Koolitusest

Kunagine tööandja võtab õpetajate lehes sõna:

"Kutseharidus ja seda andvad ametikoolid naudivad rahulolu ja eneseimetlust. Esmapilgul on ka põhjust, sest euroraha toel on koolimajad remonditud, õppetöö toimub mitmel astmel, põhikoolilõpetanud saavad lisaks ametile keskhariduse (kui soovivad), gümnaasiumiharidusega saab ametioskuse paberi veelgi lühema ajaga. Lisaks lõpmata palju täiskasvanukoolitusi ümberõppe, tasemekoolituse, täiendus­õppe või kvalifikatsiooni tõstmise nime all. Viimaste puhul liigub ka euroraha koolipapade kukrusse.

Mis seal salata, ka ettevõtjad saavad sellest katlast kulbitäie ammutada. Ripub meiegi töökoja seinal tunnistus, mis tõendab, et oleme andnud oma osa Euroopa sotsiaalfondi rahastatud tööpraktika teenuse pakkumisse ehk siis võtsime väljaõppele töötu, kes küll paraku meil tööd ei saanud ja minu teada pole selles valdkonnas ka hiljem tööd leidnud. 

Rohkem pole meie mööblirestaureerimise firma seda teenust pakkunud, sest ei tundu eetiline (Euroopa) maksumaksja raha raisata, teades, et vaba töökohta meil ei ole ega tule. Kahju on ka petetud õpipoistest, kes pärast neljakuust õpiaega ei ole sel erialal asjatundjad ning kelle oskused on kesised selleks, et iseseisvalt eraettevõtlusega alustada.

Aga eks keegi ametnikest saab linnukese kirja ning Brüsselist vaadates on kõik parimas korras, sest kogu raha on ära kulutatud. Mis ametiõppijast edasi saab, ei huvita kedagi. „Elukutselised” ümberõpetel käijad elatavad ennast sel viisil aga päris kenasti ära.

Ettevõtjate ukse taga seisavad paar korda aastas noored, kes soovivad tulla praktikale, sest seda nõuab õppekava. Neil on näpus paber, kus on kirjas, mis oskused peavad praktikandil olema. Enamikul juhtudel tuleb tõdeda, et neid oskusi siiski pole. 

Ametikoolid on oma õpetamiskvaliteediga rahul, aga tööandjad mitte. Ja nii loobitaksegi vastastikku süüdistusi: üks ütleb, et head tööjõudu pole võtta, teine käsib luua paremad töö- ja praktikatingimused, maksta rohkem palka jne. Võib-olla teen liiga ameti­koolidele, mille lõpetanud saavad erialasele tööle, tunnevad oma ametit, on tublid ja edasipüüdlikud töötajad, ning mis kõige tähtsam, kohe makstakse noorele ametimehele ka head palka (keevitajad, ehitajad).

Lugesin 29. veebruari Delfi uudistest Kuressaare ametikooli näitel, et erialasele tööle saab ainult kolmandik ametikooli lõpetanutest. Seda polegi nii vähe. Mäletan, et 15 aastat tagasi tulevastele tööõpetusõpetajatele erialaloengut lugedes selgus, et õpetaja­ameti valib viieteistkümnest ainult üks. Tagajärg on see, et praegu õpetatakse käsitööoskust vähestes põhikoolides. Nii võibki saada igapäevaseks tegelikkuseks tuntud nali teise seina naelast.

Restauraatoreid liiga palju
Olen üle 30 aasta puutunud kokku mööblirestaureerimisega. Teen sel erialal ka pedagoogitööd koolides, eraettevõtjana olen üritanud praktika käigus koolitada kümneid õppureid (ka välisriikidest), olen löönud kaasa õppekavade koostamisel ja kutsestandardi nõuete kokkupanekul.

Tahaksin küsida, kes on võtnud vastu otsuse koolitada väikese Eesti kohta nii suurt hulka mööblirestauraatoreid. Lugesin kõikide ametikoolide peale kokku ja sain arvuks ligemale 85 õppurit (koos eespool mainitud kõikvõimalike täienduskoolitustega). Ja seda olukorras, kus Eestis tegutseb kümmekond arvestatava tasemega, kutsestandarditele vastavate oskustega eratöökoda, riiklik restaureerimiskeskus Kanut ja kümmekond selle ameti pidajat suuremate muuseumide juures. Ärme räägi firmadest, kes üleeile panid kipsplaati seina, eile paigaldasid aknaid, täna restaureerivad mööblit ja homme on valmis tegema mis tahes tööd, aga kus töömehed on ikka ühed ja samad.

Võib jääda mulje, et sellepärast ongi häid tegijaid vähe, et õppinud mehi-naisi pole võtta ja neid peab nüüd kibekiiresti välja koolitama. Kahjuks on tõde hoopis selles, et väikses Eestis on selle töö tellijaid vähe. Ei päästa siin ka naabermaa Soome, kus Kalevipojad ehitajatena endiselt hinnas on, aga mööblipolsterdajaid ja -parandajaid jagub oma meeste-naiste hulgas piisavalt. 
Kuigi antiik ja taaskasutus tundub olevat populaarne, on see huvi paljuski n-ö platooniline. Olen antiikmööbli galerii pidajana viimasel ajal märganud, et käiakse, vaadatakse ja kaup meeldib, aga kui on valida majalaenu maksmise ja antiigi soetamise vahel, siis tegelikult valikuvarianti pole.

Moes on küll isetegemine, aga kapi või tooli ülevärvimine ja sinna lillekeste maalimine ei ole veel mööblirestaureerimine. Meie töökojas laupäeviti oma lõbuks asjatundjate juhendamisel vanamööblit korrastavad huvilised teevad seda vahelduseks oma igapäevatööle, tunnevad oma kätega korrastatud esemest rõõmu, aga ei pea end sellepärast veel väljaõppinud ametimeesteks.
Antiigi ja vanavara valdkond on ja jääb nii meil kui ka mujal maailmas väiksemahuliseks harrastuseks.  Eestis on vaja aastas üks-kaks mööblirestauraatorit, sest kaadri voolavus on väike. See on amet, mida proovitakse kas väga lühiajaliselt või millele jäädakse truuks aastateks.

Oluline ka teadustöö
Igal kevadel kaitseb kaks-kolm üliõpilast mööblirestaureerimise teemal lõputöö Tartu kõrgema kunstikooli mööbliosakonnas. Lisaks praktilisele tööle, mis rakenduskõrgkoolile omaselt on väga heal tasemel, nõutakse ka korralikku ja mahukat uurimistööd. Diplomandid teavad, et kirjalik töö võib oluliselt mõjutada nende lõputöö koondhinnet, ning on hakanud sellesse väga tõsiselt suhtuma.

Ükskõik mis alal kunagi tööle asutakse, on oluline oskus töötada erialakirjandusega, teaduslikult uurida ja analüüsida materjale jne. Olen viimased viis aastat osalenud lõputööde kaitsmise hindamise komisjoni töös. Kunagine TKK rektor Ants Juske avaldas artiklis kõrgemast kunstiharidusest (ÕpL 02.09) avamust, et keraamik ja mööblirestauraator ei pea omama kõrgharidust. Kui pidada mööblirestauraatorit ainult käsitööliseks, võib Ants Juskel ju õigus olla, aga lugupeetud kunstiteadlane unustab, et on olemas terve restaureerimise teadusharu, mille üks osa puudutab ka mööblirestaureerimist. Kuidas teha kindlaks kasutusel olnud viimistlusviis, määrata puiduliik, kasutada konserveerimisel õigeid materjale ja meetodeid jne. Restaureerimisest rääkides olen toonud paralleeli arstiteadusega, kus lihtsat köha-nohu ravitakse kodus enda parema äranägemise järgi, aga tõsisematel juhtumitel pöördutakse väljaõppinud tohtrite poole.

Õnneks olen ise üks nendest „mitte­vajalikest” kõrgharidusega mööb­li­restauraatoritest ja pean tunnistama, et ei vaja kuidagi kunstiteadlase abi ka teaduslike probleemide lahendamisel. Kahjuks on juskelik suhtumine mööblirestaureerimisse selle ala ilmselgelt devalveerinud. Kinnistunud on väärastunud arusaamad, et igasugune töö vana mööbli­tüki juures on restaureerimine ja igaüks, kes näpu külge pistab, ongi restauraator.

Mida ütleksid põhikooliõpetajad, kui nende klassi tuleksid õpilased, kes vaevu tähti kokku veerivad ja kirjutavad väga vaevaliselt? Ilmselt tuleb kõne alla õpilaste abikooli saatmine. Miks peab aga sellise praktikandiga tegelema mööblirestaureerimise firma?

Tööharjumus puudub
Puidutöös kasutatavaid käsitööriistu (höövel, peitel, saag) on koolis korraks näidatud. Kui õpilane juhtus tunnis olema, on ta ehk mõnda neist ka käes hoidnud ja mõne tööliigutuse teinud. Ei teata, mis on tööriistade teritamine. Kas tööandja ei annagi töövahendeid pihku?

Sellel aastal sain küll meeldiva üllatuse osaliseks, kui üks Viljandi kultuuriakadeemia praktikant alustas oma praktikat tööriistade teritamisega. Kas jää on hakanud liikuma või on see selle kooli õpetamise eripära... Tore oleks, kui see „haigus” leviks ka teistesse koolidesse.

Meenub aastatetagune lugu, kui minu ees seisis järjekordne äsja kooli lõpetanud töölesoovija, kes küsis meistriväärilist palka. Olin tema nõudmisega päri juhul, kui noormehel on ette näidata meistrile sobilik tööriistakast: teritatud peitlid, käsihöövlid jne. Ma ei unusta iialgi tema mõistmatut näoilmet. Loomulikult läksid meie teed lahku ja usun, et kumbki meist ei kahetse seda.
Lugupeetud pedagoogid! Vähemalt mööblirestaureerimise firma ei ole koht, kus peab õpilasi õpetama „lugema”, puidu käsitsi töötlemise oskused peavad olema juba omandatud, sest töö eripära arvestades tuleb praktika käigus keskenduda restaureerimise metoodika probleemidele. Praktika ei peaks kujunema tisleritöö oskuste harjutamise kohaks.

Paraku on restaureerimise eripära see, et tarkadest masinatest olenemata tuleb teha palju traditsioonilist käsitööd: samamoodi ja samade tööriistadega, nagu tegid seda meistrid, kes esemed kunagi valmistasid. Nii võib väita, et iga tisler ei ole restauraator, aga iga restauraator peab olema eelkõige hea tisler.

Meistriks saamine võtab aega
Kooliõpetajad muidugi väidavad, et õppekava piiratud aeg ei võimalda süvitsi minna, veel vähem käsitööd harjutada. Tõepoolest, kulub kolm-neli aastat, enne kui firma juht töö kvaliteedi eest vastutajana saab usaldada noorele restauraatorile iseseisva töö ning lubada tal otsuseid vastu võtta. Tööoskusi peaks lihvima kaheksa tundi igal tööpäeval, mitte vaatama ja proovima (kui viitsimist on) loetud tunnid. Järelikult ei saagi oodata nõutavat tulemust nii lühikese õpiajaga. Lisaks pean meelde tuletama, et restaureerimise eetikast lähtuvalt ei sobi antiikmööbel tööoskuste katsetamiseks ja harjutamiseks. 

Mulle meeldis aastatetagune olukord, kus esmalt tuli lõpetada tislerikoolituse kolmeaastane kursus ja alles seejärel oli parimatel lõpetanutel võimalik kandideerida mööblirestaureerimise erialale. Arusaamatu, miks selline mõistlik õpetamismeetod lõpetati.

Tundub, et sõnal „restauraator” on maagiline mõju. Mis tahes ameti­koolis selle eriala vastuvõtt välja kuulutatakse, kohad on alati täis. „Pearahaküttidele” on see kerge saak. Tisleritöö huvilisi on märksa vähem ja üldehituse eriala jäi mõnes koolis eelmisel sügisel kuuldavasti üldse tühjaks.

Petetud ootused
Ärimaailmast on üle võetud müügitrikk nimetada asju nii, et müügiedu oleks garanteeritud. Kahju, et seda tehakse haridus- ja teadusministeeriumi teadmisel maksumaksjate kulul. Jääb üle imestada, et ükski õppur ei ole ministeeriumi ootuste petmise eest veel kohtusse kaevanud... Nimelt omistatakse pärast eksami sooritamist ametimeestele kutseoskuse taset tõendav dokument, ametikooli lõpetanud mööblirestauraatoritel on selleks tisleri II kutsetase. Tisleri, mitte restauraatori seetõttu, et vastavalt kutsestandarditele on olemas konservaatori, mitte restauraatori ametinimetus.

Mööblirestauraatori eriala nimetus eri vasta ühelegi kutsestandardile ning järelikult on tegemist tüüpilise „fantoomerialaga”. Pearahakütid on oma raha kätte saanud, ministeeriumile esitatud numbrid tagavad jätkuvad rahavood ja kedagi ei huvita, et tegelikult on tööturule toodetud järjekordsed „statistilised arvud”, analüüsimata, mis eriala ametimehi ühiskond homme vajab.

Vähemalt restaureerimise eriala õpetamine on valesti planeeritud. Ilmselt ei tunta eriala spetsiifikat ja selle tulemusel on mööblirestaureerimine kui eriala devalveerunud ega täida tööandja ootusi. Ainuke lohutus on, et tõelisi restauraatoreid ei oodata koolist, vaid õpetatakse-kasvatatakse töö käigus ise. Ebaprofessionaalsus ja valed otsused võivad selles valdkonnas kahjustada meie niigi õhukest rahvusliku käsitöö pärandit ja naeruvääristada kutseõpetust."