Kokkupandav pink. 2022 mai

 Jälle üks versioon lahtivõetavast pingist, sest eelmised said ära kingitud.

Erinevalt mullustest versioonidest pole tüübleid vaja, iste osa haakub jalapakkudega kalasabatapiga, seljatugi samuti. Vaeva rohkem, detaile vähem.

Puidust kompostri tegemine, november 2021

 Esimene sai tehtud juba pea kaks aastat tagasi: pehkinud südamikuga kuusepakk seest õõnsaks, suvaline pakuseib kaaneks peale ja hõi. Sellisel pakul on too eelis, et alt on ta lahti ja ühendus maaga olemas, saavad lagundajad kenasti toitainetele ligi. Lisaks on pakk ise üsna termoreguleeruv, ei tohiks ülekuumenemise või alajahtumise muret olla. Küll on see häda (nagu kõigi kompostimistega), et talvel on lagundajad laisemad ja siis kipub sisu servani kerkima, nii et hea oleks mitme kompostri kasutamine – kui üks täis saab, kasutad teist ja vastupidi. Vasakpoolne on vana komposter, paremal uus.

Kuna nüüd võtsin tuulemurruga seoses paar põdrakahjustusega kuuske maha, siis panin mõned jämedamad ja pehastunumad pakud kompostri tegemiseks kohe kõrvale. 

Täna toksisin palgikoorija ja langetuslabidaga pehme osa välja, tassisin ja veeretasin pakud maja juurde ja lõikasin tervematest palgiotstest kaaned peale. Kaks kergemat sain isegi niisama üle aia tõstetud, kõige jurakam tuli mööda sihti ümber aia ja läbi värava veeretada.

Sel korral tegin kohe uhkema kaane, hingega: kaanest eenduv osa läheb kompostri serva lõigatud süvendisse ja külgedelt läbi löödud naelad toimivad teljena, millel hing pöörab. Lihtne. Kaks väiksemat pakku on nüüd varuks. Või kellelegi jõulukingiks :P

Pakust baaripukk, kevad 2020

 Mullu kevadel, kui pandeemia käima läks ja kodukontor eriti aktuaalseks kujunes, tekkis kaasal vajadus töökoha järele, kus saaks nii istuda kui ka seista. Selle asemel, et reguleeritava kõrgusega lauda teha, tegin õue lebolasse laua, mille juures saab seista, ja puki, millega saab selle laua juures istuda. 

Alla saagisin kolm jämedat jalga, sest kolmejalgsetega pole seda muret, et jääks loksuma, st ka ebastabiilsele pinnale on okei toetada.

Selge see, et kaasneb tavapärane mure: täispuidust, eriti ümarpalgist tehes võib materjal millalgi lõhki kuivada – nüüdseks, poolteist aastat pärast valmimist, ongi üks lõhe tulnud, aga konstruktsiooni see suurt ei paista mõjutavat ja ka seda muret on võimalik pikkade läbipuuritud tüüblitega maandada. Eks ma millalgi need tüübeldused kõik korraga ette võtan.

Jalakapink. Oktoober 2021

 Jätkub jalakasurma tagajärgedega tegelemine – kõige jämedam tüvejupp oli nii massiivne, et ei hakanud toda plankudeks nüsima. Pealekauba on planke nüüdseks juba paras ports ja kui ühes seltskonnas tulid pingid arutellu, siis turgatas, et ma pole veel ühes tükis pinki teinudki.

Ma ei tea, kuidas need skulptorid sellist pimesi saagimist teevad, et istmeosa puhtalt, ilma liigsete sisselõigeteta kätte saada: kas lõikavad jupphaaval või mõõdavad ülitäpselt või on lihtsalt harjutamise küsimus, tunde järgi, aga ma igatahes kombineerisin lõpeks vaat et kõiki variante. Paaris kohas puurisin saega sisse, suurema osa lasin tunde järgi ja kui põhiosa kätte sain, siis laiendasin istmeosa paari jupi jagu. Vist on kõigist noist plankude ja varade saagimistest tolku, tulemus sai võrdlemisi puhas.

Istmeosa oli vaja otstesse laiendada juba kas või sellepärast, et saaks puidumassiivi vähemaks, et ma jaksaks seda jurakat üldse liigutada. Ma olen küll harjunud massiivse kuusega toimetama, aga jalakas on hoopis teises kategoorias. Kui ta saetud sai ja üritasin harjumuspäraselt ratastel palgialusele tõsta, et pink üle hoovi maja juurde vedada, oleksin napilt selja ära nikastanud. Ja kui palgialusele sain, siis oli see ikkagi nii raske, et vajutas aluse rattad maasse, nii et tükk aega kaevasin ja kangutasin ja sättisin lauajuppe rataste alla ja üritasin vintsiga sikutada, aga lõpuks pidin ikkagi käima naabrite juures, ATV võtma ja sellega pingi üle hoovi lohistama. Kui viimaks aluse kiviparketile sain, siis läks liigutamine juba märksa lihtsamalt ja juhtumisi oli pink ka nii täpselt õiget mõõtu, et mahtus postide vahelt risti läbi. Nibin-nabin. Oeh.

Näis, kauaks ta meile jääb. Kui poolaastakese kuivab ja kannatab liigutada, viib ehk mujale, kellelegi kingiks vms. Ja võib-olla tuleb ka veel uuesti natuke saagida, praegu on seljatugi tiba madalavõitu, lõikub liialt nimmepiirkonda.

Õõnsast pakust kraanikausi alus

 

Kohe pärast maja valmimist muutus pesuvõimalus aktuaalseks ja kuna olin maja kõrvalt suurt kuuske langetades avastanud, et selle alumised paar meetrit on õõnsad, siis aitasin natuke saega takka, koorisin ära, lõin ühe noore kuusejändriku jupi selle küljele veepaagihoidjaks ja oligi kraanikausi alus olemas.

Loomulikust õõnsusest ei piisanud, oli seal veel saagimist omajagu, aga lihtsam ikka kui päris täispalki uuristama kukkuda.

 Hiljem lisasin konksud ja riiuli kah, et oleks kuhu pudinaid panna.

Kuna võtsime selle kohe märjana kasutusse, siis on nüüdseks allaserva vaigutilgad tekkinud, mille põrandalt eemaldamisega tuleb millalgi tegeleda.

Kuidas vastupidav ja kerge pink või laud teha

 Langeta vähemalt paarikümneaastane kuusk. Ära tõtta laasima: enne takseeri, kus on kõige sobivama jämeduse, nurga ja asetusega oksad. Seejärel võid korraliku varuga nood oksad lühemaks võtta ja paslikud lõigud kuusest välja järgata. Nüüd sae pikilõikega palk pooleks, pööra pingitoorik jalgele ja lõika jalad õigesse mõõtu. Eemalda liigsed oksad ja koori pink ära. Kuna kuusel on kombeks oksad diagonaalis, mitte täpselt horisontaalis kasvatada, siis võib ilmneda, et jalad on liiga viltu, aga see pole probleem, soovi korral saad jalad sirgemaks pingutada ja selliselt kuivama jätta. Üldiselt on siiski võimalik leida selliste okstega lõike, mis sobivad lisapingutuseta jalgadeks. Pärast paarikuist kuivamist võib pingile laienduseks plangu peale panna. Variant on ka nii lai kuusk langetada, et lisalaiendust pole vaja, aga üldiselt on reegel, et kõige jämedamad st vanemad kuused polegi kõige paremad, parim materjal on ikka paarikümneaastane.

Sellisel ühes tükis mööblil on suured plussid tislermööbli ees: jääb ära mure, et jalad niiskuse muutudes kahanemiste ja paisumistega liikuma hakkaksid, pole vaja puurida, pole vaja liimida.

Ma tegin endale ühe väiksema pingi, mis vabal ajal ripub kuuri seinal, vajadusel saab selle kaenlasse võtta ja kuhu iganes hoovinurka viia, et töötegemistel või grillimisel kuskile abivahendeid toetada. Istumiseks on ta õbluke. 

Teise, suurema pingi, tegin juba töö tegemiseks, esiteks pikem, teiseks laiem, kolmandaks puurisin sellesse augud, mõned neist tegin kandiliseks ning valmistasin paarist kuuseladva ja oksajäägist teravnurksed "kured", mille saab aukudesse vajutada ja töölaual detaile kinni hoida, et neid saagida, liimida, puurida, hööveldada või nikerdada. 

Kuna kurgesid alla vajutades tekib surve, siis toimivad need pea sama hästi kui pitskruvid. Võib ka haamri või nuiaga kerge kõksu anda, et survet veelgi suurendada. Kure pikem pulk peab olema piisavalt pikk, et saaks ta altpoolt pärast uuesti üles, lahti lüüa.

Jalatsiriiul, detsember 2020

 Tegelikult tegin paar riiulit juba kuu-paar tagasi laudadest, aga esiteks ilmnes, et nendest jäi vaheks, teiseks on laudade mõõtmine, saagimine, kokkuklopsimine igav. Palgist saagimine, kus ma saan suvalises kohas sae sisse lüüa, on hoopis mõnusam.

Selge see, et ühes tükis materjali puhul on kohe lõhki kuivamise oht, nii et järgmisel päeval tõmbasin trelli käima, puurisin riiuliplatvormid läbi ja panin tüüblid. Sattusin pisut hoogu ja tekitasin selle probleemi, mille vältimiseks üldse puurima hakkasin – lõin prao sisse. Vast tüübel hoiab siiski piisavalt koos.

Öölaud, detsember 2016

Alguses ristisin voodilauaks, aga see vist tekitab segadust, peetakse seda lauaks, mis hommikukohvi ja saiakestega voodisse tõstetakse. Mõte on siiski kasutada voodikõrvasena, nii et öökapi ja ööpoti eeskujul – öölaud. Selline madal ja väike, et voodielu juurde kuuluvad asjad (lugemislamp, raamatud jne) päris maas poleks, aga samas ka liialt ei domineeriks.

 Vormi ja materjali mõte mõlkus juba tükimat aega, esimene sähvatus käis kunagi kuu tagasi, poolunes enne uinumist. Et oleks kergelt sissepoole kumerduvad, aasiapärased töntsid jalad ja ühes tükis lai, massiivne plaat. Esmane plaan oli kahest plangust sellelaadne kohvilaud teha.

Praegu veel lihvimata ja muidu viimistlemata, aga kuna see on pigem prototüübi moodi toode, siis olen juba tulemusega rahul, vorm on õkva selline nagu vaimusilmas kujutlesin.

Et kogu laud on ühes tükis palgist välja saetud, ohustab jalgu loomulikult risti lõhenemine, juba sellepärast, et jalge osa jääb palgi keskmest, st lülipuidust eemale, mistõttu toimub seal kuivamise ajal suurem radiaalne liikumine. Jalgade otsast kukkumise ennetamiseks puurisin jalgadesse pikad tüüblid sisse. Praegu mõtlen, et olin ehk liiga ennatlik, ristilõhed on juba sisse tulnud – kui oleksin tüübeldamisega oodanud, oleksid jalad võibolla ilma lõhenemiseta ära kuivanud, st poleks tüübli ja jala vahel pinget tekkinud. Hiljem oleks kah veel saanud tüübliga toestada.