Kuidas redelit teha

 Juba esimesi hooneid rajades tundsin oma redelist puudust, jõle tüütu oli käia äialt laenamas. Samas tundus ostmine mõttetu, sest pidevalt ikkagi vaja ei lähe ja mis ma sest rahast kulutan, kui lähedusest on neid mitu tükki võtta. Aga ikkagi oli tüütu. Ja ehitamine tundus kah tobe, sest ikkagi oli lähedusest ju redelid võtta. Aga no ikkagi tüütu. Nii et mullu talvel viimaks kihvatas ja tegin ära. Tegelikult olin kiiruga juba varem ühe redeli teinud, kui me korstna sädemepüüdja umbe läks ja mul oli vaja katusel käia, aga see oli teine teema, see sai püsikindlalt maja külge pandud, mistõttu pulkade tihe paigutus polnud nii tähtis. Teisalt ühtteist sai juba  toona selgemaks.

Ühesõnaga: kui juba valmis kuiva materjali ei seisa, siis saab metsast mõne sihvaka metsakuiva noore kuuse maha võtta, sellesse ühtlaste vahedega paarisentimeetrised aukud puurida (jälgides, et need ühte telge mööda jooksevad, muidu on pulgad pärast spiraalis) ja seejärel kuuse piki pooleks saagida.

Seejärel otsi kõik sirged oksad või kuuskede ladvad kokku, lõika pikkus parajaks (arvestusega, et redel võiks hiljem otsast aheneda), liiga laia ei tasu teha, muidu painduvad pulgad pärast läbi, liiga kitsast kah mitte, muidu on ebamugav kasutada. Tahu pulkade otsad mõõtu. Vajuta pulgad ühte redeli latti, keera püsti, vajuta teine latt pulkadele otsa, kopsi tihkelt kokku ja valmis.

Millalgi suvel kuivab redel nii palju lisaks, et pulgad hakkavad loksuma ja liikuma ja redeli kasutamine muutub ohtlikuks. Nüüd tuleb pulkade otstesse kiilud lüüa – eelistatavalt tammest, aga sobivad ka muud tihked lehtpuud. Pulga otsa peitliga väike kõiks, et tekiks pilu, kuhu kiil sisse lüüa. Kindlasti ei tohi pulga otsas olev kiil redelilatti lõhki lükata, st kiil peab paiknema lati suhtes risti, mitte pikisüüd.

Ma tegin me redeli vastavalt me hoonetele kolmemeetrise, see on paras pikkus, millega pääsen ka hoone viilu alla. Ühtlasi klapib see me hoonete pikkuste ja laiustega, nii et seda saab igale poole varju alla panna. Liiga pikk redel pole hea, seda on raske kuskile mahutada, transportida ja ka kasutada. Praegune variant on paras, et võtta õlale ja minna metsa, et näiteks öökullile pesakast kolme meetri kõrgusele paigaldada.

Kuidas vastupidav ja kerge pink või laud teha

 Langeta vähemalt paarikümneaastane kuusk. Ära tõtta laasima: enne takseeri, kus on kõige sobivama jämeduse, nurga ja asetusega oksad. Seejärel võid korraliku varuga nood oksad lühemaks võtta ja paslikud lõigud kuusest välja järgata. Nüüd sae pikilõikega palk pooleks, pööra pingitoorik jalgele ja lõika jalad õigesse mõõtu. Eemalda liigsed oksad ja koori pink ära. Kuna kuusel on kombeks oksad diagonaalis, mitte täpselt horisontaalis kasvatada, siis võib ilmneda, et jalad on liiga viltu, aga see pole probleem, soovi korral saad jalad sirgemaks pingutada ja selliselt kuivama jätta. Üldiselt on siiski võimalik leida selliste okstega lõike, mis sobivad lisapingutuseta jalgadeks. Pärast paarikuist kuivamist võib pingile laienduseks plangu peale panna. Variant on ka nii lai kuusk langetada, et lisalaiendust pole vaja, aga üldiselt on reegel, et kõige jämedamad st vanemad kuused polegi kõige paremad, parim materjal on ikka paarikümneaastane.

Sellisel ühes tükis mööblil on suured plussid tislermööbli ees: jääb ära mure, et jalad niiskuse muutudes kahanemiste ja paisumistega liikuma hakkaksid, pole vaja puurida, pole vaja liimida.

Ma tegin endale ühe väiksema pingi, mis vabal ajal ripub kuuri seinal, vajadusel saab selle kaenlasse võtta ja kuhu iganes hoovinurka viia, et töötegemistel või grillimisel kuskile abivahendeid toetada. Istumiseks on ta õbluke. 

Teise, suurema pingi, tegin juba töö tegemiseks, esiteks pikem, teiseks laiem, kolmandaks puurisin sellesse augud, mõned neist tegin kandiliseks ning valmistasin paarist kuuseladva ja oksajäägist teravnurksed "kured", mille saab aukudesse vajutada ja töölaual detaile kinni hoida, et neid saagida, liimida, puurida, hööveldada või nikerdada. 

Kuna kurgesid alla vajutades tekib surve, siis toimivad need pea sama hästi kui pitskruvid. Võib ka haamri või nuiaga kerge kõksu anda, et survet veelgi suurendada. Kure pikem pulk peab olema piisavalt pikk, et saaks ta altpoolt pärast uuesti üles, lahti lüüa.

Kuidas metsa kodu teha

 Tegelikult oli alguses suurejooneline plaan: ehitada kõik asjad nullist ise, aga kuna osa materjali läks vale ladustamise tulemusel raisku, siis tuli seda kava korrigeerida ja elumaja ehitamisest loobuda. Kõik muu sai siiski ise ehitatud, kõrvalist abi üldiselt välditud või vaid protsessi kiirendamiseks kasutatud (olles eelnevalt veendunud, et saaksin sama asja ka ise teha, lihtsalt aega kuluks natuke rohkem) sest endiselt on olnud huvi saada vastus küsimusele, kas oleks võimalik põmst saag selga võtta ja suvalisse kohta majapidamine rajada. 

Lühike vastus: jah, on.

Kuidas plats ette valmistada ja kändudest vabaneda. 

Kui me oma kohta valisime, oli siin metsanurgas lepik ja paariruutmeetrine lagedam lapp. Esialgse hooviala raadamine ja leppade kuhjamine võttis kokku umbes nädala. Hiljem oleme hoovi veel kaks korda laiendanud, esmalt ohutuse tagamiseks, et puud tormiga majale ei saaks kukkuda, teisel korral lõunakülge laiendades, et päike kevadel ja sügisel pikemalt paneelidele paistaks. Nüüdseks on hoov umbes pool hektarit suur ja loodetavasti rohkem laiendama ei pea. Nii palju püüan veel arendada, et kagu-lõuna-edela kaares nopin ajapikku okaspuud ära ja lasen lehtpuud asemele kasvada, siis on meil pimedal perioodil ikkagi päike paneelidel ja suvisel ajal annavad lehtpuud vajalikku varju.

Kändudest lahti saamiseks pakutakse igasugu freese, õpetatakse neid välja sikutama ja mõni püüab ka põletada. Kui on kiire, siis võib jah nii kah möllata, aga ma tegin teisiti – jätsin kännud maha ja lasin neil mädaneda. Need, mis rohkem jalgu jäid, lõhkusin esimesel aastal kirve ja lõhkumiskiiluga ära. Alustasin platsi keskelt ja sealt laiendasin kännuvaba ala, vahel andsin möödaminnes kirvega mõne kõksu, et floora ja fauna ja külm ja niiskus neid kiiremini lammutama pääseks. Esimese aasta järel sain sel moel esimestest peenematest kändudest lahti, teisel aastal olid kõik lepakännud läinud, alles veel mõned üksikud kuusetüükad. Kolmanda aasta järel sai enamiku tüügastest lihtsalt jalaga eest ära lüüa, mõnele jonnakamale sarapuukännule võis ka kirve või kuvaldaga virutada. Praeguseks on plats kännuvaba, saab rahulikult niita, kartmata tüüka otsa sattumist.

Üldist platsi tasandamist olen jupphaaval teinud, kõige põhjalikumalt sai see tehtud maja ümber: kaevasin terve majaümbruse paari meetri raadiuses läbi, andsin eemale langeva nurga ja tasandasin rehaga ära. Ülejäänud hoovi olen tasandanud kord siit, kord sealt – küll lohkudesse mujalt pinnast juurde kandes, küll jällegi läbi kaevates. Kaevamisega saab tulemus ühtlasem, samas muidugi töömahukam.

Materjal. 

Ise ehitades loobu megajämedatest palkidest, paarikümnesentimeetrise läbimõõduga materjalist täitsa piisab. Hirmjämeda palgiga on palju taidlemist, seda on raske kuivatada, seda on raske liigutada ja tõsta, raske on temast ka väga täpselt ehitada, nii et kokkuvõttes on sul ehk küll paks sein, aga tapid ja varad lekivad ikkagi, mistõttu soojapidavus on kehv.

Hiljem pisut peenemat palki kogudes, liigutades ja kuivatades läks juba lihtsamini. Väga palju oli siinjuures abi reklaamibüroost saadud suurtest ja paksust materjalist plakatitest.

Materjali pisiosast veel sedagi, et põmst on võimalik ka 100% kohalikust materjalist teha, nii et metsast välja ei tulegi. Vahvärgi tapikinnituste puitpunnid, töökoja puithingedest uks, palgijupist tehtud pilpakiskumispingi abil tehtud katusepilpad jne. Kempsu tegin nt alguses ilma naelteta, ainult puupunnidega.

Ladustamine

Enne ükskõik millist hoone või rajatise püstitamist võta katuse- ja/või kattematerjal eelnevalt valmis. Unusta koormakattematerjal, see hakkab kiiresti lagunema ja on habras. Hästi toimib eelmainitud reklaamplakat, kusjuures ei pea olema megasuur, hästi hallatavad on meeter laiad ja 2,5 meetrit pikad paanid. Teine hea materjal on see paks kile, millega ehitusobjektidel tellinguid ümbritsetakse. Ma tegin selle kile jaoks kala sekeleti struktuuriga lattidest ja okstest raamid, mis olid üle meetri laiad ja üle kolme meetri pikad ning sain sel moel palksauna karkassi paar aastat katta, vajadusel katet maha tõsta ja tagasi panna. Kõige mugavam oleks muidugi plekk.

Materjali sai kuivatatud meil siin erinevates kohtades ja erinevatel viisidel, ehitasin selleks erinevaid katusealuseid jms, viimaks osutus kõige lihtsamaks palkide virnastamine platsi põhjapoolsesse külge, nii et need said maksimaalselt päikest. Esmalt saagisin neli jämedat poole meetri kõrgust pakku, nende otstesse sälgud ja sälkudesse palgijupid, millele sai viimaks ehituspalgid kuivama panna. Loomulikult õhuvahedega ja distantslattidega. Kattematerjali otse palkide peale ei pannud, esmalt kuhjasin paar kihti latte vahele, nii et kate jäi kerge kalde alla, et vedelik ära voolaks, samuti tuli jälgida, et kate lume ja vihma raskuse all liiga kotti ei vajuks. Kattele tuleb omakorda latte raskuseks peale panna. Sel moel ladustades on puudus see, et kui palke vahepeal ära võtta, siis peab katet ühtelugu ära kiskuma ja uuesti peale sättima.

Kuivamisaeg

Üldsegi kuivab materjal meie kliimas kõige paremini alles seinas. Ehitasin näiteks garaaži kaks aastat katte all tahenenud kuusest, aga alles valmiskujul seinas ja suvel tuli lõplik kuivamine, postide ja talade lõhenemisrakse oli üle hoovi kuulda. See pole probleem, aga sellega tuleb arvestada. 

Millal saab ehitada? 

Senise kogemuse põhjal soovitan oma graafik nii kavandada, et kevadel ehitad hoone karkassi valmis, nii et see saaks suvise päikse ja tuulega enne sügist lõpuni kuivada. Kui ehitad näiteks sügisel valmis, nagu ma ühe hoonega tegin, siis kipub ikkagi niiskus kogunema ja tulevad materjali värvimuutused. 

Nii et soovitus: võta sügisel või talvel materjal maha, koori ja ladusta, kuskil veebruaris algab soodsa talve korral kuivamine, kevadel jätkub kuivamine ja umbes juunis on ehituskõlblik. Juuli-august saab juba valmiskujul katuse all taheneda ja sügisel ei hakka niiskus enam külge.

Vundament. 

Meil on kõik hooned postvundamentidel. Majale said tehtud pisut põhjalikumad seest õõnsatest korstnatele mõeldud kivipostid, mille valasime segu täis ja toetasime peno taldadele. Kõik käsitöö, nii et jällegi – kõik on ise tehtav. Ja kartustele vaatamata pole postidel seisev maja põrand sugugi külm. Ülejäänud hooned on maakividest postidel, mõnedele said ka kiviklibust padjandid alla, mõnedele mitte. Paari aasta jooksul ma märgatavaid (viltu) vajumisi pole täheldanud. Kivipostidega on ka see pluss, et kui pelgad, et tuge on vähe, saad alati kive lisatoeks alla panna. Näiteks elumajale ma panin igaks petteks lisa. Kivi ja puidu vahele muidugi isoleermaterjal: kas kasetoht või tõrvapapp vms.

Katus

Kõige lihtsam transportida ja paigaldada on bituumensindel. Pakid on kompaktsed ja saab paari paki kauba pagasiruumis kohale vedada, selle aluskatterullid samuti. Muude materjalide jaoks tuleb juba transport tellida või käru hankida. Meil on lisaks sindlile erinevatel hoonetel veekindel lainepapp ja plekk.

Seintega või seinteta

Nii ja naa. Grillkoja juures tegin selle vea, et tegin ta küll postidele, aga ka koos puitpõrandaga, nii et kui tuli sügis ja vihmad, viskas vee sinna ja hakkas niiskuma. Kevadel lõin seetõttu kojale seinad ümber ja nüüd pole see enam pooltki nii sümpaatne, sest koda pole nüüd ei liha ega kala, pole sama avar ja valge ja õhurikas nagu enne, samas pole ka nii hubane ja kuiv ja soe nagu tuba. Töökojaga kordus sama: ehitasin alguses arvestusega kasutada vabaõhu katusealusena (nüüd küll juba targemana ja ilma puupõrandata), aga tööriistad ja tööpinnad said ikkagi märjaks, nii et pidin jälle aknad ja seinad ja uksed tegema.

Soovitus: kui teed vabaõhu katusealuse, siis piirdu postide ja kivipõrandaga, väldi võimalusel horisontaalseid puitpindu (põrand, pingid, lauad, riiulid jms). Kui tahad aga horisontaalseid pindu, siis pead mingi seinavariandi looma. Eks saaks ka liigutatavad seinad teha, kuivaga lükkad lahti, niiskega kinni. Või ülevalt alla rullitav materjal (garaažile panin sellise).

Materjali liigutamine, upitamine

Vahendite valik sõltub enda eelistustest, võimalustest jms. Materjali liigutamisel langetuskohast kuivatuskohta, kuivatuskohast ehituskohta osutus äärmiselt mitmekülgselt kasutatavaks isetehtud ratastel alus. Neli pöörlevat ratast (u 10 cm läbimõõt), u 1,5 meetrit pikk ehitusvineeritükk, mille külgedel on prussijupid, mis takistavad palgi, laudade, kivide, malmvannide jms maha veeremist, lohistamiseks on tavaline tekstiilist tropp, vajadusel saab koormarihmaga materjali veel aluse külge kinnitada, aga reeglina piisas tropist endast.

Upitamiseks guugeldasin igasuguseid talisüsteeme, vintse jne, aga viimaks osutus kõige tõhusamaks nii rõhtpalkhoonete kui ka vahvärkehitusel lihtlabane järkhaaval kummastki otsast kordamööda upitamine. Toimida tuleb läbimõeldult ja hästi ettevalmistunult, et materjal suvalisel hetkel pähe ei kukuks. Ohutuse tagamiseks saab materjali ka koormarihmaga fikseerida. Suuri palke saab erinevas pikkuses pakkudele tõstes seinale ajada, vahvärk konstruktsiooni talasid tõstsin eelnevalt püstitatud postide otsa nendesamade postide külge pitskruvidega kinnitatud klotsidele upitades ja klotse kordamööda ülespoole nihutades. Paar korda upitas ka äi oma metsaveotraktoriga, aga jällegi: eelnevalt olin teised talad juba käsitsi sama kõrgele tõstnud, nii et oleks saanud ka ilma traktorita.

Tööriistad

Hakkama saab üsna lihtsa varustusega, küsimus on vaid lõpptulemuse jämedakoelisuses või viimistletuses. Vahvärgi proffid kasutavad ketassaage, suuri elektrihöövleid, tapipuurid; palkehituse proffidel on koorimisrelad, varamisseadmed, talid jms. Ma tegin selle kõik põmst kettsae, varamiskirve, tavalise kirve, liimeistri/koorimisraua ja peitliga. Tegelikult oleks võimalik ka kettsae, kirve ja peitliga piirduda. Varamisel kasutasin küll ka loodidega sirklit, aga ka seda on võimalik peitli ja terava silmaga asendada. Ka plankude ja laudade saagimiseks ostetakse/renditakse või tellitakse saeraamid või kettsae rakised või ehitatakse ise rakised. Ma tegin plangud "silm sirkel, nina vinkel" põhimõttel kettsaega. Harjutamise, tunnetuse ning materjali ja enda ja oma masina tundmise küsimus.

Lisaks muidugi muu baasvarustus: kang, langetuslabidas, labidas, lood, palgihaarats. Üks eritööriist oli trell, mis töötab kütusel, mitte elektril. Palkehituses salapulga aukude puurimiseks kasutatakse võimsaid trelle, sest need peavad esiteks jämeda augu ja teiseks pikalt puurima. Spiraalpuuridel tekivad pika ja jämeda ava puurimisel suured hõõrdumised, mistõttu on vajalik võimas trell. Kui aga asendada spiraal liblikpuuriga, pole enam nii palju jõudu vaja ja saab vabalt tarvitada aku- või kütusel trelli. Augu võib pärast spiraaliga üle puhastada.

Kettsaag sai ostetud keskmisest võimsam variant ja seda pean ka põhjendatuks, kuna jällegi maksimaalselt kõike ise tehes on seda lisavõimsust näiteks igasugu pikisaagimistel vaja. Hädapärast saaks arvatavasti ka keskmise "talumehe" saega hakkama. 

Kõiki pisemaid vahendeid ei jõua loetleda, aga metsa ehitama minekuks vajalik mahub kõik vabalt tavalise auto pagasiruumi ja ei nõua elektri olemasolu.

Säästuvõimalused

Facebookis on grupp "Annan ära", on ka igasuguseid muid tasuta kraami saamise võimalusi, nii et kui vahendeid napib või tahad ka muidu öko olla, siis väga suure osa materjali saaks taaskasutatuna. Näiteks tassida kokku hunnik aknaid ja nendest kasvuhoone, terrass, lehtla, töökoda, kuur või jumal teab mida ehitada. Olen igasugu materjale taaskasutanud nii töökoja, sauna, garaaži, grillkoja kui ka kempsu juures. Telliseid mitu koormat vedanud ja nendest põrandaid ladunud. Selle võimaluse kasutamisel tuleks kasuks, kui lisaks autole on ka käru olemas. Eks saab muidugi ka rentida.

Hoonete järjekord

Ma alustasin palksaunast ideega, et vajadusel saaks algul selles elada ja siis hakata elumaja ja muid hooneid ehitama. Tegelikult kujunes selle ehitamine nii vaevaliseks (nii ilma kui materjali massiivsuse tõttu), et saun hakkas küll esimesena kerkima, aga sain enam-vähem viimasena valmis. Praegu jälle alustades teeksin rõhtpalgi asemel vahvärgist u 20 ruutmeetrise kaldkatusega hoone. Viimati õele sellise grillkoja tegin umbes nädalaga. Seda tüüpi hoonel on hunnik plusse: vahvärk valmib kiirelt ja seda saab hiljem jooksvalt muudkui täiendada. Esimene etapp on postid püsti ja katus peale: see, nagu öeldud, on umbes nädala küsimus. Teine etapp on enda valik, kui vingeks tahad või pead selle ajama. Seinad, uksed-aknad, põrand, kütmisvõimalus jne. See kõik peaks olema vähem kui kuuga tehtav. Näiteks kevadeks saaks nii endale katusealuse teha, kus saab elada ja töövahendeid hoida, samal ajal muid hooneid hakata püstitama või materjali koguma, sügisel katusealuse seinad ümber panna. Sel moel on baas loodud ja kui hiljem kapitaalsema maja ehitad, on sul esialgse hoone näol olemas grillkoda, külaliste maja või saun.

Kuidas alustada

Inimeste vajadused, oskused, võimalused on erinevad. Meie tegime lõpuks nõnda, et õhukestest palkidest ja lisasoojustusega ligi 60 ruutmeetrise suvila/elumaja tellisime valmiskujul, ülejäänud hooned ehitasin ise. Naisevenna sõbra abil said ka paneelid katusele ja aku ja inverter tuppa. Nüüdse kogemuse põhjal soovitaksin oma minevikuminal tellida paksematest palkidest ja ilma lisasoojustuseta, aga poole väiksema maja, mida siis hiljem edasi laiendada. Õhemast "palgist" (mu jaoks pigem prussist) hoone ei vaju normaalselt, lisasoojustus oma õhukese laudisega ning läbistamist mitte soosivate membraanidega teeb igasugu sisetööd ja puurimised ja lõikamised keerulisemaks.

Täiendus veebruaris 2022: me õnnetu palkmaja on nüüd viimaks varad kinni saanud. Suviti olid mõned palgitotsad üksteise suhtes ikka täitsa õhus, lisaks hakkasid propellerisse kiskuma, nii et need ei oleks saanud normaalselt hiljem kinni vajuma. Pressisin siis lauajuppide ja pitskruvidega need uuesti teineteise kohale ja toksisin klotside abil varad uuesti enam-vähem kokku. Mõnedele kolkisin ka kiile, et alumist palki ülemise vastu tõsta. Nüüd, kaks aastat ja kolm talve pärast maja püstitamist, on varad kinni vajunud. Sel talvel on korralikult lund tulnud, katusel on raske koorem ja see siis vajutas palgid kokku. Kusjuures eelmine talv polnud kah lumevaene, aga ju jäi ühest aastast väheks. Siin viimase paari suurema lumetormi järel käis majas kohe kõmav raksatus nende vajumistega, ju viimased varad läksid eriti raskelt. Käisin veel ümber maja, et vaadata, mis nüüd katki läks või kas vundament vajus, aga paistab kõik korras olevat, nii et ju need vara raksatused olid.

Paksem sein ja väiksem maja tasub võtta selle mõttega, et saaks kvaliteetsema maja(südamiku) sama hinnaga, mis meil praeguse peale kulus. Me läksime suurema pinna ja õhema seina õnge, aga nii suurt pinda meil otseselt vaja polegi.

Miks ma ise ehitamise asemel osta soovitan? Sest siis on kohe elukoht olemas ja kohapeal elades on märksa lihtsam töid teha kui muudkui kuskilt eemalt käia kohal ja seda elukohta alles looma hakata. Samuti on mõistlikum töövõtted abihoonete peal selgeks saada, enne kui elumaja ehitama hakkad. Nii saabki hiljem laiendusi tehes juba märksa profimalt (kvaliteetsemalt, kiiremini) tegutseda. Aga kui vahendeid napib ja/või motivatsiooni jagub, siis saab ka eelmises lõigus kirjeldatud viisil alustada.

Ajakulu

Kõige aeganõudvam on nullist ettevalmistus, ehk materjali kogumine, kuivatamine ja ettevalmistus. Ühe kuuse langetus, laasimine, järkamine: pool tundi. Ühe palgi lohistamine alusel pool kilti: pool tundi. Ühe palgi koorimine: pool tundi. Ühe palgi tahumine postiks: ligi tund. Kuivatamine alusel: pool aastat. Muidugi kui palk on väga märg ja jäme, siis oleks mõistlikum ta üldse juba metsas postiks ja/või plankudeks-laudadeks lõigata. Postina kuivab ka kiiremini ja pole vajadust koorida.

Muu läheb juba kiiremini, näiteks meie maja terrassilaiendust alustasin arvestusega, et läheb mitu nädalat, aga karkassi tegin pakkudel valmis paari päevaga (st oli materjal juba varem postideks lõigatud) ja kui alustasin ühel päeval mõttega, et "panen vundamendikivid täna paika", siis päeva lõpuks olid kivid paigas, looditud ja mõlemad karkassipooled püsti, järgmisel päeval said talad ja katuselaudis paika, ülejärgmisel päeval oli katusel esimene kattekiht peal, st hoone oli veekindel. Kokku umbes nädal. Eks putitamist jagus ja jagub veel mõneks ajaks, aga põhiosa oli valmis ikkagi nädalaga.

Kui ehitasin töökoda, siis alustasin tahumata palkidest, aga ka siis läks vaid nädal kauem – sealjuures oli see mul esimene tahutud palgist vahvärk teha, nii et ikkagi üsna kiirelt.

Kõige kiiremini valmib kaldkatusega vahvärk (töökoda), natuke rohkem võtab aega viilkatusega vahvärk (garaaž, terrassilaiendus), kõige aeganõudvam on palkhoone (saun).

Kuna pärast kooli võtsin aja maha ja vältisin lisakohustusi (no mõned töisemad projektid on siiski olnud), siis sain umbes aastaga kuus hoonet püsti, lisaks muud tööd (aed, hoov, tiigitrepid, pingid, maja sisetööd, metsatööd jne). Sealjuures kehva tervisega. Kui töötada kuskil mujal täiskohaga, siis saaks sama elamise valmis kahe aastaga – ühe puhkusekuuga oleks võimalik baas (varjualune + kõrvalhoone või kaks) luua, nädalavahetustega või õhtutega majapidamist edasi arendada.

Eks ka pandeemiaperiood motiveeris ja kiirendas siinset tegevust.

Hoov

Aia tegin langetusjääkidest, okstest. Alguses hoolsalt poste maasse tagudes ja diagonaalis risti ladudes, hiljem loopisin lihtsalt valli.

Muru niidame kuidas jaksame ja viitsime, kord vikatiga vaid käiguradu ajades, vahel laenan naabritelt niiduki, aga saaks ka ilma. Millalgi tuleb arvatavasti robot, suvel jääb voolu üle niikuinii.

Kuidas elada

Kaheksa paneeliga elektrisüsteemist jagub veebruarist oktoobrini/novembrini (mullu käivitasime generaatori oktoobri keskel, praegu paistab päikest piisavalt jaguvat, ehk veab novembrini välja). Oktoobrist jaanuarini tuleb väike generaator kord päevas 45 minutiks käima tõmmata ja aku täis laadida. Aprillist septembrini on elektrit nii et pritsib, külmkapp on pidevalt järel, induktsioonpliidiga teeme süüa. 

Sügisest kevadeni on külmkapi asemel terrassil, köögiakna taga, kirst, kus hoiame toiduaineid. Esimese poolaasta elasime ka ilma paneelideta, nii et käisime kord päevas ühte akut naabrite juurde laadima viimas ja tõime teise kasutamiseks. Kaks läpakat, valgustuse ja modemi sai sel moel käigus hoida. Et kui oma metsahütis vaid päeva-paari kauba suvitamas käia, siis pole ehk ka paneelidel mõtet, piisab linnas paari aku täis laadimisest ja inverterist.

Toidu tegemine käib kevadest sügiseni induktsioonpliidil, vahepeal vajadusel gaasil töötaval matkapliidil, talvel valdavalt puupliidil.

Pesuvee saame katuselt (keedame igaks juhuks läbi, sest linnud ja teod), joogivee (u 1,5 liitrit) toome endiselt kord päevas naabrite juurest, puurkaev on millalgi tulekul. Tuppa tegin pakust õõnestatud kraanikausialuse, selle külge vanakooli mulksutaja (ma ei mäleta, mis ta ametlik nimi on – peal on paak, all on tila, mida tõstes hakkab paagist vesi jooksma), kraanikausi all on mannerg, mida ülepäeviti tühjendame. Pesuruumi praegu veel pole, oleme naabrite juures saunatanud, õues end pesnud, nüüd on ka oma saun, sellele sai kerise kohale pesupaak pandud. Talvel võtan kord päevas õuest ämbritäie lund, õhtuks sulab ära ja jääb järele kastruli jagu vett.

Kevadel tõin ühe sõbra sugulase remonditavast korterist malmvanni, paar päeva tagasi sain ühe lisaks, nii et nüüd katsetan nendesse õues vihmavee kogumise ja nende kütmisega, et saaksime õues liguneda ja tähti vahtida.

Lisaks ostsime kineetilise lambi: tõmbad ketiga raskuse üles ja raskuse vajudes tekitataks elektrit st valgust. On ka igasugu akulambid, vändaga raadio ja lamp jne, aga neid kasutasimegi enne päiksepaneele.

Külm ja kuum

Kindlasti soovitan võimalusel kasutada soemüüriga küttekeha. Me ostsime paksust malmist pliidi lootuses, et seegi midagi talletab, aga soojatalletus on tol ikkagi kehv, nii et mullune talv, mis oli keskmisest talvisem, nõudis üsna pidevat kütmist. Teisalt inimesed ka kohanevad ja riideid saab selga ning tekke voodisse kuhjata palju kulub, nii et kui kevadel polnud hommikuti enam toas kümne kraadi ligi, siis hakkas lausa palav. Me olemegi pigem jahedalembesed, nii et kui toas läheb üle 17 kraadi, on juba ebamugav, magamiseks on aga vaja 15 kraadi või alla selle.

Suvi oli ka keskmisest palavam, me jaoks oli see poolteist kuud lõõska ikka liiast. Eks meil oli päiksepaneelide tõttu maja ka kõige päikselisemasse kohta ehitatud. Omajagu kasu oli majale sel suvel luukide tegemisest. Luugid on seinast kümme senti eemal, nii et akent lahti hoides pääseb õhk liikuma, kuid samas ei pääse päike tuba kütma. Seetõttu oli nüüdne suvi märksa talutavam kui mullune. Pärast päikseloojangut panin ventilaatori õue akna taha, et enne magamajäämist jahedam õhk tuppa suruda ja temperatuur alla 25 kraadi saada. Edaspidi tasub võibolla mõnele väiksemale konditsioneerile mõelda, sest jällegi: suviti toodame rohkem elektrit kui ära tarbida jõuame.

Elukad

Karu käib maja tagant läbi, kitsed-põdrad-sead kah, rebane satub vahel hoovi, mägra ja kähriku jäljed on aasal, metsas liigub ilves ja kass ning naabrite koerad käivad külas. Kevadel hakkavad sipelgad majja tikkuma, sügisel trügivad hiired välikempsu ja sauna ja töökotta. 

Linnud karjuvad varahommikuti kevadest suve keskpaigani, tahavad pesa teha ning sittuda garaažis ja grillkojas, nüüd sügisel käivad sauna palgivarade vahelt villa ja takku kiskumas. Nahkhiir elas vahepeal päiksepaneelide all, rippus ka kempsus ja ühel päeval leidsin lauavirnast. Kuna kuivkäimlas ei kasutanud alguses turvast, vaid saepuru, siis olid esimesel kevadel seal kärbsevaglad, seejärel spetsiaalset kempsukuivatuspuru ja hiljem turvast kasutades sama jama ei kordunud.

Haljastus

Vot, jah, tagantjärele tarkus: jäta alguses nii palju puid püsti kui võimalik, lõika järjepanu need ära, mis otseselt liikumisele ja elutegevusele jalgu jäävad. Ma tegin alguses pigem põhimõttel, et plats puhtaks, et oleks nagu puhas leht, millele "maalima" hakata. Praegu aga tahaks, et siin-seal oleks veel mõni lepp, toomingas või kask ja ei peaks ootama, kuni me istutatud viljapuud piisavalt kõrgeks kasvavad. Võib ka nii teha, et jätta platsile n-ö saarekesed paari-kolme puuga, mida siis hiljem kas samuti maha võtta või mitte.

Saarejutuga jätkates: niidame üsna laisalt, nii nagu vajadus on, ja kuna hoov on suur, siis olen hakanud noidsamu saarekesi jätma. Niitmisel järgin põhimõtet, et esmalt võtan puhtaks hoonete vahelised käigurajad (nagu viimasel pildil näha), ja pärast viitsimist ja jõudumööda laiendan neid radu, kuni vahel saab terve plats niidetud. Saarekesi tasub jätta mitmel põhjusel: esiteks pole mõtet lilleistutamisega taielda, kui meil siin metsalilled kasvavad. Teiseks ei pea varem mainitud puude istutamisega tegelema, mõne aja pärast tulevad kased, lepad ja pajud seal puutumata aladel ise üles. Kolmandaks on faunal pelgupaik – konnad ukerdavad siin pidevalt ringi. Neljandaks on saared maastikukujunduselemendiks ja liigendavad muidu monotoonseks kujuneda ähvardavat platsi.

Seni oleme ka üsna laisad aiandajad olnud. Sel kevadel said paar viljapuud ja -põõsast maha. Mullu tõime metsast ühe kadaka tiigikaldale, alles hiljem lugesin juhendit ja oleks pidanud märksa hoolsamalt talitama, aga paistab, et vedas ja taim jäi hinge, nüüd juba haljendab täitsa rõõmsalt. Nagu varem mainisin, püüan teatud ilmakaarde rohkem lehtpuid saada, samuti on mul kinnisidee tammede, saarte ja muude väärispuudega. Eks puidufanatism lööb välja. Igatahes jäi sel aastal majatagune võsa niitmata ja nüüd sügisel viimaks asja ette võttes leidsin rohu seest hunniku vahtraid ja paar tamme, hiljem olen veel tammesid teisel pool aeda leidnud, nii et püüan nende ümbrust puhastada ja valgust anda ning loodetavasti lähvad õide. Jalakatega on nutusti, oli teisi siin ilusaid ja suuri, aga sel suvel jõudis naabrite jalakasurm ka meile, keset suve viskasid puud lehed maha ja pean arvatavasti järgmine aasta maha võtma. Mõned noored jalakad on veel okeid, nende jaoks peaks enne suve ravimi tellima. Või jalakasurmaresistentse taime ostma.

Et maastikukujunduse ja haljastuse jms tegemistega järgime laiskuse põhimõtet: nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Siiani on positiivseid tulemusi andnud.

Hooviplaan

Hoovi kujundamisel ja hoonete paigutamisel läksin enda arvates loogilist teed, aga reaktsioonidest ilmneb, et ikka vist ebatavaline ja no kui ringi vaadata, eks ta nii kipub ikka olema, et hooned on hoovil kobaras koos, mõni kõrvalhoone tiba eemal. Mu jaoks oli just loogiline hooned võimalikult laiali hajutada vastavalt hoone otstarbele.

Maja kõige päikselisemas kohas, et talvel oleks valgust ja paneelid saaks päikest.

Kemps sellele kõige lähemal, samas sellise suuna ja asetusega, et vajadusel saab ka sellele paneele lisada.

Töökoda natuke eemale, samas ikkagi päikselisse kohta, et oleks valgust, teisalt aga ei häiriks oma toimetamistega toaelu.

Kuur sattus juhuslikku nurka, aga saab sealgi piisavalt tuult ja päikest.

Garaaži oleks tahtnud majale natuke lähemale, et saaks vajadusel sinna voolu vedada (praegu on enam kui 40 m kaugusel), aga see poleks enam teiste hoonete paigutusega klappinud. Ja noh, vajadusel saab nüüd auto ka terrassikatuse alla ajada ja seal askeldada või akut laadida.

Palgikuur sai nüüd kõige kaugemale, kuna esiteks oli seal veel vaba lünk, teiseks on selle juures suuremahulisemad ehitamised, nii et ongi ka rohkem ruumi vaja, lisaks jääb müra majast eemale.

Tulevase keldri auk sai kõige lõunapoolsemasse nurka, metsaserva, et ta oleks kõige rohkem puude varjus, nii et suvel päike seda kõige vähem kütaks.

Saun sai maja vastu üle tiigi, lõunakaarde, et esiteks saaks sealt otse tiiki, teiseks oleks aknast üks kena hoone näha, kolmandaks pole saunas endas valgustingimused kõige tähtsamad, teisalt oleks majast piisavalt eemal, et kütmise toss sinna ei vajuks. Sauna kõrvale tuleb arvatavasti eraldi pesumaja.

Viimaks grillkoda idakaares, tiigi ääres. Sai tehtud arvestusega, et pimedamatel aastaaegadel tuleks sinna õhtupoolset päikest, ühtlasi oleks kena vaade tiigile ja hoovile. Mullu kasutasime entusiastlikult, sel suvel oli too rohkem soikus. Näis, kas taaselustame või saab sest teine kuur.

Otstarbele lisaks mõjutas hajusat paigutust ka ettevaatlikkus: igipõlise põdejana mõtlen pidevalt ohuolukordi läbi ja tulekahju, tormikahjustuse vms korral eeldaks, et hajusa paigutuse korral jääb vähemalt mõni hoone terveks, kobaras koos häviksid kõik. Eks siin ole ka puudused, kuna hoov on suur, siis ühest kohast teise tatsumist on omajagu ja kui täpselt meeles pole, kus mingi ese parasjagu on, siis tuleb sellest üks tervislik otsimine. Märksa lihtsam oleks, kui asjad ühe katuse all. Ja kui kunagi vanaks ja väetiks jääme, siis arvatavasti ei jõuagi kõigi hoonete vahet kapata. Aga kui koht juba korralikult sisse elatud, siis ongi seda kappamist ka vähem ja kõigi asjade asukoht täpselt teada. Praegu on igatahes juba märgata, et jooksmist on vähem, kuna enamik hooneid on enam-vähem valmis.

Tiik

Tiigi kaevamise kinkisid naisevanemad, ligi viis aastat tagasi tuli kopp kohale ja kukkus kaevama. Kahjuks oli kehv kopajuht, ei tahtnud mu soove kuulda võtta, samuti kuhjas väljakaevatud pinnase ebaühtlaselt ja mõte puukännud pinnasesse matta polnud kah kuigi mõistlik, nüüdseks on need kännud mädanemas ja tekivad nende kohale lohud. Samuti jäi maja vundamendiposti aukude kaevamisel kände ette ja ma loodan, et mõni ei jäänud posti alla, nii et see hiljem vajuma hakkaks.

Tiik on muidu platsile omajagu elu toonud, kevadel kukuvad rohu- ja kärnkonnad pulmitama, varasuvel on kulleseid täis, linnud käivad jahtimas ja vee kohal tiirlevad putukad meelitavad nahkhiiri.

Kehv on see, et meile toodi siia ka kalu ja nende väljaheited kipuvad suvise soojaga vee haljendama ajama. Nii et kalad tuleb millalgi välja püüda. Ärge tulge rääkima, et "kalad hoiavad vee puhta", lugege enne juhendeid ja uuringuid.

Turvalisus

Seni võõrad õnneks hoovi pole sattunud (tegelikult on isegi sõpradel-tuttavatel siia raske sattuda, ikka kipuvad juhendeid valesti tõlgendama ja enne meile jõudmist kaovad aasale ära). Eks meil on ka valvesüsteemid ja kaamerad olemas, samuti on naabrid vaid mõne minuti kaugusel. Naabritega tasub häid suhteid hoida.

Seltsielu ja hooned

Sellega tuleb arvestada, et maa on linnast kaugemal kui linn maast, st sinult eeldatakse sõpradele-tuttavatele linna küllasõitmist küll, aga maale satutakse märksa harvemini, kuigi geograafiliselt on vahemaad samad. Eks see oli ka ette teada, aga oluline on sellega arvestada juba puhtalt praktilisest nurgast: kui me endale alles elamist kavandasime, siis alati oli plaanides ka rubriik "kuhu ja kuidas külalisi paigutada", näiteks kui suur peaks maja olema, et külalisi majutada, või saun, et mitmekesi lavale mahtuda, või lebola, et sõpradega hängida, või terrass, kus seltskonnaga istuda. See võis ka osaliselt olla põhjus, miks me võtsime pigem pisut suurema maja kui otseselt tarvis. Juba siin kohal elades oleme seda lähenemist pisut kohendanud, fookus on nihkunud rohkem meie enda otsestele vajadustele ja vähem külalistele, eks osaliselt ka koroona mõjul. Ma ei ütle, et üldse ei käidaks, aga kui aastas 350 päeva kasutad ise oma rajatisi ja ligi 10 päeva tuleb ehk võõrustamisi, siis ei ole vist mõistlik ressursse (nt suur saun) sellele piskule kulutada. Nüüd on meil muidugi juba nii palju variante, et ükski hoone ei peagi ekstra suur olema, terrassile mahub vajadusel kümnekesi istuma ja saab ka ajutisi lisakatuse variante arendada ning majutada saab nii terrassi katuse alla, garaaži katuse alla, sauna, lebolasse või ka hoovis telkida, nii et ei pea olema selleks suur maja.

Jäägid

Pakendid jalutame paari kilomeetri kaugusele külakeskusse, biojäägid kompostime, kempsujäägid samuti. Algses ehitusjärgus tekib ka selliseid jääke, mida ei saa pakendisse ega komposti panna, nii et nood oleme kokku kogunud ja viime millalgi korraga ära.

Kokkuvõte

Kui midagi veel turgatab, kirjutan lisaks. Jutust on läbivalt näha, et kasutame naabrite (st naisevanemate) abi, aga see ei tähenda, et ilma ei saaks. Katsetuste ja kogemuse põhjal julgen väita, et on võimalik endale metsa- ja maatükk soetada ja sinna üksinda, kõrvalise abita pelgupaik rajada. Ei pea linnas istuma ja unistama, et kui kunagi saan hunniku raha kokku, siis ostan ja ehitan – samal ajal aga käivad naabrid närvidele, linn ajab hulluks ja kuskil rahu ei saa. Kirjutasingi selle ülevaate nonde piinlejate innustamiseks, kuna olen ise selles olukorras olnud ja väljapääsu ei paistnud. Nüüd tagasi vaadates leian, et oleksin tükk aega varem saanud kuskile oma koha luua ja hunniku närvirakke säästnud. Paar tuttavat on väitnud, et on saanud me tegemistest tõuke tõsisemalt oma koha rajamist kaaluda. Vast jõuab see post siin ka mõne selliseni, kes lähemasse tutvusringi ei kuulu, ja saab sama tõuke.

PS: iga hoone ja muude ehitamiste kohta peaks siin blogis olema eraldi postitus, nii et ei hakanud siinsesse ülevaatesse kõike detailideni lahti rääkima.

September 2021: jalakajalad ja teised

 

Viimati Söörömööl käies küsis H, ega mul juhuslikult mõned tammeplangud kuskil üle pole, neil on aknalauad vaja teha, aga materjalist on puudus, nagu pandeemias tavaks. Mõned tammejupid küll V-lt sain, aga mitte piisavalt, et aknalaudu teha. Seeeest meenusid naabri jalakad, mis hakkasid tunamullu kuivama – neist kõige võimsam, ligi meetrise läbimõõduga, on juba lootusetus seisus, aga seda ümbritsenud 5-6 puud tundusid kasutuskõlblikud. Seda nüüd Sixiga arutades sain teada, et naaber oli äialt just nende kohta langetusabi küsinud, aga too ei jõudnud neid ette võtta. Eks nad on ka üsna tüütud jändrikud. Saime siis naabriga kokkuleppele, et võtan jämedamad jupid endale, peenemad lähevad küttesse. Kahe päevaga langetasin, laasisin, järkasin ja lohistasin need kokku, eile hommikul kuulsin lähenevat traktorimüra, jõudsin napilt püksad jalga kiskuda ja õue kalpsata, et äi õigesse kohta ladustama juhatada.

Ega ma päris kindel polnud, kas nood jalakasurmast tapetud puud ka materjaliks kõlbavad, langetades tundusid okeid, aga enne pikisaagimist polnud siiski täit kindlust. Pärast esimest lahtilõiget paistis aga puit okei.

Lõikasin esimesed kolm planku H-le aknalaudadeks. Kuna jalakas on esiteks raske ja teiseks kipub kuivades väänduma, siis oleks kuivatamise tarbeks tegelikult parem pikem plank, mida hiljem vajalikku mõõtu järgata, aga pikemat planku on kõverast puust jällegi tunduvalt tülikam käsitsi saagida. Eks tuleb korralikult raskused peale laduda ja loota, et väga propellerisse ei kisu.

Üks haru jalakast oli nii jalge moodi, et ei saanud vastu panna kiusatusele jälle natuke mängida. Lohistasin selle haru naabrite juurest me piirikivi ligi, koorisin ära, õõnestasin ülemise kubemeosa, kaevasin jalad maasse, lõikasin teksad piki sisekülje õmblusi lahti (proovi sa jäikadele jalgadele pükse otsa sikutada) ja lasin need klammerdajaga jalakajalgade külge kinni.

Lõpetuseks kühveldasin õõnestatud ülaossa mulda ja panin sellele mätta otsa.

Edaspidi ei tohiks enam seda juhtuda, et külalised pööravad liiga vara ära ja siis sõidavad me aasal jalgteed mööda. "Pärast pükse vasakule" peaks olema üsna ühemõtteliselt mõistetav juhis. Palju neid pükse ikka kuskil aasadel seisab.

Puidust uksehing: jaanuar-veebruar 2021

Pandeemia oli parasjagu täies hoos, kui avastasin, et töökoja ustele pandud pika põõnaga väravahinged on liiga pehmed ja painduvad läbi. 

Esiteks ma ei viitsinud poodi minna, teiseks ei tahtnud tervisega riskida, kolmandaks oli kihk lõpuks ometi puidust hingede valmistamine ära proovida. Kuna sel ajal veel palgivarju polnud, siis puudus ka ideaalne materjal, lehtpuust kuivanud kõverikud või prussid, nii et pidin leppima sellega, mida oli – kuusega. Samuti ei viitsinud hakata puidust punne vestma, tagusin naasama naeltega posti ja ukse külge.

Kogu krempel valmis umbes kolme tunniga, kõige keerulisemaks tegi asja uks ise, sellele löödud lauad on üksteise suhtes ülekattega, mis tähendab, et ukse välispind pole sile, mistõttu oli ka põõnasid ja nende otstesse puuritavaid aukusid (kust sagarad läbi lähevad) üksteise suhtes raskem õige nurga alla ajada. Tõenäoliselt kägiseb nüüd ka uks seetõttu rohkem kui peaks, aga teisalt see mulle täitsa meeldib, on kohe sellise vana talu häälega. Kui paljudel on tänapäeval üldse kägisevaid uksi? Kõigil on sahinal metalltüüblitel, seibidel või lausa laagritel rulluvad hinged. Paremal juhul lengid pisut kiuksatavad, kui uks juhtub viltu olema või kinni paisuma.

Igatahes pean üllatusega nentima, et toimivad need põõnad ja sagarad täitsa kenasti. Olin valmis selleks, et põõna läbipuuritud osa, sagarast paremale jääv ots, murdub üsna pea lahti, hoiab seal ju põõnaotsa koos kõigest sentimeeter-paarine jupp puitu ja kuusk lõheneb ja murdub üsna kergelt, aga seni on hästi koos püsinud ja kisun seda ust kinni-lahti pea iga päev, reeglina mitu korda päevas.

Pole veel selleni jõudnud, aga kavas on ka töökoja teisele uksele puidust hinged teha, sel korral juba tugevamast puidust, saab siis nende käitumist ja kestvust võrrelda.

Pilpakiskumise pink: talv 2021

 Talvel tegin huvipärast pingi, mille haaratsite vahele saab jalgega pilpalõmmi suruda.

Leilikulp: kevad 2021

 Sauna valmimisel ilmnes, et keris on lavast üsna kaugel, lisaks on kerisel veepaak, mis piirab vee valamisel ruumi. Nii et tuli teha üks pika varrega kulp. Kuiva lehtpuud mul seismas polnud, seega saagisin ja vestsin märjast jalakast arvestusega, et hiljem võib lõheneda. Kuu hiljem väike pragu tekkiski, aga kasutada sai ikka ja pragu saab ka parandada.

Paar kuud hiljem on kulp kuivanud ja tasub viimaks viimistleda. Pelgasin märjast puidust tegemisel selle hilisemat lõhenemist, aga nüüdseks on kulbi otsa vaid pisuke pragu tekkinud, kust küll natuke lekib, aga esiteks on seda üsna vähe, teiseks paisub see natukese vees hoidmise järel kinni ja kolmandaks saan selle õhukese liistuga kinni liimida.

Skulptuurid 2021

 Midagi peent reeglina nõkerdada ei jõua (Medusa on erand), kärsitus takistab viimistlemast, aga vahel tuleb kihk midagi ebapraktilist vorpida, eriti kui ettesattuv materjal seda soosib. Töökoja kõrvalt langetasin ühe kuuse, millel oli pikem sissekasvanud oks ja väiksem oksakönt. Vorm viitas ilmselgelt urineerivale kesksoolisele punkarile.

Marta Helmi valvab nüüd me sissesõitu.

Maja ees seisis too känd juba enne maja kerkimist, justnimelt kavatsusega sellest midagi vormida. Noh, seisis aasta, seisis kaks, aga midagi ei vormunud. 

Kuni viimaks üleeile öösel spiraali saagimise kinnismõte peas ketrama hakkas, nii et tuli siis päeval saag pihku kahmata ja natuke jõristada. See julla seal otsas oli sekundaarne, (põhiline oli spiraal), midagi peab ju otsas olema, nii et tegin siis julla.

Filmiprohvist tuttav ristis juba C-3PO-ks.

Okstest aed 2020–2021

 See on juba vanem projekt, aga eks ta pidevalt tiheneb, nii nagu materjali juurde tuleb. Millalgi tunamullu tekkis mure, et maja ümbritsevad kuused-kased on ikkagi liiga hoone lähedal ja kohe-kohe ähvardas ebasoodsa suunaga torm tulla, nii et tõmbasin sae käima ja langetasin kiiruga hunniku pikemaid puid ära. Järele jäi paras posu oksi. Samal ajal puudus me platsil aed, nii et loomad-inimesed võisid vabalt hoovi tungida. Ühelt poolt kitsede-jäneste vastu pole mul midagi, aga teisalt inimesed ja karud hoiaks hea meelega ikkagi eemal. Lõplikku kaitset ei taga muidugi ükski aed ja see me okstest aed veel kõige vähem, aga vähemalt on hooviala markeeritud ja nagu elu on näidanud, siis toimib kah, pärast aia valmimist on hoovis vaid väike ulukid käinud. Kevadel käis karu samuti vaid majast mööda, mitte hoovist läbi.

Mullu sügisel lisandus veel materjali, kui ilmade pimenedes tuli hoovi lõunanurgas kuuski vähemaks võtta, et päiksepaneelid rohkem valgust saaksid.

Mõned sirgemad oksad teritasin ära ja lõin ligi meetrise vahega kõrvuti maasse, nende vahele hakkasin siis omakorda diagonaalis oksi laduma, hiljem, materjali lisandudes, juba kahelt poolt vastu aeda ennast oksi toetama, nii et teoreetiliselt peaks aed ka ilma postideta püsti seisma. Eks neid saab sinna üsna suvaliselt järjest juurde laduda ja põimida.

Esmalt hakkasin aeda suvaliselt ringjalt laduma, aga neljandiku peal tuli mõte, et võiks olla südamekujuline. Kevadine droonipilt näitab, et tuli küll vist anatoomilise südame kujuline, aga mitte sümbolkujutis, nii et ülalt vaadates võib ka pisut loppis õunaks pidada. 

Aga vähemalt on me poolehektarine hoov nüüd tähistatud ja pahatahtlikud inimesed ei saa siia sattumist "ma ei märganud" õigustusega vabandada ning kuigi metsas kehtib igamehe õigust, siis hooviala selle alla ei lange. Aed on tahtmise korral küll ületatav, aga päris juhuslikult sa sellest läbi kõndida ei saa.

Miinus lisaks nõrgale kaitsefunktsioonile on see, et suvise põuaga oli pisuke mure, et aed võib olla tuleohtlik.

Pluss on see, et kuna meil arendus jätkub ja ikka tuleb vahel mõni puu maha võtta, siis ei pea aia pärast muretsema ja võin (erinevalt näiteks naabritest), rahumeeli puu aiale langetada, palgid ära vedada ja allesjäänud okste abil aia uuesti taastada, veelgi tihedamaks teha. Samuti on vajadusel võimalik metsatraktoril sellest läbi/üle sõita.

Teine pluss on see, et puude langetamisega oleme loomulikult loomade-lindude elupaiku vähendanud, aga sedalaadi oksamassiivist koosnev aed pakub vähemalt mingisugust asendust. Võrk- või lattaed seda ei võimaldaks.

September 2021: kuur

 Tegelikult on see endine kännuonn, aga kuna toda me ei kasutanud ja samal ajal oli raskusi küttematerjali ja üldse väiksemate puidujääkide paigutamisega, tassisin neid üha ühest kohast teise, siis juba millalgi talvel sai kännuonnil katus maha saetud ja põrand lammutatud, olemasolevatele postidele kehvematest laudadest kaldkatus löödud. 

Üritasin ka okstest seina teha, aga selle tihedaks-tõhusaks muutmine võtnuks liiga palju aega, nii et nüüd sügisel tõmbasin sae jälle käima ja lõikasin oksad osaliselt maha ning lõin igasugu palgitahumistest üle jäänud poolpalk-laudadest seinad. 

Esmalt kaldkatust ehitades jätsin sinna ka onni taga kasvanud kuuse, aga see hakkas vett lekitama, nii et võtsin tolle maha. Selgus, et selle alumine pool oli poolmäda. Kuna tagumise seina juures said mul lauajäägid otsa, siis saagisin siis sellest kuusest selle seina jaoks õhukesed lauad – alloleval pildil on nood lauad näha.

Äi viis eelmine nädal me platsilt igasugu palgijäägid ja pakud ja poolpalgid ära ning tõi nüüd lõhutud kärutäie tagasi, nii et saame oma esimesed riidad laduda.