Kokkupandav pink. 2022 mai

 Jälle üks versioon lahtivõetavast pingist, sest eelmised said ära kingitud.

Erinevalt mullustest versioonidest pole tüübleid vaja, iste osa haakub jalapakkudega kalasabatapiga, seljatugi samuti. Vaeva rohkem, detaile vähem.

Lumekardinad terrassile, jaanuar 2022

 Nende tuiskudega tüdinesin sellest ära, et pidi ühtelugu terrassi lumest puhtaks pühkima, ühtlasi oli genekat terrassile kehvem panna, kippus täis tuiskama, nii et tegin külgedele üles rullitavad lumekardinad. Sarnane lahendus on ka garaažil ja kuuriuksel. Pildil garaaž tormis.

Kuna see on võrkmaterjal, siis tugeva tuulega küll peenemad lumeterad lööb sealt läbi, aga seda on siiski üsna vähe. Pigem oli algul probleem kardinate allserva kinnitatud liistude kolksumine vastu poste ja maja.

Kolksumise lahendas lihtne nööridega fikseerimine. Köögipoolsetest akendest tulev valgus on nüüd küll ka hämaram, aga ega seda valgust tuisu ja tormiga niikuinii suurt pole. Kui kevade poole mu ülejäänud materjalivarud välja sulavad, siis saab ka otsa kardinad panna, on suvel õhtuse päikse eest varju. Siis võib ka nööridega avamis-sulgemislahendust edasi arendada, praegu käib lihtlabane üles ja alla rullimine.

Võrkmaterjal on hea, see hingab, laseb valgust läbi, aga vihma ja lume peab valdavalt kinni. Tasus ikkagi aasta tagasi need hiiglaslikud reklaamplakatid koju vedada.

Tee ise (tõmmatav) lumesahk, dets 2020

 Mullu talvehakul võtsin viimaks ette ja tegin pikalt meeles mõlkunud disaini teoks: tõmmatava saha. Esiteks oli mul nüüd ometi oma ruum ja õu, kus seda valmistada ja katsetada, teiseks oli ämm äsja garaaži koristanud ja tahtis pinust suuskadest lahti saada. Nüüd polnudki muud, kui võtta kolm suuska, lüüa neile laudadest raam peale ja noolekujuline sahk külge.

Esmane versioon oli kitsam, umbes sama, mis tavaline lükatav sahk. Siis vaatasin, et sõidutee puhastamiseks oleks laiemat vaja, tegin laiema, pea auto laiuse, aga sellega läks tõmbamine ka kohe raskemaks, nii et kärpisin natuke kitsamaks, paras laius, et kaks inimest saavad kõrvu käia.

Minu põhiidee oli esiteks see, et ei taha lükatava sahaga selga lõhkuda. Keskmisest pikema inimesena on mul ühtelugu häda liiga väikeste tööriistadega (jah, on ka pikema varrega sahad, aga täpselt õiget mõõtu nendega ikkagi ei saa). Teiseks ei pea ju käigurada täiesti puhtaks kraapima, piisabki sellest, et osa lund lükatakse kõrvale ja osa lund vajutab tõmmatav sahk kinni. Põhiline, et lumi üle pahkluu poleks.

Puudused: märja lumega ainult puitmaterjal on kehv, tuleks sahahõlmad plekiga üle lüüa. Samuti peaks siis saha alumise serva ettepoole koolutama ja ka muus osas kuju vormima, et ta lund rohkem ära lükkaks. Lisaks see, et kui lund kuhjub väga palju, siis selline madal sahk seda enam ära ei lükka, kõrval on vallid nii tihked ja kõrged, et tal pole seda lund kuskile lükata. Jällegi aitaks siin pisuke disaini täiendamine. Kasutasin ka seda, et lükkasin vallid vahepeal tavapärase sahaga eest ära.

Praegusel kujul toimib see sahk kõige paremini kuiva ja mõõduka lumesajuga. Tulemust parandab ka see, kui eelnevalt labidaga raja keskosa puhtaks lükata ja sahaga hiljem küljed laiendada. Ma reeglina ei viitsi.

Vingemaks putitada saab, aga ka sellisena töötab mu jaoks rahuldavalt, ei kurna selga ja ka muidu on füüsiliselt kergem.

Boonus: kassil on hirmus põnev.

Jõulujulk, detsember 2021

Katalaanidel on kena jõulukomme lisada jessalapsukese sünnistseeni juurde üks roojav talupojakuju Caganer (ee k kakaja). Sõnnik ju väetab põldu, järelikult toob õnne ja jõukust.

Kui juba muid kombeid mujalt üle võtame, võiks ka selle võtta.

 

No kas saab juba küll? Myy ja tont, nov 2021

 

Jagub veel seda õõnsat kuuske. Nüsisin tiba ja tassisin jälle metsa.

Tagasiteel jäi jurakas metsakuiv ette, tundus üht Myyd vajavat.

Laiskloom, nov 2021

 Otsin endiselt viise, kuidas põdrakahjustustega ja õõnsaks pehkinud kuuski ära kasutada. Öösel turgatas, et saab ju teha mõne tüve embava kuju, mille siis võib oksale toetada või kui metsakuiva puu külge panna saab lausa naelutada. Võtsin aia tagant ühe mõttetuma paku, millel siiski natuke veel kooshoidvat tervet puitu alles, õõnestasin veel lisaks ja vedisin garaaži. Tagantjärele targutades soovitan õõnestamisega oodata kuni kuju vormimiseni, pärast kehaosade väljalõikamist on lihtsam ka õõnsuses olevat pehkind osa eemaldada.

Tõmbasin looma seljakoti külge ja läksin metsa sobivat riputamispuud otsima.

Sobiva jämedusega, samas sobival kõrgusel toekama oksaga puid tegelikult palju võtta polnudki, see kask oli ideaalseim. Olin käppadele varu jätnud, kuna ei teadnud, kui jämeda/peene puu külge kuju läheb, nii et käpad kohendasin kohapeal.

No näis, kaua püsib, kas piisavalt kaua, et kask jõuab käppadevahelise osa ära täita.

Metsanäss, nov 2021

Kuna langenud puude tüükad hakkavad otsa saama, tuleb seisvate metsakuivadega midagi ette võtta. Väga peeneks ei saa minna, kuna sael on laiem plaat peal. Peene otsaga plaadi ostmisel ei näinud toona mõtet, aga nüüd hakkab aina mõistlikum tunduma.