Palkrähn. Oktoober 2021

 Üks tuttav jagas mõni aeg tagasi mulle pilti ja pilt jäi meelde. Nüüd oli naabritega nunnuvõistlus tulemas ja kuna meil sel aastal suurt miskit kasvanud polnud ja päris tühjade kätega ei tahtnud minna, siis tegin kiirelt selle rähnilaadse tegelase.

Kuna oli natuke kiire ja suurema osa lõikeid tegin suure saega, siis kael sai pisut kidur, sisselõiget tehes sai paljuvõitu võetud. Aga noh, poole tunni töö ja ühe paagitäie kohta kärab küll.

September 2021: jalakajalad ja teised

 

Viimati Söörömööl käies küsis H, ega mul juhuslikult mõned tammeplangud kuskil üle pole, neil on aknalauad vaja teha, aga materjalist on puudus, nagu pandeemias tavaks. Mõned tammejupid küll V-lt sain, aga mitte piisavalt, et aknalaudu teha. Seeeest meenusid naabri jalakad, mis hakkasid tunamullu kuivama – neist kõige võimsam, ligi meetrise läbimõõduga, on juba lootusetus seisus, aga seda ümbritsenud 5-6 puud tundusid kasutuskõlblikud. Seda nüüd Sixiga arutades sain teada, et naaber oli äialt just nende kohta langetusabi küsinud, aga too ei jõudnud neid ette võtta. Eks nad on ka üsna tüütud jändrikud. Saime siis naabriga kokkuleppele, et võtan jämedamad jupid endale, peenemad lähevad küttesse. Kahe päevaga langetasin, laasisin, järkasin ja lohistasin need kokku, eile hommikul kuulsin lähenevat traktorimüra, jõudsin napilt püksad jalga kiskuda ja õue kalpsata, et äi õigesse kohta ladustama juhatada.

Ega ma päris kindel polnud, kas nood jalakasurmast tapetud puud ka materjaliks kõlbavad, langetades tundusid okeid, aga enne pikisaagimist polnud siiski täit kindlust. Pärast esimest lahtilõiget paistis aga puit okei.

Lõikasin esimesed kolm planku H-le aknalaudadeks. Kuna jalakas on esiteks raske ja teiseks kipub kuivades väänduma, siis oleks kuivatamise tarbeks tegelikult parem pikem plank, mida hiljem vajalikku mõõtu järgata, aga pikemat planku on kõverast puust jällegi tunduvalt tülikam käsitsi saagida. Eks tuleb korralikult raskused peale laduda ja loota, et väga propellerisse ei kisu.

Üks haru jalakast oli nii jalge moodi, et ei saanud vastu panna kiusatusele jälle natuke mängida. Lohistasin selle haru naabrite juurest me piirikivi ligi, koorisin ära, õõnestasin ülemise kubemeosa, kaevasin jalad maasse, lõikasin teksad piki sisekülje õmblusi lahti (proovi sa jäikadele jalgadele pükse otsa sikutada) ja lasin need klammerdajaga jalakajalgade külge kinni.

Lõpetuseks kühveldasin õõnestatud ülaossa mulda ja panin sellele mätta otsa.

Edaspidi ei tohiks enam seda juhtuda, et külalised pööravad liiga vara ära ja siis sõidavad me aasal jalgteed mööda. "Pärast pükse vasakule" peaks olema üsna ühemõtteliselt mõistetav juhis. Palju neid pükse ikka kuskil aasadel seisab.

Skulptuurid 2021

 Midagi peent reeglina nõkerdada ei jõua (Medusa on erand), kärsitus takistab viimistlemast, aga vahel tuleb kihk midagi ebapraktilist vorpida, eriti kui ettesattuv materjal seda soosib. Töökoja kõrvalt langetasin ühe kuuse, millel oli pikem sissekasvanud oks ja väiksem oksakönt. Vorm viitas ilmselgelt urineerivale kesksoolisele punkarile.

Marta Helmi valvab nüüd me sissesõitu.

Maja ees seisis too känd juba enne maja kerkimist, justnimelt kavatsusega sellest midagi vormida. Noh, seisis aasta, seisis kaks, aga midagi ei vormunud. 

Kuni viimaks üleeile öösel spiraali saagimise kinnismõte peas ketrama hakkas, nii et tuli siis päeval saag pihku kahmata ja natuke jõristada. See julla seal otsas oli sekundaarne, (põhiline oli spiraal), midagi peab ju otsas olema, nii et tegin siis julla.

Filmiprohvist tuttav ristis juba C-3PO-ks.

Noor Medusa, märts 2021

 Endiselt on seis selline, et üheksa korda lõika, üks kord mõtle, st tuleb kihk peale, haaran sae pihku ja jooksen õue. Seda enam, et nüüd on töökoda ja kuur, mis tähendab seda, et esiteks sai liigne kola kõik kuuri kolitud ja töökojas on ruumi, teiseks saan saetöid teha vabas õhus kuuri varjus ja muid töid töökojas tuulevarjus. Aga see saega igale poole tormamine on küllap aastatega kogunenud rahuldamata kihk, mille maandamiseks ühest ehitamist ja möllamist täis aastast ei piisa.

Igatahes jah, mõni päev tagasi oli hirmus vajadus midagi voolida, meenus, et kuskil lume all peaks olema sügisel langetatud kõveriku kuuse jupp. Kaevasin välja, lohistasin kuuri juurde, saagisin suurema osa paari tunniga välja (väike saag oli hoolduses, nii et randmed ja käed said kõva koormust), järgmisel päeval tõstsin töökotta ja lõikasin peitli ja kirvega natuke lisaks. Kokku kuskil kuue tunni töö.

Pärast viisin tiigi äärde pingile istuma.

Noor Medusa sellepärast, et patsid on maod.

Saagides-peiteldades kirusin kurja saatust, et tervis siiski sellesse valdkonda jääda ei lubanud. Puutöö on parim, aga praegu saan seda vaid hobina ja vahetevahel teha, kui tervis pisut paremas korras. 

Siile pole kunagi liiga palju, jaanuar 2015

FB-tuttav joonistas teise fb-tuttava unenäo põhjal siili, mille põhjal ma üritasin midagi sarnast teha. Õnneks oli äsjasest palgitegust õkva jurakas juurikas järel.

Mõningane sarnasus originaaliga on isegi olemas. Näiteks see, et on kere ja neli … ee … okast. Ja üldsegi on see toorik, millalgi teen edasi. Võib-olla. Nagu paljusid teisi asju, võib-olla.

Jäi ta mul üsna sellisel kujul mõneks ajaks jälle seisma, aga mõni nädal tagasi metsas jalutades sattusin talle peale. Orav oli ta seljas käbi närimas käinud.

 Leidsin, et võiks nüüd vähemalt okkad teravaks ajada, teise külje normaalseks vormida ja kõhualuse välja õõnestada.

 Kurt Vonneguti rõõmuks.

 Kohe kuidagi reipama olekuga, soenguvärskendus vist mõjub positiivselt.

Siilimaa teine valvur, oktoober 2013

Tuli õhtul veebis saenikerdusi vaadates paar mõtet, kuidas siilile need okkad selga saada ja ilmselgelt ei mallanud enam järgmise päeva valget oodata, võtsin sae näppu ja panin pealambi pähe ning marssisin metsa pihlakat piinama.

Põhiprobleem seisnes materjali väiksuses ja saeplaadi suuruses – väiksele tükile on raske laia plaadi ning suure saehambaga peenemaid jutte selga vedada.
Nagu tavaks, pole ka see lõplik versioon, plaan on millalgi tootemiposti vormimist jätkata.