Tee ise (tõmmatav) lumesahk, dets 2020

 Mullu talvehakul võtsin viimaks ette ja tegin pikalt meeles mõlkunud disaini teoks: tõmmatava saha. Esiteks oli mul nüüd ometi oma ruum ja õu, kus seda valmistada ja katsetada, teiseks oli ämm äsja garaaži koristanud ja tahtis pinust suuskadest lahti saada. Nüüd polnudki muud, kui võtta kolm suuska, lüüa neile laudadest raam peale ja noolekujuline sahk külge.

Esmane versioon oli kitsam, umbes sama, mis tavaline lükatav sahk. Siis vaatasin, et sõidutee puhastamiseks oleks laiemat vaja, tegin laiema, pea auto laiuse, aga sellega läks tõmbamine ka kohe raskemaks, nii et kärpisin natuke kitsamaks, paras laius, et kaks inimest saavad kõrvu käia.

Minu põhiidee oli esiteks see, et ei taha lükatava sahaga selga lõhkuda. Keskmisest pikema inimesena on mul ühtelugu häda liiga väikeste tööriistadega (jah, on ka pikema varrega sahad, aga täpselt õiget mõõtu nendega ikkagi ei saa). Teiseks ei pea ju käigurada täiesti puhtaks kraapima, piisabki sellest, et osa lund lükatakse kõrvale ja osa lund vajutab tõmmatav sahk kinni. Põhiline, et lumi üle pahkluu poleks.

Puudused: märja lumega ainult puitmaterjal on kehv, tuleks sahahõlmad plekiga üle lüüa. Samuti peaks siis saha alumise serva ettepoole koolutama ja ka muus osas kuju vormima, et ta lund rohkem ära lükkaks. Lisaks see, et kui lund kuhjub väga palju, siis selline madal sahk seda enam ära ei lükka, kõrval on vallid nii tihked ja kõrged, et tal pole seda lund kuskile lükata. Jällegi aitaks siin pisuke disaini täiendamine. Kasutasin ka seda, et lükkasin vallid vahepeal tavapärase sahaga eest ära.

Praegusel kujul toimib see sahk kõige paremini kuiva ja mõõduka lumesajuga. Tulemust parandab ka see, kui eelnevalt labidaga raja keskosa puhtaks lükata ja sahaga hiljem küljed laiendada. Ma reeglina ei viitsi.

Vingemaks putitada saab, aga ka sellisena töötab mu jaoks rahuldavalt, ei kurna selga ja ka muidu on füüsiliselt kergem.

Boonus: kassil on hirmus põnev.

Jõulujulk, detsember 2021

Katalaanidel on kena jõulukomme lisada jessalapsukese sünnistseeni juurde üks roojav talupojakuju Caganer (ee k kakaja). Sõnnik ju väetab põldu, järelikult toob õnne ja jõukust.

Kui juba muid kombeid mujalt üle võtame, võiks ka selle võtta.

 

No kas saab juba küll? Myy ja tont, nov 2021

 

Jagub veel seda õõnsat kuuske. Nüsisin tiba ja tassisin jälle metsa.

Tagasiteel jäi jurakas metsakuiv ette, tundus üht Myyd vajavat.

Laiskloom, nov 2021

 Otsin endiselt viise, kuidas põdrakahjustustega ja õõnsaks pehkinud kuuski ära kasutada. Öösel turgatas, et saab ju teha mõne tüve embava kuju, mille siis võib oksale toetada või kui metsakuiva puu külge panna saab lausa naelutada. Võtsin aia tagant ühe mõttetuma paku, millel siiski natuke veel kooshoidvat tervet puitu alles, õõnestasin veel lisaks ja vedisin garaaži. Tagantjärele targutades soovitan õõnestamisega oodata kuni kuju vormimiseni, pärast kehaosade väljalõikamist on lihtsam ka õõnsuses olevat pehkind osa eemaldada.

Tõmbasin looma seljakoti külge ja läksin metsa sobivat riputamispuud otsima.

Sobiva jämedusega, samas sobival kõrgusel toekama oksaga puid tegelikult palju võtta polnudki, see kask oli ideaalseim. Olin käppadele varu jätnud, kuna ei teadnud, kui jämeda/peene puu külge kuju läheb, nii et käpad kohendasin kohapeal.

No näis, kaua püsib, kas piisavalt kaua, et kask jõuab käppadevahelise osa ära täita.

Metsanäss, nov 2021

Kuna langenud puude tüükad hakkavad otsa saama, tuleb seisvate metsakuivadega midagi ette võtta. Väga peeneks ei saa minna, kuna sael on laiem plaat peal. Peene otsaga plaadi ostmisel ei näinud toona mõtet, aga nüüd hakkab aina mõistlikum tunduma.

 

BuraTiina, nov 2021

Täna oli vihmane ilm, nii et tegin vahelduseks ühe tüki varju all valmis, võtsin selga ja viisin metsa.

Neljakümneliitrine seljakott mahutab ikka korralikult: saag, kütus, kirves, esmaabi, muu pudi ja jääb veel ruumi ülegi.

Mulluse langi serva tekkis kohe sügisel paar murdu, mille tüükaid saab nüüd ära kasutada.

 

Marek, november 2021

Käisin täna metsavahel tagamõttega otsida mõni selline murdunud tüügas, mis poleks pehkinud. Metsakuivasid jalal seisvaid kuuski oli küllaga, aga ei tahaks otseselt langetama hakata, las nood jääda loomadele. 

Viimaks leidsin ühe tuuleheite, saagisin läbi, ajasin püsti, ja kukkusin vormima, aga pärast esimesi sügavamaid sisselõikeid avastasin, et südamik on ikkagi pehme. Ei tahtnud ka pooleli jätta, nii et pidin esialgsest detailitäpsemast ideedst loobuma ja tugevama ümbritseva puidu säilitamiseks pontsakama kuju tegema. 

Mis seal ikka, nii nende asjade tegemine käib, juhtub niisama õnnetusi ja vahel juhtub õnnelikke õnnetusi st ootamatuid, autorist sõltumatuid muutusi, mis tulemust hoopis paremaks võivad teha. Antud juhul vast ei teinud, aga noh, kärab küll.

 

Metsavaim, november 2021

 Väikse sae soetamise üks tagamõtteid oli kunagi, et saaks selle koos muu varustusega seljakotti pista ja kus iganes tegutseda. Eriti palju seda teinud pole, mullu talvel tegin matkaraja äärde ühe väikse pingilaadse toote ja teise kohta meie käigurajal olevale kraavile purde.

Sel aastal on mõnda aega mõte olnud teha metsas murdunud/kuivanud puudest mõned kujud. Eile panin sae seljakotti, limpsipudelisse valatud kütuse ja õli kah, ja tatsusin kohale – esimeseks katsetuseks valisin lausa natuke pehastunud puu, aga pole kindel, kas see töö lihtsamaks tegi. Ühe tunni ja pooleteise paagiga sai Manna Tera tehtud. Inspiratsioon tuli Mononoke anime metsavaimudest.

Nagu vist juba varem mainitud, siis väikse sae üks peamisi eeliseid (lisaks kergusele) on ka üks selle puuduseid – sae päästikuga käepide on toodud tagaotsast sae peale, tehes võimalikuks selle ühe käega kasutamise ja muutes selle ühtlasi kogult väiksemaks. See teeb aga pikemad saagimised väsitavaks, sest kangiefekti peaaegu pole, kogu surve võtavad enda peale päästikusangast hoidvad paar sõrme. Tavalisel sael jaguneb koormus mõlemale käele, sest on teineteisest eemal, saekese on teljeks, millest kahel pool olevad käed liigutavad saagi vastassuundades, üks vajutab sae eesmise poole alla, teine tõstab tagumise otsa üles. Väiksel sael on aga mõlemad käed keskel ja surve sõrmedele hakkas mul pikapeale neid lausa suretama, pärast saagimist nimetis- ja keskmine sõrm kirvendasid. Kusjuures olen ka suure sae puhul mõelnud, et hea oleks, kui saaks üldse kõigil saagidel käsi vahetada, vahepeal parema käe ette tõsta ja vasema taha viia. Aga ei, saed on loodud vaid paremakäelistele.

Eks see annab samas ka motiivi töövõtteid parandada ja lõiked eelnevalt rohkem läbi mõelda, selle võrra on hiljem töö kiirem ja kogu protsess vähem väsitav.

Puidust kompostri tegemine, november 2021

 Esimene sai tehtud juba pea kaks aastat tagasi: pehkinud südamikuga kuusepakk seest õõnsaks, suvaline pakuseib kaaneks peale ja hõi. Sellisel pakul on too eelis, et alt on ta lahti ja ühendus maaga olemas, saavad lagundajad kenasti toitainetele ligi. Lisaks on pakk ise üsna termoreguleeruv, ei tohiks ülekuumenemise või alajahtumise muret olla. Küll on see häda (nagu kõigi kompostimistega), et talvel on lagundajad laisemad ja siis kipub sisu servani kerkima, nii et hea oleks mitme kompostri kasutamine – kui üks täis saab, kasutad teist ja vastupidi. Vasakpoolne on vana komposter, paremal uus.

Kuna nüüd võtsin tuulemurruga seoses paar põdrakahjustusega kuuske maha, siis panin mõned jämedamad ja pehastunumad pakud kompostri tegemiseks kohe kõrvale. 

Täna toksisin palgikoorija ja langetuslabidaga pehme osa välja, tassisin ja veeretasin pakud maja juurde ja lõikasin tervematest palgiotstest kaaned peale. Kaks kergemat sain isegi niisama üle aia tõstetud, kõige jurakam tuli mööda sihti ümber aia ja läbi värava veeretada.

Sel korral tegin kohe uhkema kaane, hingega: kaanest eenduv osa läheb kompostri serva lõigatud süvendisse ja külgedelt läbi löödud naelad toimivad teljena, millel hing pöörab. Lihtne. Kaks väiksemat pakku on nüüd varuks. Või kellelegi jõulukingiks :P

Pakust baaripukk, kevad 2020

 Mullu kevadel, kui pandeemia käima läks ja kodukontor eriti aktuaalseks kujunes, tekkis kaasal vajadus töökoha järele, kus saaks nii istuda kui ka seista. Selle asemel, et reguleeritava kõrgusega lauda teha, tegin õue lebolasse laua, mille juures saab seista, ja puki, millega saab selle laua juures istuda. 

Alla saagisin kolm jämedat jalga, sest kolmejalgsetega pole seda muret, et jääks loksuma, st ka ebastabiilsele pinnale on okei toetada.

Selge see, et kaasneb tavapärane mure: täispuidust, eriti ümarpalgist tehes võib materjal millalgi lõhki kuivada – nüüdseks, poolteist aastat pärast valmimist, ongi üks lõhe tulnud, aga konstruktsiooni see suurt ei paista mõjutavat ja ka seda muret on võimalik pikkade läbipuuritud tüüblitega maandada. Eks ma millalgi need tüübeldused kõik korraga ette võtan.

Lavapadi, saunapadi, peatugi. Oktoober 2021

 Ämma-äia man saunatades meeldib naisele laval pikutada ja neil on selleks ka vastav peatugi soetatud. Hiljuti naine tuletas meelde, et pidin meile kah selle tegema. Tegin siis. Tegin lausa kaks, ühe eelmisel nädalal, teise eile, et homme sõprade uut sauna proovima minnes midagi kingiks viia. Originaal oli tehtud kahest lauajupist ja pea toetus pulkadest sõrestikule, aga ma ei viitsi järgata ja jupitada ja naelutada, lihtsam on virnast pakujupp võtta ja saag käima tõmmata.

Materjali mõõdud on ligikaudu 35 cm x 40 cm x 13 cm. Pea jääb lavast umbes 5 cm kõrgusele. Esimene variant sai tiba lühikesevõitu, võinuks paar senti veel õlgade poole tulla, aga naise väitel töötab seegi.

Mõtleks küll, et mis see kange puupakk nii väga annab, aga kui ikka ergonoomiliselt teha, siis on väga mõnus, kui seda ise maha siruli visates katsetasin, siis kohe tundsin, kuidas keha lõdvestus, pikutasin kohe pikemalt. Meenus see kord, kui sain Lutheri tehase puust kontoritooli proovida või kui esimest korda Schwarzwaldis matkaraja äärde paigutatud pingile istusin. Kui puitu õigesti vormida, võib ta täiesti lõõgastav olla, mitte mingi kõva jurakas, mille peal keha kohe kangeks kisub.

Ergonoomilisuse juures tundus mulle üks olulisemaid osi peatoetamise lohu asetus õlgade juurde jääva kumeruse suhtes – kui kumerus on õige koha peal, siis see tõstab pisut õlgu ja turja ja sel juhul ei jää kogu pea ja ülakeha raskus kuklale ja peale, aga naine väitis, et ta õlgu sinna üldse ei toeta, nii et ju oleneb kasutajast ja siis on ehk olulisem hoopis lihtsalt pead toetava osa kõrgus lava suhtes ja see on ligi 5 cm.

Mõlema lavapadja aluse õõnestasin natuke ära, et see pakk liiga raske ei jääks, teisalt muidugi liiga hõredaks ei tasu seda ajada, sest saunas on suured niiskuse ja temperatuuri kõikumised ja kui materjal liiga õblukeseks ajada, kisub see lõhki, massiivsem puit püsib suurema tõenäosusega ühes tükis. Kui ta siiski peaks hakkama lõhki kiskuma, saab hiljem jälle asja pikkade tüüblitega stabiliseerida, puurida pika 10 mm puuriga padjast läbi ja ajada pulgad sisse, mis ei lase lõhenenud pakkudel laiali pudeneda.

Kingiks mõeldud lavapadjale tegin tagaossa lisaks veel ühe õnaruse, kuhu patja tõstes vajadusel küüned taha ajada. Ja no kaubamärk kah :P

Kuidas plankudest põrandat teha, oktoober 2021

 See on nüüd lihtsakoelisem variant, ilma keeleta, aga sama variandi edasiarendusega saab ka keelega versiooni teha. Esteks peaks plangud olema ise muidugi võimalikult sirged, aga kuna see põrand läks me terrassi vahelaeks, et saaks seal vajadusel põõnamas käia, siis polnud tasasus ülitähtis. Pealekauba oli see vist ka mu esimestest plangulõikamise katsetustest pärinev materjal, nii et tuli sellega leppida. Esmalt märkisin ära kohad, kus plangud hakkavad taladele toetuma, siis panin maha lauad, mis imiteerisid talasid, ja loodisin nood ära. Seejärel plangud taladelt maha, parajasse mõõtu, taladele toetumiskohtadesse kerge süvendus, et need ei saaks edaspidi kuskile sõita ja siis laudadele. Plankude kokkuajamiseks on kaks varianti, kas lõigata servad sirgeks – nt sirge lati abil, mis asetatud plangule ja mille järgi tõmbad joone – või järgida plankude loomulikku joont. Sirget varianti olen juba varem teinud saunapõrandal, nii et nüüd tuli naturaalsemat kulgemist teha: plangud kõrvuti, kettsaega nende vahelt läbi. Plangule toks, et see nihkuks naabrile lähemale, ja uuesti saega nende vahelt läbi. Protseduur kordub nii kaua, kuni plankude vahel vahesid pole. Kui ühenduskohta hammast ei tee, aga ülekatet ikkagi tahad, siis saab seda läbilõiget ka näiteks viltusena teha, nii et ühe plangu serv tuleb teravnurkselt teise plangu peale.

Algselt kavandasin küll ka liitekohtadesse hammast ja tegin plankudele ka vastavad märked, aga praegu sellest siiski loobusin, ei viitsinud, see pole selles kohas nii tähtis. Vajadusel saab plangud jälle taladelt maha tõsta ja servadesse hambad lõigata.

Näärisokud, detsember 2020

Kuna hooaeg läheneb, siis tasub ehk ideid pakkuda. Pakumemmesid ei jõua lõputult vorpida – esiteks võtavad rohkem aega, teiseks nõuavad rohkem ja jämedamat materjali, kolmandaks on neid tülikas transportida, nii et tegin mullu vahelduseks pinu näärisokke, keda siis mööda ilma laiali vedasin.

Iga soku peale kulub kokku ehk kümme minti. Eks nende valmis vehkimine oli kah nagu konveiertöö: võtsin kaks paraja pikkusega palgijuppi, märkisin saega tulevased pead ja peed ära ning siis jooksin samad palgijupid trelliga läbi ja puurisin jala-, kaela- ja sarveaugud. Nüüd tuli veel vaid kehad ja pead vastavalt märgetele välja järgata, oksad kah mõõtu järgata, nende otsad koonusjaks vesta ja sokud kokku visata. Vualaa.

Laiali vedada oli hea lihtne, kisu aga pusle lahti, viska seljakotti või auto pakiruumi, vii kohale ja pane ööpimeduses (st talvel alates neljast pärastlõunal) naabri või sõbra või tuttava värava taha passima. Pidulikkuse lisamiseks võid sarvedesse lehvid siduda.

Jalakapink. Oktoober 2021

 Jätkub jalakasurma tagajärgedega tegelemine – kõige jämedam tüvejupp oli nii massiivne, et ei hakanud toda plankudeks nüsima. Pealekauba on planke nüüdseks juba paras ports ja kui ühes seltskonnas tulid pingid arutellu, siis turgatas, et ma pole veel ühes tükis pinki teinudki.

Ma ei tea, kuidas need skulptorid sellist pimesi saagimist teevad, et istmeosa puhtalt, ilma liigsete sisselõigeteta kätte saada: kas lõikavad jupphaaval või mõõdavad ülitäpselt või on lihtsalt harjutamise küsimus, tunde järgi, aga ma igatahes kombineerisin lõpeks vaat et kõiki variante. Paaris kohas puurisin saega sisse, suurema osa lasin tunde järgi ja kui põhiosa kätte sain, siis laiendasin istmeosa paari jupi jagu. Vist on kõigist noist plankude ja varade saagimistest tolku, tulemus sai võrdlemisi puhas.

Istmeosa oli vaja otstesse laiendada juba kas või sellepärast, et saaks puidumassiivi vähemaks, et ma jaksaks seda jurakat üldse liigutada. Ma olen küll harjunud massiivse kuusega toimetama, aga jalakas on hoopis teises kategoorias. Kui ta saetud sai ja üritasin harjumuspäraselt ratastel palgialusele tõsta, et pink üle hoovi maja juurde vedada, oleksin napilt selja ära nikastanud. Ja kui palgialusele sain, siis oli see ikkagi nii raske, et vajutas aluse rattad maasse, nii et tükk aega kaevasin ja kangutasin ja sättisin lauajuppe rataste alla ja üritasin vintsiga sikutada, aga lõpuks pidin ikkagi käima naabrite juures, ATV võtma ja sellega pingi üle hoovi lohistama. Kui viimaks aluse kiviparketile sain, siis läks liigutamine juba märksa lihtsamalt ja juhtumisi oli pink ka nii täpselt õiget mõõtu, et mahtus postide vahelt risti läbi. Nibin-nabin. Oeh.

Näis, kauaks ta meile jääb. Kui poolaastakese kuivab ja kannatab liigutada, viib ehk mujale, kellelegi kingiks vms. Ja võib-olla tuleb ka veel uuesti natuke saagida, praegu on seljatugi tiba madalavõitu, lõikub liialt nimmepiirkonda.

Palkrähn. Oktoober 2021

 Üks tuttav jagas mõni aeg tagasi mulle pilti ja pilt jäi meelde. Nüüd oli naabritega nunnuvõistlus tulemas ja kuna meil sel aastal suurt miskit kasvanud polnud ja päris tühjade kätega ei tahtnud minna, siis tegin kiirelt selle rähnilaadse tegelase.

Kuna oli natuke kiire ja suurema osa lõikeid tegin suure saega, siis kael sai pisut kidur, sisselõiget tehes sai paljuvõitu võetud. Aga noh, poole tunni töö ja ühe paagitäie kohta kärab küll.

Õõnsast pakust kraanikausi alus

 

Kohe pärast maja valmimist muutus pesuvõimalus aktuaalseks ja kuna olin maja kõrvalt suurt kuuske langetades avastanud, et selle alumised paar meetrit on õõnsad, siis aitasin natuke saega takka, koorisin ära, lõin ühe noore kuusejändriku jupi selle küljele veepaagihoidjaks ja oligi kraanikausi alus olemas.

Loomulikust õõnsusest ei piisanud, oli seal veel saagimist omajagu, aga lihtsam ikka kui päris täispalki uuristama kukkuda.

 Hiljem lisasin konksud ja riiuli kah, et oleks kuhu pudinaid panna.

Kuna võtsime selle kohe märjana kasutusse, siis on nüüdseks allaserva vaigutilgad tekkinud, mille põrandalt eemaldamisega tuleb millalgi tegeleda.

Kuidas redelit teha

 Juba esimesi hooneid rajades tundsin oma redelist puudust, jõle tüütu oli käia äialt laenamas. Samas tundus ostmine mõttetu, sest pidevalt ikkagi vaja ei lähe ja mis ma sest rahast kulutan, kui lähedusest on neid mitu tükki võtta. Aga ikkagi oli tüütu. Ja ehitamine tundus kah tobe, sest ikkagi oli lähedusest ju redelid võtta. Aga no ikkagi tüütu. Nii et mullu talvel viimaks kihvatas ja tegin ära. Tegelikult olin kiiruga juba varem ühe redeli teinud, kui me korstna sädemepüüdja umbe läks ja mul oli vaja katusel käia, aga see oli teine teema, see sai püsikindlalt maja külge pandud, mistõttu pulkade tihe paigutus polnud nii tähtis. Teisalt ühtteist sai juba  toona selgemaks.

Ühesõnaga: kui juba valmis kuiva materjali ei seisa, siis saab metsast mõne sihvaka metsakuiva noore kuuse maha võtta, sellesse ühtlaste vahedega paarisentimeetrised aukud puurida (jälgides, et need ühte telge mööda jooksevad, muidu on pulgad pärast spiraalis) ja seejärel kuuse piki pooleks saagida.

Seejärel otsi kõik sirged oksad või kuuskede ladvad kokku, lõika pikkus parajaks (arvestusega, et redel võiks hiljem otsast aheneda), liiga laia ei tasu teha, muidu painduvad pulgad pärast läbi, liiga kitsast kah mitte, muidu on ebamugav kasutada. Tahu pulkade otsad mõõtu. Vajuta pulgad ühte redeli latti, keera püsti, vajuta teine latt pulkadele otsa, kopsi tihkelt kokku ja valmis.

Millalgi suvel kuivab redel nii palju lisaks, et pulgad hakkavad loksuma ja liikuma ja redeli kasutamine muutub ohtlikuks. Nüüd tuleb pulkade otstesse kiilud lüüa – eelistatavalt tammest, aga sobivad ka muud tihked lehtpuud. Pulga otsa peitliga väike kõiks, et tekiks pilu, kuhu kiil sisse lüüa. Kindlasti ei tohi pulga otsas olev kiil redelilatti lõhki lükata, st kiil peab paiknema lati suhtes risti, mitte pikisüüd.

Ma tegin me redeli vastavalt me hoonetele kolmemeetrise, see on paras pikkus, millega pääsen ka hoone viilu alla. Ühtlasi klapib see me hoonete pikkuste ja laiustega, nii et seda saab igale poole varju alla panna. Liiga pikk redel pole hea, seda on raske kuskile mahutada, transportida ja ka kasutada. Praegune variant on paras, et võtta õlale ja minna metsa, et näiteks öökullile pesakast kolme meetri kõrgusele paigaldada.