Gervo saun, detsember 2012

Higistasin neli päeva sauna teha. Tadaa!

 Põhirõhk läks seekord lavale, kuna nurgalava polnud ma varem teinud ja samas (nagu olen ka kuskil varem öelnud) ei meeldi mul jalgu kasutada, kui vähegi võimalik, panen asjad seinale rippuma. Kuna aga saunakarbi seinaks oli valdavalt kipsikarkass, tuli konstruktsioon prussidest alates hoolega läbi mõelda ja lavakinnituseks kindlasti vineerplaadid laudise alla paigutada.
Alumisel pildil nähaolev lavanurk oli konstruktsiooni nõrgim punkt, kuni paigutasin selle laia lavalauast diagonaali. Enam see läbi ei paindunud. Loodetavasti jääb ka edaspidi hoidma, kuid vajadusel on võimalik paigaldada ka diagonaalselt alla nurka jooksev või alumisele astmele toetuv jalg.

 Nii palju oli seekord samuti erinevat, et seni olen kõik lavad toetanud prussidest karkassile (vt vanemad postitused), mida ümbritsevad lavalauad on pigem dekoratiivse või lisatoetuse funktsiooniga (termopuidu kandejõud on nõrgem), seekord läks aga enamik koormust lavalauale.

Paremalt paistab uksekõrvane kerise serv. Otsustasime, et kerisepiirajat ei tee, sissepääs muutub liiga kitsaks.

 Lae ja seina vahelipid jätsin ajutiselt alles, laudis on veel viimistlemata ja kui hakatakse kattevahendiga töötlema, võivad pilud kinni paisuda. Pärast kuivamist võetakse lipid ära.

  Alumise astme moodustatud ristimotiiv oli juhuslik kujund, aga pooltappidega tekitatud tühimik seal keskel oli efektne ja pidi ka praktilist rakendust leidma – hiljem saaks sinna leilikibu pista. Soolaleivapeol kingitud kibu osutus aga astmeaugust suuremaks, nii et too plaan läks natuke luhta.
Gerli tahtis hirmsasti lava tumedamaks toonida, tulemus on üsna sünge :o)

Oli huvitav, aga ka ropult väsitav. Tööd tegin kahes järgus, sest juba teise päeva lõpuks olin rampväsinud, tallad tulitasid, kaelalihased kiskusid kangeks (lae tegemisest) ja haprad klahvitoksija käekesed olid lausa turses. Teises tööblokis oli juba kergem, ainult vasak ranne hakkas tunda andma.

Uks=nurgalaud

Mis on ühist sellel:

tollega:

?

 Vahetati eelmisel aastal majas mõned uksed välja ning kohalikule traditsioonile omaselt kavatseti vanad uksed lihtsalt puruks lüüa ja ahju kütta.

No ei, kihvatas siilisüda, täiesti kasutuskõlbulikku materjali ei saa ometi raisku lasta. Lammutasin uksed laiali, saagisin, hööveldasin, lihvisin mõõtu; liimisin kokku, freesisin ja värvisin poolläbipaistvaks lahjendatud värviga ning paigaldasin Sixi vanasse tuppa töölauaks. Äi ikka vahel toetab sinna oma tutika ametiläpaka ja teeb tööd … või mängib malet … või kalapüüdmist. Vist. Üldse meeldivad mulle igasugu rippuvad mööblitükid, minu arvates on kõiksugu jalad ühtelugu jalus. Nii et, jah, selline asi.

Karje

Võeti siin suvelõpul üks vanem ploomi (või kreegi) puu maha. Ämm (see on vist juba mitmes-setmes postitus järjest, kus ma moel või teisel naiseema mainin, peaks vahelduseks vist äiast rääkima) arvas, et väimees võiks sellest skulptuuri teha.
Paar päeva tagasi sain jälle ühe suurema töö valmis ja saatsin ära, järgmist projekti aga hetkel ees pole, seega sain eile rahumeeli jälle sae kätte võtta, ilma et kuklas tiksuks sundus klaverit toksida ja palgatööd teha.

Tegelikult otseselt skulptuuri polegi vist lapsepõlvest peale teinud, veel vähem mootorsaega seda voolinud, nii et teab mis šedöövrit polnudki siit põhjust loota. Uurisin ja puurisin seda jändrikk, ja, antagu mulle andeks, muud ilmet ma sealt välja ei lugenud kui see:

Juba idee küpsemise ajal oletasin, et ega ma erilist poolehoidu töö tellijalt ei pälvi, aga no mis sa teed ära, on juba selline vizaaž ploomist vastu vahtimas, ega ma siis iluopiga tegelema saa hakata, tuleb ikkagi sellega leppida, mis on. Argumendiks nuputasin ka väite, et (mu teada peaks) jaapanlastel need koledate nägudega kujud ja kujukesed igasugu kurja, haiguseid ning deemoneid peletama, kuigi, noh, päris nii agressiivne see "Karje" nägu nüüd küll pole, aga ehk töötab siis sedapidigi, et kurjahauduja näeb haledat soigujat ja leiab, et siit küll miskit võtta pole, niigi on kõik juba nutune :o)

Sügiseses pimeduses ja häguse kuurilambi valgusel too nõkerdis viimaks enam-vähem valmis sai ning ootuspäraselt pälvis diplomaatilis-tõrjuvat kriitikat: "See sobib … teie maalapile, sinna pingi juurde või nii." Ju loodeti mõnd rõõmsamat aiakaunistust, aga välja kukkus как всегда.
Õnnetu mehikese pealakke tuleks veel õõnestada õnarus, kuhu mõnel õhtul õueküünal pista, siis on tal ka natuke rohkem põhjust peast kinni hoida ja hädist nägu teha.

Nüüd, hommikul, vaatan, et natuke toores sai, tuleks vist veel viimistleda, kuigi samas meeldib mulle ka lähtepunkt, et materjali enda vormi võimalikult vähe töödelda (sellepärast ei tahtnud ma ka esmalt käsi (mis olid alguses üldse jalad) lisada), võib-olla piirdun silmade ja suu rõhutamisega, võin sinna nt helkurmaterjali või -värvi sobitada, siis hea pimedas hiilgavat nägu valgustad.

Pärast eilset töö valmimist klõbistasin veel veebis ringi ja uurisin Munichi teost ning taipasin, et sain vist pigem siiski inspiratsiooni sellest maskist:

Aga no küllap (ei viitsi ju ometi uurida) on ka too mask ise tolle norraka maalist tuletatud, nii et ehk on esimene viide ikkagi õigustatud.

Kevadel tuli koor kergesti ära. Tassisin ta viimaks meie maa nurgale piirikivi valvama ja pistsin Jäneda laadalt kingiks toodud siili pähe. Nüüd on tal natuke rohkem põhjust õõva väljendada.

Ergonoomiline pink

Nojah, vähemalt teoreetiliselt peaks ergonoomiline olema. Kunagi Lõuna-Saksamaal Schwarzwaldis nähtud-proovitud eeskuju seda igatahes oli ja eks võimalust mööda püüdsin järgi aimata.
Mõte on, nagu ikka, juba paar-kolm aastat vana, aga mulle meeldib ideede teostamisel toimetada omasoodu, põhimõttel  “iga asi omal ajal” – kui kõik (või vähemalt enamik) asjaolusid kattub, võin tegudele asuda. Varem oleksin pidanud hakkama materjale jahtima ja raha kulutama. Nüüd aga juhtus nii, et hoovil olev keldripealne panipaik vajas remonti/katuse tõstmist ning tööde käigus kõrvaldatud vana materjal passis õkva pingiprojektiks.
Lisatõuke sain viimatisest perseiidide sajust, kui viisime Sixiga keskööl piknikuteki välule ja pikutasime seal, kaste maas, udu hõljumas, nahkhiired laperdamas ja taivas perseid täis. “Pingil oleks mõnusam,” mõtlesin. Mõeldud, tehtud.

Jäägihunnik oli selline:

Plaan aga säärane:

 Esimesed ettevaatlikud järkamised ja tapid:

 Lisatükid, kumeruste saagimine, sobiva pingilaiuse valimine (5x5 prussidest oleks parem – jäigem, voolavama vormiga – jäänud, aga mis teha, olid vaid lauad, seega tuli pink soovitust pisut kitsam) :

 Lauad peal, mõõtu lõigatud, kuju antud, järgneb seni hööveldamata pinnuliste laudade hööveldamine-lihvimine:

 Valmis:

Äi küll arvas, et kole põrakas (mõõdud on harjumatult suured), seda'i jaksa vedada, aga ei midagi – võtsime Sixiga kahevahele ja tassisime (kõigest!) kolme puhkepausiga aasale:

 Profiil:

 Päikeseloojangut ei näe, mets on ees, kuid õhtupäikeses kullendavat floorat silmab küll (keskplaanil tegeleb ämm usinalt viimatimainitu hävitamisega):

Mõtteid oli mitmeid. Korra kaalusin, et teeks langetatava seljatoega, saaks pingil lisaks poollamaskil istumisele ka pikutada ja magada. Aga sel juhul oleks pidanud kumerast seljatoest loobuma.
Teine mõte oli tagumistele jalgadele suured rattad lisada – tekib soov pink tähe- või muuks vaatluseks kuhugile mujale vedada, siis piisab esimeste jalgade üles tõstmisest ja lohistamisest. See mõte võib veel teoks saada.
Kolmas fantaasia oli pink puhtalt tappide ja raskusjõu abil siduda, ühtegi metallist abivahendit kasutamata – osaliselt sai seda ka tehtud.
Neljas: päikesevarju lisamine. Kunagi. Ehk. Võib-olla.
Kõik ideed on ilusad ja toredad, aga häda selles, et Sixi linnast tagasitulekuni oli aega vaid üks päev, üllatus tema tööelu lõppemise ja jõudeelu alguse tähistamiseks oleks vett vedama läinud. Nii et võtan seda (taaskord) käeharjutuse ja prototüübi valmistamisena, järgmise vihun juba vingema.

Tooteproov: Nii, tulin mina, tead, nääli juurest “uue” kiige peolt ja mõtsin, et, noh, võtan koera ja kassi kampa ja lähen aasale, onju. Proovin pinki.
Oi. Kui. Hea.
Oleks selliseid Eestis vaid rohkem. Ikka kipuvad nad ebamugavad olema, loed kümme minutit raamatut ja juba kann kange. Tean küll, miks neid avalikus ruumis kuskilt ei leia – iga vähegi mõnusam ase oleks lihtsalt kohe läinud. Naabrimees, kes hooldab RMK platse, räägib selliseid lugusid, et hoia peast kinni. Suvalised viidapostidki pannakse pihta, rääkimata kõigest muust. Nukker :o(
Aga meite pink on hea :o)

Märtsipink:

Jolki-palki: liivakast!

Ämm rääkis juba eelmine aasta, et pojalastele oleks liivakasti vaja. "Jajah, teen-teen." Ja … sinna ta jäi.
Ok, tegelikult ei jäänud, natuke ikka mõlgutasin, võtsin lakapealt lauadki alla – vot need lauad jäid küll sinnapaika, korra sai neid Sixi sünnipäeval suupistete alusena kasutatud, kuid pea aasta hiljem läksid need sama targalt jälle lakapeale tagasi.
Eksju.

Novot. Aga sel talvel olid jälle koledad tuuled ja sellega kaasnevad murrud ning üks neist tuulemurdudest juhtus õkva siia, uue maanteega paralleelselt jooksvale endisele maanteelõigule, mida peale meie pere vist keegi teine õieti ei kasutagi. Saagisin siis selle tuulemurru lahti, hirm oli küll nahavahel, polnud sellist asja varem teinud, ikkagi mitu puud ja jämedat oksa korraga pinge all ning valmis iga hetk pingest vabanedes näkku hüppama või end sulle peale pöörama. Nõkerdades sai see sasipundar siiski lahti harutatud, järgatud ja ladustatud.

Põhipahalase, kuusejuraka, järkasin huupi ära, et näis, mis pärast saab. Hiljem jõristasin ka pikivaod sisse, et kuivaval palgil oleks, kuhu pinget suunata ning sellevõrra vähem põhjust lõhki minna.
Noja siis kevadel viimaks turgatas, et neist saabki liivakasti  teha. Päikseliste soojade ilmadega läksin palki koorima. Esimese jupi lasin totakalt kirvega – mõõ-ttee-tuu. Siis koitis, et naabrimehel on igasugu riistu, ehk on palgikoorijagi. Oli. Näe, seisab siin, pea koorimata palgijupi najal.

Koor tuli ludinal, eriti kui nõksu kätte sain – viimased kaks palki koorisin põhimõtteliselt nii, et lükkasin koorijaga otsa lahti ja edasi tõmbasin lihtsalt käega. Jäi ilus ja sile pind, nagu beebipepu, praegu liivakastis on need tõmmatud koorega jupid samuti kõige ilusamad ja mõnusamad, mingit viimistlust ei vaja.

Notid jätsin suveks aia taha kuivama, esialgu metsast toodu ja märgadena ei jäksand teisi hästi nihutadagi. Nüüd, augustis, hakkas ramm ka pikimale neljameetrisele peale – puhina ja punnitamise hinnaga küll, aga ikkagi.

Nurgad sidusin sellise kalasaba-pooltapiga, ühe otsa peitsin pikima noti sisse tavalise kalasabatapiga. Palgiseotiseid pole vähemalt viis aastat teinud, natuke on kunst küll ununud, aga võtsin lõdvalt, mingit erilist tislerdust säärasel ajutisel nähtusel nagu liivakast pole ju vajagi. Ühtepidi mugavusest, teisalt põnevusest otsustasin, et ei kasuta valmistamisel ühtegi abivahendit peale sae ja silma. Ok-ok, langetuslabidas ja kirves leidsid kah natuke rakendust, aga oleks ka nendeta saanud. Abivahendite all pidasin silmas rohkem loodi, mõõdulinti, tollipulka vms. Antud tõika ja pikka palgipausi arvesse võttes kukkus tulemus täitsa nitševoo välja.

Praegu kasutasin kassi sooletühjenduste kaitseks koeraaediku lammutamisest allesjäänud võrku, hiljem tuleb ehk varikatus lisaks, mille saab lastevabal ajal kassitõrjeks otse kasti peale langetada. Võib-olla. Eks nende ajutiste lahendustega kipub naapidi olema …

Tahtsin konstruktsiooni võimalikult lihtsa jätta, seega esialgu ühtegi salapunni ega kruvi ei kasuta, loodan, et tapid hoiavad piisavalt koos. Praegu küll veel siiski konstruktsioon loksub pisut, samas – kui oleva sügise ja talve siin vajuda lasta, siis ei liigu nad arvatavasti enam sugugi. Nii et näis. Kindlama haakumise tagamiseks oleks võinud muidugi radikaalsema nurgaga tapid saagida, aga no esimese hooga ei tihanud, lõikasin ikka harjumuspärase mõõdukusega :o)

Ja see kummaline sisselõige pikima palgi otsas täidab kaht funktsiooni: esiteks saab nüüd laste mängu kõrval passiv (vana)ema rahumeeli istuda/lehte lugeda/päikest võtta, teisalt oli mul selle sektori võrra kaalust kaotanud palki kergem liigutada. Elu näitab, kas see tootedisain ka sihtotstarbelist rakendust leiab või lõikan selle mingi moment lihtsalt maha.

Värsked uudised: Pärast sihtgrupi testmängu selgus, et puudu on liivakookide küpsetamiseks hädavajalik tasapind. Suur viga :o(  Jah, kõige lihtsam oleks olnud lihtsalt üks palgipealne tasasemaks saagida või lihvida. Mõtlesin siiski paar sammu ette ja saagisin jälle sälgu sisse (pildilt nähtav tagumise palgi kirevate julladega osa) – siis ei hakka need liivakoogid ühtelugu üle liivakasti serva välja kukkuma ning pidevalt uue liiva juurdevedu nõudma. Näis, kas läks asja ette või kavaldatakse mind siiski üle.

Koolitusest

Kunagine tööandja võtab õpetajate lehes sõna:

"Kutseharidus ja seda andvad ametikoolid naudivad rahulolu ja eneseimetlust. Esmapilgul on ka põhjust, sest euroraha toel on koolimajad remonditud, õppetöö toimub mitmel astmel, põhikoolilõpetanud saavad lisaks ametile keskhariduse (kui soovivad), gümnaasiumiharidusega saab ametioskuse paberi veelgi lühema ajaga. Lisaks lõpmata palju täiskasvanukoolitusi ümberõppe, tasemekoolituse, täiendus­õppe või kvalifikatsiooni tõstmise nime all. Viimaste puhul liigub ka euroraha koolipapade kukrusse.

Mis seal salata, ka ettevõtjad saavad sellest katlast kulbitäie ammutada. Ripub meiegi töökoja seinal tunnistus, mis tõendab, et oleme andnud oma osa Euroopa sotsiaalfondi rahastatud tööpraktika teenuse pakkumisse ehk siis võtsime väljaõppele töötu, kes küll paraku meil tööd ei saanud ja minu teada pole selles valdkonnas ka hiljem tööd leidnud. 

Rohkem pole meie mööblirestaureerimise firma seda teenust pakkunud, sest ei tundu eetiline (Euroopa) maksumaksja raha raisata, teades, et vaba töökohta meil ei ole ega tule. Kahju on ka petetud õpipoistest, kes pärast neljakuust õpiaega ei ole sel erialal asjatundjad ning kelle oskused on kesised selleks, et iseseisvalt eraettevõtlusega alustada.

Aga eks keegi ametnikest saab linnukese kirja ning Brüsselist vaadates on kõik parimas korras, sest kogu raha on ära kulutatud. Mis ametiõppijast edasi saab, ei huvita kedagi. „Elukutselised” ümberõpetel käijad elatavad ennast sel viisil aga päris kenasti ära.

Ettevõtjate ukse taga seisavad paar korda aastas noored, kes soovivad tulla praktikale, sest seda nõuab õppekava. Neil on näpus paber, kus on kirjas, mis oskused peavad praktikandil olema. Enamikul juhtudel tuleb tõdeda, et neid oskusi siiski pole. 

Ametikoolid on oma õpetamiskvaliteediga rahul, aga tööandjad mitte. Ja nii loobitaksegi vastastikku süüdistusi: üks ütleb, et head tööjõudu pole võtta, teine käsib luua paremad töö- ja praktikatingimused, maksta rohkem palka jne. Võib-olla teen liiga ameti­koolidele, mille lõpetanud saavad erialasele tööle, tunnevad oma ametit, on tublid ja edasipüüdlikud töötajad, ning mis kõige tähtsam, kohe makstakse noorele ametimehele ka head palka (keevitajad, ehitajad).

Lugesin 29. veebruari Delfi uudistest Kuressaare ametikooli näitel, et erialasele tööle saab ainult kolmandik ametikooli lõpetanutest. Seda polegi nii vähe. Mäletan, et 15 aastat tagasi tulevastele tööõpetusõpetajatele erialaloengut lugedes selgus, et õpetaja­ameti valib viieteistkümnest ainult üks. Tagajärg on see, et praegu õpetatakse käsitööoskust vähestes põhikoolides. Nii võibki saada igapäevaseks tegelikkuseks tuntud nali teise seina naelast.

Restauraatoreid liiga palju
Olen üle 30 aasta puutunud kokku mööblirestaureerimisega. Teen sel erialal ka pedagoogitööd koolides, eraettevõtjana olen üritanud praktika käigus koolitada kümneid õppureid (ka välisriikidest), olen löönud kaasa õppekavade koostamisel ja kutsestandardi nõuete kokkupanekul.

Tahaksin küsida, kes on võtnud vastu otsuse koolitada väikese Eesti kohta nii suurt hulka mööblirestauraatoreid. Lugesin kõikide ametikoolide peale kokku ja sain arvuks ligemale 85 õppurit (koos eespool mainitud kõikvõimalike täienduskoolitustega). Ja seda olukorras, kus Eestis tegutseb kümmekond arvestatava tasemega, kutsestandarditele vastavate oskustega eratöökoda, riiklik restaureerimiskeskus Kanut ja kümmekond selle ameti pidajat suuremate muuseumide juures. Ärme räägi firmadest, kes üleeile panid kipsplaati seina, eile paigaldasid aknaid, täna restaureerivad mööblit ja homme on valmis tegema mis tahes tööd, aga kus töömehed on ikka ühed ja samad.

Võib jääda mulje, et sellepärast ongi häid tegijaid vähe, et õppinud mehi-naisi pole võtta ja neid peab nüüd kibekiiresti välja koolitama. Kahjuks on tõde hoopis selles, et väikses Eestis on selle töö tellijaid vähe. Ei päästa siin ka naabermaa Soome, kus Kalevipojad ehitajatena endiselt hinnas on, aga mööblipolsterdajaid ja -parandajaid jagub oma meeste-naiste hulgas piisavalt. 
Kuigi antiik ja taaskasutus tundub olevat populaarne, on see huvi paljuski n-ö platooniline. Olen antiikmööbli galerii pidajana viimasel ajal märganud, et käiakse, vaadatakse ja kaup meeldib, aga kui on valida majalaenu maksmise ja antiigi soetamise vahel, siis tegelikult valikuvarianti pole.

Moes on küll isetegemine, aga kapi või tooli ülevärvimine ja sinna lillekeste maalimine ei ole veel mööblirestaureerimine. Meie töökojas laupäeviti oma lõbuks asjatundjate juhendamisel vanamööblit korrastavad huvilised teevad seda vahelduseks oma igapäevatööle, tunnevad oma kätega korrastatud esemest rõõmu, aga ei pea end sellepärast veel väljaõppinud ametimeesteks.
Antiigi ja vanavara valdkond on ja jääb nii meil kui ka mujal maailmas väiksemahuliseks harrastuseks.  Eestis on vaja aastas üks-kaks mööblirestauraatorit, sest kaadri voolavus on väike. See on amet, mida proovitakse kas väga lühiajaliselt või millele jäädakse truuks aastateks.

Oluline ka teadustöö
Igal kevadel kaitseb kaks-kolm üliõpilast mööblirestaureerimise teemal lõputöö Tartu kõrgema kunstikooli mööbliosakonnas. Lisaks praktilisele tööle, mis rakenduskõrgkoolile omaselt on väga heal tasemel, nõutakse ka korralikku ja mahukat uurimistööd. Diplomandid teavad, et kirjalik töö võib oluliselt mõjutada nende lõputöö koondhinnet, ning on hakanud sellesse väga tõsiselt suhtuma.

Ükskõik mis alal kunagi tööle asutakse, on oluline oskus töötada erialakirjandusega, teaduslikult uurida ja analüüsida materjale jne. Olen viimased viis aastat osalenud lõputööde kaitsmise hindamise komisjoni töös. Kunagine TKK rektor Ants Juske avaldas artiklis kõrgemast kunstiharidusest (ÕpL 02.09) avamust, et keraamik ja mööblirestauraator ei pea omama kõrgharidust. Kui pidada mööblirestauraatorit ainult käsitööliseks, võib Ants Juskel ju õigus olla, aga lugupeetud kunstiteadlane unustab, et on olemas terve restaureerimise teadusharu, mille üks osa puudutab ka mööblirestaureerimist. Kuidas teha kindlaks kasutusel olnud viimistlusviis, määrata puiduliik, kasutada konserveerimisel õigeid materjale ja meetodeid jne. Restaureerimisest rääkides olen toonud paralleeli arstiteadusega, kus lihtsat köha-nohu ravitakse kodus enda parema äranägemise järgi, aga tõsisematel juhtumitel pöördutakse väljaõppinud tohtrite poole.

Õnneks olen ise üks nendest „mitte­vajalikest” kõrgharidusega mööb­li­restauraatoritest ja pean tunnistama, et ei vaja kuidagi kunstiteadlase abi ka teaduslike probleemide lahendamisel. Kahjuks on juskelik suhtumine mööblirestaureerimisse selle ala ilmselgelt devalveerinud. Kinnistunud on väärastunud arusaamad, et igasugune töö vana mööbli­tüki juures on restaureerimine ja igaüks, kes näpu külge pistab, ongi restauraator.

Mida ütleksid põhikooliõpetajad, kui nende klassi tuleksid õpilased, kes vaevu tähti kokku veerivad ja kirjutavad väga vaevaliselt? Ilmselt tuleb kõne alla õpilaste abikooli saatmine. Miks peab aga sellise praktikandiga tegelema mööblirestaureerimise firma?

Tööharjumus puudub
Puidutöös kasutatavaid käsitööriistu (höövel, peitel, saag) on koolis korraks näidatud. Kui õpilane juhtus tunnis olema, on ta ehk mõnda neist ka käes hoidnud ja mõne tööliigutuse teinud. Ei teata, mis on tööriistade teritamine. Kas tööandja ei annagi töövahendeid pihku?

Sellel aastal sain küll meeldiva üllatuse osaliseks, kui üks Viljandi kultuuriakadeemia praktikant alustas oma praktikat tööriistade teritamisega. Kas jää on hakanud liikuma või on see selle kooli õpetamise eripära... Tore oleks, kui see „haigus” leviks ka teistesse koolidesse.

Meenub aastatetagune lugu, kui minu ees seisis järjekordne äsja kooli lõpetanud töölesoovija, kes küsis meistriväärilist palka. Olin tema nõudmisega päri juhul, kui noormehel on ette näidata meistrile sobilik tööriistakast: teritatud peitlid, käsihöövlid jne. Ma ei unusta iialgi tema mõistmatut näoilmet. Loomulikult läksid meie teed lahku ja usun, et kumbki meist ei kahetse seda.
Lugupeetud pedagoogid! Vähemalt mööblirestaureerimise firma ei ole koht, kus peab õpilasi õpetama „lugema”, puidu käsitsi töötlemise oskused peavad olema juba omandatud, sest töö eripära arvestades tuleb praktika käigus keskenduda restaureerimise metoodika probleemidele. Praktika ei peaks kujunema tisleritöö oskuste harjutamise kohaks.

Paraku on restaureerimise eripära see, et tarkadest masinatest olenemata tuleb teha palju traditsioonilist käsitööd: samamoodi ja samade tööriistadega, nagu tegid seda meistrid, kes esemed kunagi valmistasid. Nii võib väita, et iga tisler ei ole restauraator, aga iga restauraator peab olema eelkõige hea tisler.

Meistriks saamine võtab aega
Kooliõpetajad muidugi väidavad, et õppekava piiratud aeg ei võimalda süvitsi minna, veel vähem käsitööd harjutada. Tõepoolest, kulub kolm-neli aastat, enne kui firma juht töö kvaliteedi eest vastutajana saab usaldada noorele restauraatorile iseseisva töö ning lubada tal otsuseid vastu võtta. Tööoskusi peaks lihvima kaheksa tundi igal tööpäeval, mitte vaatama ja proovima (kui viitsimist on) loetud tunnid. Järelikult ei saagi oodata nõutavat tulemust nii lühikese õpiajaga. Lisaks pean meelde tuletama, et restaureerimise eetikast lähtuvalt ei sobi antiikmööbel tööoskuste katsetamiseks ja harjutamiseks. 

Mulle meeldis aastatetagune olukord, kus esmalt tuli lõpetada tislerikoolituse kolmeaastane kursus ja alles seejärel oli parimatel lõpetanutel võimalik kandideerida mööblirestaureerimise erialale. Arusaamatu, miks selline mõistlik õpetamismeetod lõpetati.

Tundub, et sõnal „restauraator” on maagiline mõju. Mis tahes ameti­koolis selle eriala vastuvõtt välja kuulutatakse, kohad on alati täis. „Pearahaküttidele” on see kerge saak. Tisleritöö huvilisi on märksa vähem ja üldehituse eriala jäi mõnes koolis eelmisel sügisel kuuldavasti üldse tühjaks.

Petetud ootused
Ärimaailmast on üle võetud müügitrikk nimetada asju nii, et müügiedu oleks garanteeritud. Kahju, et seda tehakse haridus- ja teadusministeeriumi teadmisel maksumaksjate kulul. Jääb üle imestada, et ükski õppur ei ole ministeeriumi ootuste petmise eest veel kohtusse kaevanud... Nimelt omistatakse pärast eksami sooritamist ametimeestele kutseoskuse taset tõendav dokument, ametikooli lõpetanud mööblirestauraatoritel on selleks tisleri II kutsetase. Tisleri, mitte restauraatori seetõttu, et vastavalt kutsestandarditele on olemas konservaatori, mitte restauraatori ametinimetus.

Mööblirestauraatori eriala nimetus eri vasta ühelegi kutsestandardile ning järelikult on tegemist tüüpilise „fantoomerialaga”. Pearahakütid on oma raha kätte saanud, ministeeriumile esitatud numbrid tagavad jätkuvad rahavood ja kedagi ei huvita, et tegelikult on tööturule toodetud järjekordsed „statistilised arvud”, analüüsimata, mis eriala ametimehi ühiskond homme vajab.

Vähemalt restaureerimise eriala õpetamine on valesti planeeritud. Ilmselt ei tunta eriala spetsiifikat ja selle tulemusel on mööblirestaureerimine kui eriala devalveerunud ega täida tööandja ootusi. Ainuke lohutus on, et tõelisi restauraatoreid ei oodata koolist, vaid õpetatakse-kasvatatakse töö käigus ise. Ebaprofessionaalsus ja valed otsused võivad selles valdkonnas kahjustada meie niigi õhukest rahvusliku käsitöö pärandit ja naeruvääristada kutseõpetust."

Voodikandik, voodilaud …

… või kohvikandik? Ma ei teagi, mis (ja kas) selle eestikeelne nimetus olla võiks, kandik on pigem jalgadeta. Voodilaud kipub pigem sinna haige- ja invavarustuse hulka kalduma. Eks pärast uurin edasi, seniks aga – rull:

Vaheldumisi – tamm ja saar, tamm ja saar, kord tamm all ja saar peal, kord vastupidi:
Kandik:

Laud:
Tundub natuke kõrgevõitu? Ongi. Korraks isegi mõtlesin, et lõikan jalad lühemaks, aga praegu, ise selle laua taga istudes, olen täitsa rahul, et mu jalgadel on selle all liikumisruumi, arvuti ei prae kintse ja laud ei kipu iga pöörde ning ühe jala üle teise tõstmisega uppi lendama. Pealegi, kui ka on vajadus, et laud oleks madalamal, reitel, siis on alati võimalus lauajalad kokku murda ja alust kandikuna kasutada. Kah mugav.

Idee ise hakkas küpsema juba paar aastat tagasi, kui juhtusin kuskil sohva käetugedel kasutatavaid kokkurullitavaid aluseid nägema. Jalgade voltimise, liikumise ja fikseerimise, laua lahtirullitud "plaadi" jäigastamine tehnoloogiline lahendus tahtis natuke juurdlemist, seega jäi mõte mõneks ajaks settima, kuni üleeile lõpuks töökojas seda Jaaguga arutama hakates oli heureka-moment. Jaak küll pakkus kah täiesti kasutuskõlbliku versiooni (mis ehk leiab ka kunagi teostust), aga see oleks liiga jämedakoeline jäänud ning liialt Lutheri rulooga suletavat sekretäri meenutanud. Mina tahtsin hoopis sellist õhulisemat ja ee… elegantsemat varianti. Päris valmis see siiski pole, kuna laud kipub edasi-tagasi õõtsuma – jalgade alaosas ju sarjasid pole. Aga prototüübiks kõlbab küll, kasutada saab seda praeguselgi kujul, eks millalgi uue puhangu tekkides saab edasi aretada ja lõppude lõpuks – ega sa voodis mingit praadi saagima niikuinii ei kuku, istud aga rahulikult paigal, rüüpad oma kohvi ja matsutad pannkooki.
Üks variant õõtsumise takistamiseks oleks servaliistudele välisküljele täisnurga asemel nürinurk anda, nii et jalad asetseksid (otsvaatest) praeguse II-asendi asemel kerges harkisjalgses A-asendis. See aga eeldaks omakorda paksemaid liiste ja ka jämedamad tüüblid oleksid head.
Eks näis, eks näis …
Näe:

Mitmejalgsed

Mis on 83 cm kõrgune, 12-jalgne, valmib 3 nädalat ja kinni pole seda nõus maksma ükski eraisik? Õige – Miia-Milla-Manda muuseumi minevad miniatuursed koopiatoolid. Jaagu algne unistus oli nädalane valmimisaeg. Naljanina. Asjaolude soodsa kokkulangemise ja meeletu pingutamisega oleks ehk kahest nädalast piisanud, kuid esimese tingimuse nullis nikerdaja pidurdamine ja teises osas panin mina sõrad vastu. Tähtajad tähtaegadeks, aga ma tahan tööprotsessi nautida kah, mitte veremekk suus hommikust õhtuni kael kõveras rügada, andke andeks onju. Aga õnneks/kahjuks pidurdas nikerdaja piisavalt, et ka minule ei avaldatud enam survet ja viimane nädal oli lust ja lillepidu peitlil välkuda lasta.
A tühja sest lobast, näitan pilta kah, muidu Meeli tuleb ja ütleb jälle midagi sitasti :o(


Natuke lähemalt kah.


Ajakulu on nagu ikka nende toolidega – pärast imestad ise kah, kuhu see aeg kadus. Samas: ainuüksi mõõtude koostamine, joonte vedamine ning šabloonide valmistamine võttis 2-3 päeva. Saagimised, hööveldamised, treimised, peiteldamised, nikerdamised, puurimised, liimimised, uuesti nikerdamised sinna veel otsa. Viimistluslihvimisele läks samuti lahedalt 2 päeva ära. Ja siis imestatakse, miks käsitöö kallis on. Aga vot sellepärast ongi ja sellepärast ostetaksegi Askost või näljapajukil indialastelt või lastakse robotitel valmistada. Ja nii see Eesti käsitöö välja suri.

Veinipudelihoidja, veiniriiul

Selle asjaga on nüüd nii, et aasta tagasi, enne Gerli sünnipäeva, küsisin Tarvolt, mida teha. Ta siis arvas, et neil pole veine kuskile pista. Noh, toona ma seda siiski valmis nõkerdada ei jõudnud. Sel aastal tuli mulle õkva 3-4 tundi enne Gerli spontaan-juubelile minekut meelde, et sihuke jutt oli, otsisin paanikas tamme plangutüki välja, silkasin siva poodi veini järele, et mõõdud klapiksid (muide, ootamatult ilmnes, et ei vastagi kõik pudelikaelad samale standardmõõdule, säh sulle sümmeetrilist paigutust :o( ) ja kukkusin tagasi jõudes hööveldama, saagima, puurima, lintsaagima, freesima ja lihvima. Napikas oli, aga jõudsin.


Seinale sai see küll nädal hiljem, suurema rahvahulgaga toimunud pidustuse eel. Nüüd vaja veel teostada hiljem tekkinud idee – paigaldada pudelikaelte taha LED-lambid, mille valgust siis erinevat värvi vedelikud ja taarad huvitavalt hajutama peaksid hakkama. Jah, aga see jääb vist siiski Tarvo õlule, elektroonika pole kunagi minu sõber olnud :P

Nagi

Meil kipuvad va kindad ja mütsid ja sallid esikus peegli ette kapile kuhjuma, kust neid siis väga tüütu jälle välja otsida on. Nagi vaja, onju. Samas on selles kohas nurk, mille otsustasin maksimaalselt ära kasutada ning nagi mitte lapiti seinale patsata, vaid selle nurgale sobitada. Läksime metsa ja otsisime, näed, sellise juraka välja. Signe aitas tassida.
Lõikasin oksad lühemaks, valisin kõige oksavaesema külje välja, tõmbasin kettsae käima ja saagisin pikisuunas täisnurkse renni sisse. Koore eemaldasin põhiliselt survepesuriga. Esialgu ta sellisel toorel kujul seina läkski, järgmist hetke ootama, millal mul jälle rohkem aega on.
Rohkem vaba aega tekkis vahetult enne aastavahetust. Võtsin kuusetüki seinalt maha, viisin töökotta ja kukkusin peitliga vehkima. TEGELIKULT üsna mõttetu tegevus, sest täiel määral kasutuses olles näeb (või noh, ei näegi) see varn sihuke, mütside, sallide ja pealampide alla mattunud välja:

Aga, noh, mul olid ikkagi mõned ideed, mis tahtsid järeleproovimist ning mis leiavad tõenäoliselt kaugemas tulevikus märksa nähtavamal kohal rakendust. Nii et võisin kaks päeva ühe nagi mõttetu voolimise peale kulutada küll.
Altvaade.



Oleks küll eelistanud viimistlust au naturel, aga esiteks omandab okaspuu lihtsalt seistes inetu kakakollase tooni ja teiseks määrivad aiast, metsast ning garaažist tulnud käed kattematerjaliga viimistlemata puidu kiiresti ära ning plekke ja laike (kui pole tegemist õliga) saab siis vaid liivapaberiga eemaldada. Nii et läks ikkagi mitu kihti lakki peale.