Ergonoomiline pink

Nojah, vähemalt teoreetiliselt peaks ergonoomiline olema. Kunagi Lõuna-Saksamaal Schwarzwaldis nähtud-proovitud eeskuju seda igatahes oli ja eks võimalust mööda püüdsin järgi aimata.
Mõte on, nagu ikka, juba paar-kolm aastat vana, aga mulle meeldib ideede teostamisel toimetada omasoodu, põhimõttel  “iga asi omal ajal” – kui kõik (või vähemalt enamik) asjaolusid kattub, võin tegudele asuda. Varem oleksin pidanud hakkama materjale jahtima ja raha kulutama. Nüüd aga juhtus nii, et hoovil olev keldripealne panipaik vajas remonti/katuse tõstmist ning tööde käigus kõrvaldatud vana materjal passis õkva pingiprojektiks.
Lisatõuke sain viimatisest perseiidide sajust, kui viisime Sixiga keskööl piknikuteki välule ja pikutasime seal, kaste maas, udu hõljumas, nahkhiired laperdamas ja taivas perseid täis. “Pingil oleks mõnusam,” mõtlesin. Mõeldud, tehtud.

Jäägihunnik oli selline:

Plaan aga säärane:

 Esimesed ettevaatlikud järkamised ja tapid:

 Lisatükid, kumeruste saagimine, sobiva pingilaiuse valimine (5x5 prussidest oleks parem – jäigem, voolavama vormiga – jäänud, aga mis teha, olid vaid lauad, seega tuli pink soovitust pisut kitsam) :

 Lauad peal, mõõtu lõigatud, kuju antud, järgneb seni hööveldamata pinnuliste laudade hööveldamine-lihvimine:

 Valmis:

Äi küll arvas, et kole põrakas (mõõdud on harjumatult suured), seda'i jaksa vedada, aga ei midagi – võtsime Sixiga kahevahele ja tassisime (kõigest!) kolme puhkepausiga aasale:

 Profiil:

 Päikeseloojangut ei näe, mets on ees, kuid õhtupäikeses kullendavat floorat silmab küll (keskplaanil tegeleb ämm usinalt viimatimainitu hävitamisega):

Mõtteid oli mitmeid. Korra kaalusin, et teeks langetatava seljatoega, saaks pingil lisaks poollamaskil istumisele ka pikutada ja magada. Aga sel juhul oleks pidanud kumerast seljatoest loobuma.
Teine mõte oli tagumistele jalgadele suured rattad lisada – tekib soov pink tähe- või muuks vaatluseks kuhugile mujale vedada, siis piisab esimeste jalgade üles tõstmisest ja lohistamisest. See mõte võib veel teoks saada.
Kolmas fantaasia oli pink puhtalt tappide ja raskusjõu abil siduda, ühtegi metallist abivahendit kasutamata – osaliselt sai seda ka tehtud.
Neljas: päikesevarju lisamine. Kunagi. Ehk. Võib-olla.
Kõik ideed on ilusad ja toredad, aga häda selles, et Sixi linnast tagasitulekuni oli aega vaid üks päev, üllatus tema tööelu lõppemise ja jõudeelu alguse tähistamiseks oleks vett vedama läinud. Nii et võtan seda (taaskord) käeharjutuse ja prototüübi valmistamisena, järgmise vihun juba vingema.

Tooteproov: Nii, tulin mina, tead, nääli juurest “uue” kiige peolt ja mõtsin, et, noh, võtan koera ja kassi kampa ja lähen aasale, onju. Proovin pinki.
Oi. Kui. Hea.
Oleks selliseid Eestis vaid rohkem. Ikka kipuvad nad ebamugavad olema, loed kümme minutit raamatut ja juba kann kange. Tean küll, miks neid avalikus ruumis kuskilt ei leia – iga vähegi mõnusam ase oleks lihtsalt kohe läinud. Naabrimees, kes hooldab RMK platse, räägib selliseid lugusid, et hoia peast kinni. Suvalised viidapostidki pannakse pihta, rääkimata kõigest muust. Nukker :o(
Aga meite pink on hea :o)

Märtsipink:

Jolki-palki: liivakast!

Ämm rääkis juba eelmine aasta, et pojalastele oleks liivakasti vaja. "Jajah, teen-teen." Ja … sinna ta jäi.
Ok, tegelikult ei jäänud, natuke ikka mõlgutasin, võtsin lakapealt lauadki alla – vot need lauad jäid küll sinnapaika, korra sai neid Sixi sünnipäeval suupistete alusena kasutatud, kuid pea aasta hiljem läksid need sama targalt jälle lakapeale tagasi.
Eksju.

Novot. Aga sel talvel olid jälle koledad tuuled ja sellega kaasnevad murrud ning üks neist tuulemurdudest juhtus õkva siia, uue maanteega paralleelselt jooksvale endisele maanteelõigule, mida peale meie pere vist keegi teine õieti ei kasutagi. Saagisin siis selle tuulemurru lahti, hirm oli küll nahavahel, polnud sellist asja varem teinud, ikkagi mitu puud ja jämedat oksa korraga pinge all ning valmis iga hetk pingest vabanedes näkku hüppama või end sulle peale pöörama. Nõkerdades sai see sasipundar siiski lahti harutatud, järgatud ja ladustatud.

Põhipahalase, kuusejuraka, järkasin huupi ära, et näis, mis pärast saab. Hiljem jõristasin ka pikivaod sisse, et kuivaval palgil oleks, kuhu pinget suunata ning sellevõrra vähem põhjust lõhki minna.
Noja siis kevadel viimaks turgatas, et neist saabki liivakasti  teha. Päikseliste soojade ilmadega läksin palki koorima. Esimese jupi lasin totakalt kirvega – mõõ-ttee-tuu. Siis koitis, et naabrimehel on igasugu riistu, ehk on palgikoorijagi. Oli. Näe, seisab siin, pea koorimata palgijupi najal.

Koor tuli ludinal, eriti kui nõksu kätte sain – viimased kaks palki koorisin põhimõtteliselt nii, et lükkasin koorijaga otsa lahti ja edasi tõmbasin lihtsalt käega. Jäi ilus ja sile pind, nagu beebipepu, praegu liivakastis on need tõmmatud koorega jupid samuti kõige ilusamad ja mõnusamad, mingit viimistlust ei vaja.

Notid jätsin suveks aia taha kuivama, esialgu metsast toodu ja märgadena ei jäksand teisi hästi nihutadagi. Nüüd, augustis, hakkas ramm ka pikimale neljameetrisele peale – puhina ja punnitamise hinnaga küll, aga ikkagi.

Nurgad sidusin sellise kalasaba-pooltapiga, ühe otsa peitsin pikima noti sisse tavalise kalasabatapiga. Palgiseotiseid pole vähemalt viis aastat teinud, natuke on kunst küll ununud, aga võtsin lõdvalt, mingit erilist tislerdust säärasel ajutisel nähtusel nagu liivakast pole ju vajagi. Ühtepidi mugavusest, teisalt põnevusest otsustasin, et ei kasuta valmistamisel ühtegi abivahendit peale sae ja silma. Ok-ok, langetuslabidas ja kirves leidsid kah natuke rakendust, aga oleks ka nendeta saanud. Abivahendite all pidasin silmas rohkem loodi, mõõdulinti, tollipulka vms. Antud tõika ja pikka palgipausi arvesse võttes kukkus tulemus täitsa nitševoo välja.

Praegu kasutasin kassi sooletühjenduste kaitseks koeraaediku lammutamisest allesjäänud võrku, hiljem tuleb ehk varikatus lisaks, mille saab lastevabal ajal kassitõrjeks otse kasti peale langetada. Võib-olla. Eks nende ajutiste lahendustega kipub naapidi olema …

Tahtsin konstruktsiooni võimalikult lihtsa jätta, seega esialgu ühtegi salapunni ega kruvi ei kasuta, loodan, et tapid hoiavad piisavalt koos. Praegu küll veel siiski konstruktsioon loksub pisut, samas – kui oleva sügise ja talve siin vajuda lasta, siis ei liigu nad arvatavasti enam sugugi. Nii et näis. Kindlama haakumise tagamiseks oleks võinud muidugi radikaalsema nurgaga tapid saagida, aga no esimese hooga ei tihanud, lõikasin ikka harjumuspärase mõõdukusega :o)

Ja see kummaline sisselõige pikima palgi otsas täidab kaht funktsiooni: esiteks saab nüüd laste mängu kõrval passiv (vana)ema rahumeeli istuda/lehte lugeda/päikest võtta, teisalt oli mul selle sektori võrra kaalust kaotanud palki kergem liigutada. Elu näitab, kas see tootedisain ka sihtotstarbelist rakendust leiab või lõikan selle mingi moment lihtsalt maha.

Värsked uudised: Pärast sihtgrupi testmängu selgus, et puudu on liivakookide küpsetamiseks hädavajalik tasapind. Suur viga :o(  Jah, kõige lihtsam oleks olnud lihtsalt üks palgipealne tasasemaks saagida või lihvida. Mõtlesin siiski paar sammu ette ja saagisin jälle sälgu sisse (pildilt nähtav tagumise palgi kirevate julladega osa) – siis ei hakka need liivakoogid ühtelugu üle liivakasti serva välja kukkuma ning pidevalt uue liiva juurdevedu nõudma. Näis, kas läks asja ette või kavaldatakse mind siiski üle.