid, läksid nagu magnetiga sinna ja viskasid korraks pikali, pea pehmel pärnapadjal. Oksjonil müüdi see teos ka hariliku pingi kohta päris kõrge hinnaga.
No ma räägin :)
Post a Comment