Mitmejalgsed

Mis on 83 cm kõrgune, 12-jalgne, valmib 3 nädalat ja kinni pole seda nõus maksma ükski eraisik? Õige – Miia-Milla-Manda muuseumi minevad miniatuursed koopiatoolid. Jaagu algne unistus oli nädalane valmimisaeg. Naljanina. Asjaolude soodsa kokkulangemise ja meeletu pingutamisega oleks ehk kahest nädalast piisanud, kuid esimese tingimuse nullis nikerdaja pidurdamine ja teises osas panin mina sõrad vastu. Tähtajad tähtaegadeks, aga ma tahan tööprotsessi nautida kah, mitte veremekk suus hommikust õhtuni kael kõveras rügada, andke andeks onju. Aga õnneks/kahjuks pidurdas nikerdaja piisavalt, et ka minule ei avaldatud enam survet ja viimane nädal oli lust ja lillepidu peitlil välkuda lasta.
A tühja sest lobast, näitan pilta kah, muidu Meeli tuleb ja ütleb jälle midagi sitasti :o(


Natuke lähemalt kah.


Ajakulu on nagu ikka nende toolidega – pärast imestad ise kah, kuhu see aeg kadus. Samas: ainuüksi mõõtude koostamine, joonte vedamine ning šabloonide valmistamine võttis 2-3 päeva. Saagimised, hööveldamised, treimised, peiteldamised, nikerdamised, puurimised, liimimised, uuesti nikerdamised sinna veel otsa. Viimistluslihvimisele läks samuti lahedalt 2 päeva ära. Ja siis imestatakse, miks käsitöö kallis on. Aga vot sellepärast ongi ja sellepärast ostetaksegi Askost või näljapajukil indialastelt või lastakse robotitel valmistada. Ja nii see Eesti käsitöö välja suri.

Veinipudelihoidja, veiniriiul

Selle asjaga on nüüd nii, et aasta tagasi, enne Gerli sünnipäeva, küsisin Tarvolt, mida teha. Ta siis arvas, et neil pole veine kuskile pista. Noh, toona ma seda siiski valmis nõkerdada ei jõudnud. Sel aastal tuli mulle õkva 3-4 tundi enne Gerli spontaan-juubelile minekut meelde, et sihuke jutt oli, otsisin paanikas tamme plangutüki välja, silkasin siva poodi veini järele, et mõõdud klapiksid (muide, ootamatult ilmnes, et ei vastagi kõik pudelikaelad samale standardmõõdule, säh sulle sümmeetrilist paigutust :o( ) ja kukkusin tagasi jõudes hööveldama, saagima, puurima, lintsaagima, freesima ja lihvima. Napikas oli, aga jõudsin.


Seinale sai see küll nädal hiljem, suurema rahvahulgaga toimunud pidustuse eel. Nüüd vaja veel teostada hiljem tekkinud idee – paigaldada pudelikaelte taha LED-lambid, mille valgust siis erinevat värvi vedelikud ja taarad huvitavalt hajutama peaksid hakkama. Jah, aga see jääb vist siiski Tarvo õlule, elektroonika pole kunagi minu sõber olnud :P

Nagi

Meil kipuvad va kindad ja mütsid ja sallid esikus peegli ette kapile kuhjuma, kust neid siis väga tüütu jälle välja otsida on. Nagi vaja, onju. Samas on selles kohas nurk, mille otsustasin maksimaalselt ära kasutada ning nagi mitte lapiti seinale patsata, vaid selle nurgale sobitada. Läksime metsa ja otsisime, näed, sellise juraka välja. Signe aitas tassida.
Lõikasin oksad lühemaks, valisin kõige oksavaesema külje välja, tõmbasin kettsae käima ja saagisin pikisuunas täisnurkse renni sisse. Koore eemaldasin põhiliselt survepesuriga. Esialgu ta sellisel toorel kujul seina läkski, järgmist hetke ootama, millal mul jälle rohkem aega on.
Rohkem vaba aega tekkis vahetult enne aastavahetust. Võtsin kuusetüki seinalt maha, viisin töökotta ja kukkusin peitliga vehkima. TEGELIKULT üsna mõttetu tegevus, sest täiel määral kasutuses olles näeb (või noh, ei näegi) see varn sihuke, mütside, sallide ja pealampide alla mattunud välja:

Aga, noh, mul olid ikkagi mõned ideed, mis tahtsid järeleproovimist ning mis leiavad tõenäoliselt kaugemas tulevikus märksa nähtavamal kohal rakendust. Nii et võisin kaks päeva ühe nagi mõttetu voolimise peale kulutada küll.
Altvaade.



Oleks küll eelistanud viimistlust au naturel, aga esiteks omandab okaspuu lihtsalt seistes inetu kakakollase tooni ja teiseks määrivad aiast, metsast ning garaažist tulnud käed kattematerjaliga viimistlemata puidu kiiresti ära ning plekke ja laike (kui pole tegemist õliga) saab siis vaid liivapaberiga eemaldada. Nii et läks ikkagi mitu kihti lakki peale.