Vaheldumisi – tamm ja saar, tamm ja saar, kord tamm all ja saar peal, kord vastupidi:
Kandik:
Laud:
Tundub natuke kõrgevõitu? Ongi. Korraks isegi mõtlesin, et lõikan jalad lühemaks, aga praegu, ise selle laua taga istudes, olen täitsa rahul, et mu jalgadel on selle all liikumisruumi, arvuti ei prae kintse ja laud ei kipu iga pöörde ning ühe jala üle teise tõstmisega uppi lendama. Pealegi, kui ka on vajadus, et laud oleks madalamal, reitel, siis on alati võimalus lauajalad kokku murda ja alust kandikuna kasutada. Kah mugav.
Idee ise hakkas küpsema juba paar aastat tagasi, kui juhtusin kuskil sohva käetugedel kasutatavaid kokkurullitavaid aluseid nägema. Jalgade voltimise, liikumise ja fikseerimise, laua lahtirullitud "plaadi" jäigastamine tehnoloogiline lahendus tahtis natuke juurdlemist, seega jäi mõte mõneks ajaks settima, kuni üleeile lõpuks töökojas seda Jaaguga arutama hakates oli heureka-moment. Jaak küll pakkus kah täiesti kasutuskõlbliku versiooni (mis ehk leiab ka kunagi teostust), aga see oleks liiga jämedakoeline jäänud ning liialt Lutheri rulooga suletavat sekretäri meenutanud. Mina tahtsin hoopis sellist õhulisemat ja ee… elegantsemat varianti. Päris valmis see siiski pole, kuna laud kipub edasi-tagasi õõtsuma – jalgade alaosas ju sarjasid pole. Aga prototüübiks kõlbab küll, kasutada saab seda praeguselgi kujul, eks millalgi uue puhangu tekkides saab edasi aretada ja lõppude lõpuks – ega sa voodis mingit praadi saagima niikuinii ei kuku, istud aga rahulikult paigal, rüüpad oma kohvi ja matsutad pannkooki.Üks variant õõtsumise takistamiseks oleks servaliistudele välisküljele täisnurga asemel nürinurk anda, nii et jalad asetseksid (otsvaatest) praeguse II-asendi asemel kerges harkisjalgses A-asendis. See aga eeldaks omakorda paksemaid liiste ja ka jämedamad tüüblid oleksid head.
Eks näis, eks näis …
Näe:
