Peidupaigad, aardejaht, detsember 2020

Detsember 2020

Vastu hommikut poolunes turgatas paar mõtet, kuhu ja kuidas naabrilaste aardejahiks peidukaid teha, nii et kahmasin väikse sae ühes, pistsin naelad tasku ning tangid ja kirve seljakotti ja läksin metsa.

Naeltest saab tangide abil kenasti luukidele hingi painutada. Klotsi välja kangutamisel murdsin kirvel varre pooleks.

Selle sahtliga jäin võib-olla ühele naabrile vahele, jalutas teine eemalt mööda. Loodetavasti arvas, et tegelesin vaid tuulemurruga ja ei tulnud pärast lähemalt uurima.

Kasekänd oli eriti jändrik, nõudis omajagu nüsimist. Libiseva kaane kinnitamiseks piisas ühest suurest naelast.

Lõhestatud ja õõnestatud halgu saab näiteks võtmed peita. Kuskil kuklas on meeles, et kas Eesti või Norra salaviina vedajad peitsid oma kauba halgudesse, mingis muuseumis nagu oli selline väljapanek.

 Nädal hiljem: 

Algselt ühekordseks ürituseks kavandatud rada on nüüdseks mitu naabri(las)t kasutanud, nii et paistab asja ette minevat. Tegin veel paar peidukat lisaks, kokku on üheksa, ja saab täis ringi metsas teha. Pole praegu vaadanud, aga vahepeal ähvardas aardeid liiga paljugi kuhjuda, toodi rohkem kui viidi. Samas on tore – kodus sai komm otsa ja teadsid, et metsast saab. Samuti on metsas hea käia, kui kõht tühjaks läheb, saab kohe puust võtta.

Juuni 2021

Suvitajatest naabrid kolisid kevadel taas lähedusse ja viisime Sixiga neile samuti rajakaardi, et perepojal maaelus vaheldust oleks. Tegid raja läbi ja olid sillas. Nüüd paar päeva tagasi käis küsimas, kas võib külla tulevad sõbrad kah rajale viia. On vaev end vist ära tasunud.