Terrassilaiendus, juuli-august 2021

Vahetult pärast maja kerkimist vaatasime, et natuke üle meetri lai terrass jääb võib-olla me vajaduste jaoks napiks, peab seda ehk tulevikus laiendama. Maja kasutama hakates selgus, et lisaks lihtsalt vajadustele sunnib meid selleks ka ilmastik – kuna maja otsaseinas pole eraldi räästast, viskab sademed sageli otse terrassilaudadele. Esiteks pole märg laudadele hea, teiseks on lund ja jääd sealt tülikas koristada. Kui õele grillkoda tehtud sai, hakkasin viimaks meile seda laiendust tegema. 

Põhiline mure oli konstruktsioonilahendus, kas teha kaldkatus, nagu ka seesama koda, või viilkatus, mis järgiks maja katuseprofiili. Kaldkatus oleks lihtsam ja mu kõrgusepelgusele sobivam, viilkatus näeks parem välja. Oli kaalumisel ka kelpkatuse lahendus, aga rõhtpalkmajaga püstpalki siduda ei saa (maja endiselt vajub) ja eraldiseisvalt kelplahendust teha on keeruline. Mõõtmisi tehes aga selgus, et valikut polegi, kuna kaldkatuse kõrgem serv on maja kõrgusest sõltuvalt nii madal, et kalde loomiseks eesmise servaga madalamale tulles lööksin ma seal oma pea ära. Niisiis viil.

Teine mure oli pikk sille, maja otsasein on üle viie meetri pikk, lahe oleks ju see kõik avaraks jätta, aga nii pika ava puhul seda teha ei saa, olen näinud küll neid kahekümnesentimeetriseid kõveraks vajutatud talasid. Kuna pikka materjali jagus, siis tegin oma elu vähemalt nii palju lihtsamaks, et keskele diagonaale ei loonud, panin sinna vaid pika posti, mis sirutus pärlinini välja ning haakus vahepeal talaga lihtsa hammastapi abil. Nüüd jäi posti ja diagonaalide vahele sildeks ligi kaks meetrit, mis peaks okei olema.

Vundament tuli sama lihtne nagu kõigil teistel hoonetel, natuke kaevamist ja kivid maasse. Vahet oli vaid nii palju, et sel korral said eriti suured kivid, nii et oli nende kohale veeretamise, õige vahemiku sättimise ja loodimisega tükk tegemist. Teisalt läks jälle kõik ootamatult kiiresti: hommikul alustasin kivide sättimisega, eeldades, et see ongi päevatöö, aga päev lõppes sellega, et põhikonstruktsioon (välja arvatud harjapärlin) oli püsti.

Tegin sel korral postide-talade upitamiseks kohe spetsiaalselt kaks hammaslatti valmis, aga kuna nüüd oli tegemist nii jurakate taladega, siis polnud võimalik neid siiski päris üksi püsti ajada. Siin oli Six abiks: ma tõstsin konstruktsiooni, Six nihutas vajalikus mõõdus pakud toeks alla. Hiljem siis hammaslatid.

Kivide kaevamisega alanud päev lõppes selliselt. Küljepärlinid paigas, harja oma veel tegemata.

Järgmise päeva õhtu. Õppetund tulevikuks: jäta sarika puhasmõõdule vähemalt pool meetrit varu. Praegu jäi harjaühendus pisut napiks, muidu poleks räästas vajalikku poolt meetrit välja andnud. Aga eks ongi kõiki neid mõõte ja vahesid ja detailide omavahelisi suhteid raske mõttes välja arvestada, näha on ka eesmises räästas üle ühe toimuv katuselaudise hambulisus. Alles katust lööma hakates avastasin, et olin küll arvestanud laua pikkusega 3 meetrit, kuid polnud seda arvestades sarikaid piisavalt kitsalt sättinud, nii et algse asetusega oleks need pea otse räästa serva jäänud ja sademeid saanud. Variant oli sarikad lahti võtta ja rohkem maja poole sättida. Mida ma ei viitsinud. Nii et selle asemel tõstsin lauad vaheldumisi kord maja poole, kord otsa poole, nii et tekkis mõneteist sentimeetrine ülekate sarika suhtes. Tulemuseks ka nähaolev hambulisus. Katusekattega läks kah kehvalt: ütlesin Paide Espakis, et soovin bituumensindli liimiribaga aluskatet (nagu saunalegi). Kodus avastasin, et mulle oli müüdud mitu rulli aluskatet, mida tuleks leeklambiga kuumutada. Vihmad pidid järgmine päev peale hakkama, nii et polnud mahti rulle tagasi viia ja uued ja õiged mujalt osta, läksid needsamad rullid lihtsalt naeltega lüües peale.

Kuna konstruktsioon püsib vundamendikividel vaid raskus- ja hõõrdejõuga, siis on endiselt ka väike mure tuultega, kas võib mõni suurem iil kõik uppi lüüa, aga koos vihmadega tulnud tugevad tuuled jätsid siiski esialgu hoone püsti. Meid endid kodus polnud, nii et ei teagi täpselt, kui tugev tuul oli, ilmaennustuse kohaselt keskmiselt 9 m/s.

Viilu alla loopisin plangud, mis olid algselt saunapõrandaks mõeldud, aga osutusid liiga lühikeseks. Terrassi vahelaeks ja poolkorruse põrandaks sobisid aga ideaalselt, nüüd saab siin vajadusel kas külalisi majutada või isegi tulevastel kuumadel suvedel põõnata. Viilualune ava tuleb vist kahjuks kinni lüüa, et sademed konstruktsiooni kallale ei pääseks, püüan siiski selle vajadusel avatavaks teha, mingi luugilahenduse luua, kevadest sügiseni ju reeglina pidevat sadu pole.

Lisa esimeses lõigus loetletud terrassilaienduse põhjustele:

Kolmandaks veedame palavad suvepäevad sageli õues, kus vähemalt õhk liigub ja on sellevõrra lõõska lihtsam taluda. Sel suvel sättisime end garaaži, panin sinna aaskruvid talade külge ja kõlkusime ripptoolides, aga see tähendas ühtlasi, et auto oli jälle lagedal. Nüüd on auto taas omas kodus ja Six ei pea kodukontori jaoks üle hoovi lippama, samuti on vool lähedalt võtta, ei tule läpaka aku tühjenedes tuppa tulla või siis trummelpikendust välja vedada.

Neljandaks saame nüüd autoga linnast tulles ja toidu- või muid varusid tuues otse ukse ette, katuse alla sõita ja varjus toimetada, ilma et päike kütaks või vihm kraevahele sajaks.

Viiendaks hängime nüüd ka märksa rohkem spontaanselt õues. Enne tuli kõlkumiseks jällegi üle hoovi tatsuda, aga nüüd on justkui toalaiendus õue, lähed ja ripud. Võrreldes garaažiga on siin ka avaram vaade, ripptoole saab tõsta nii rohkem varju alla kui ka otsaseina tala külge, kus kõlkudes saab taevast ja tähti põrnitseda.

Ruumi laialt.

Miinuseid kah: otsaseina poolses köögis ja elutoas on nüüd varasemaga võrreldes hämaram, valgust ei tule nüüd ju enam sama palju. Eks mingid puudused on alati, aga arvan, et plussid kaaluvad miinused üles. Kui värvimiseni jõuame, siis tuleb toapoolsed küljed heledaks värvida, natuke süngust hajutada.

Kadri krillkoda, juuli 2021

Kaks nädalat tagasi oli õe juures istumine. Muu vestluse seas osutas, et näe, võtsime vana kasvuhoone maha, panime uue teise kohta ja vana kohale tuleb millalgi grillkoda, mille katuseks paneme kasvuhoone jäägid. Esmalt ütlesin, et kui materjalist puudu tuleb (praegusel pandeemiaperioodil pidavat ka puitmaterjali nappima), siis andku teada, mul on mõned prussid ja postid. 

Kuna aga olin tegelikult juba millalgi kevadtalvel mõelnud, et peaks talle katusealuse ehitama (küll pisut teise lahendusega, otse maja juurde ja nii, et osaliselt saaks auto selle alla lumevarju parkida), siis ütlesin mõni minut hiljem, et teen talle hoopis kogu koja sünnipäevaks, st novembriks. Koju jõudes läksin materjalivarusid üle vaatama ja ümber lappama ja paika vedama ja kuidagi sujuvalt kukkusin seda juba ehitama.

Senised varjualused olid otsast lõpuni käsitöö, st ka postid ja talad ja sarikad olid kõik käsitsi palgist lõigatud, sel korral oli mul aga valmis saematerjal võtta, sest kui mullu sügisel hoovinurgas (põmst sealsamas, kus nüüd seda koda ehitasin) maja päiksepaneelide jaoks valgustusraiet tegin, siis lasi äi need metsakuivakad ja muud palgid laudadeks, prussideks ja postideks lõigata. Kuna me metsas pea pooled kuused on põdrakahjustustega, siis on ka puitmaterjal nii ja naa, püüdsin siiski koja jaoks kõige paremad tükid välja valida.

Õde soovis maksimum lubatud ehitusteatise vaba pindala ehk 20 ruutmeetrit, aga materjal päris seda mõõtu välja ei andnud, samuti tuli transpordile mõelda. Püüdsin siiski teha nii suure kui võimalik, seetõttu tuli ka sarikaotsi jätkata. Konstruktsiooniliselt kandevõime eriti ei kannatanud, lihtsalt visuaalselt on nüüd sarikaotsad topelt näha.

Endalegi üllatuseks valmis kogu krempel ootamatult kiiresti, eriti arvestades seda, et jätkuvalt kestis kole kuumaperiood, mis tõi endaga ka ilmselt tervet Eestit katva parmuuputuse. Kuna kettsaag parme pisut peletab, siis jätsin selle sageli ka siis põksuma, kui seda tegelikult vaja polnud. Materjalivalikust ja transpordist kuni püstitamiseni kulus ligi kolm päeva, kui oleks pingutanud, oleks ka kahe päevaga valmis saanud. Eks ehitamist kiirendas märgatavalt see, et sel korral tegin küll ka kõik tappseotised, aga ei peitnud neid veel eraldi pessa, st tapiservad on diagonaalidel jms kohtadel näha.

Sättisin ehitus- ja püstituskohaks õkva selle osa hoovist, kus üks toekas kuusk seisab, et saaksin uut moodust proovida. Varem olen ma alati esmalt postid püsti pannud, lattidega need ära toestanud ja siis tala kordamööda kummastki otsast kergitades paika pannud. Sel korral panin maas kokku ja tõstsin tagumise, madalama osa ühe jutiga ühes tükis ning kinnitasin koormarihmaga kuuse külge.

Seejärel hakkasin eesmist, kõrgemat osa upitama. See on mõõtudelt suurem, nii et lõpus on teda keerulisem upitada (tala kõrgus maast 2,4 meetrit, sõrmed ulatuvad vaevu nii kõrgele), samuti suurema massi tõttu raskem. Mõlemat probleemi aitas lahendada suvalisest prussist lõigatud hammaslatt, mis võimaldas pisitasa tõsta ja puhata, samuti vahepeal asendit vahetada.

Eelnevalt sidusin eesmise ja tagumise osa külge nöörid, et eesmine tükk pärast suurt ülesupitamise vaeva teisele poole maha ei prantsataks.

Fikseerisin eesmise ja tagumise osa omavahel tulevaste sarikatega, nüüd tuli veel küljediagonaalid teha. Siin on hästi näha, et sarikate ülekate tala suhtes on vaid paarkümmend sentimeetrit, nii et tuleb neid lisatükkidega pikendada, et pool meetrit räästast saavutada.

Küljediagonaalid paigas, diagonaalid ja postid kaarjaks lõigatud. Kui seni olin kõik tapisaagimised jms teinud väikse arboristisaega, siis nüüd sai postide pikilõikamisel ka "vihmametsalangetaja" natuke tööd. Enne lahtivõtmist tegin pildi ja saatsin õele, et kas ikka sobib, kusjuures pisike isekas osa must natuke isegi lootis, et ei sobi, siis oleks saanud selle sinnasamma püsti jätta, autole uueks varjualuseks. A no siis oleks jälle kink nurjas. Õnneks õele meeldis.

Natuke oli transpordimuret. Kõige pikemad detailid, talad, on ligi viis meetrit, naisevenna käru aga natuke üle kolme meetri. Sai siiski selliselt peale laduda, et võtsin eesmise porte ära ja tõin talad meetri jagu ettepoole, nii et need ulatusid ka tagant napilt meetri üle. Muud detailid ladusin hoolega tasakaalu, et käru mingis suunas üle ei kaaluks. Tegelt läks selle transpordiga sarnaselt ülejäänud ehitusega: kavas oli hiljem kohale viia, võtsin ju kojagi lahti ja ladustasin selle esmalt kenasti virna, et see ära katta ja siis millalgi kohale sõidutada, virnastamise käigus tegin veel muid viimistlusi ja puha. Poole virnastamise ajal aga turgatas, et mis ma tast mitu korda ladustan. Helistasin tööl olevale naisevennale, võtsin ta auto ja käru, ladusin peale, kuhjasin auto ehitusvarustust täis ja hakkasin sõitma. Nii et rahulikult lahtivõtmiseks kavandatud päevast kujunes transpordipäev.

Sama lugu püstipanekuga. Kohale jõudes oli plaan, et hakkan järgmisel päeval, kui ka õemees koju jõuab, koda püstitama. Kuna aga õde kodus polnud, tuppa ei pääsenud, hakkasin vaikselt asja kokku panema ja lõpuks kujunes nii, et põmst selle rahulikult koja lahtivõtuks kavandatud päev lõppes koja üksinda lahtivõtmise, transpordi ja püstitamise päevaks. Sel korral hammaslatti abiks polnud, rebisin eesmise osa toore jõuga püsti. Õkva enne äiksevihma, nii et kui õde ja õemees kell kümme õhtul koju jõudsid, oli nende hoovis uus hoone.

Järgmine päev kulus tüübeldamisele (Vahurilt sain tammejäägid, millest lõikasin tüüblid), sarikapikenduste lõikamisele ja roovituse paigaldamise. Höövli ja liimeistriga faasisin postid-talad-diagonaalid ära. Õemees kaevas samal ajal postvundamenti ja sättis kivid paika. Hiljem tuli tal kogu konstruktsioon kangi abil iga posti juures vähehaaval kangutades nendele kividele nihutada. Sai hakkama küll.

Niisiis, ligi nädal pärast seda, kui õde mainis, et siia tuleb millalgi grillkoda, seisis sellel kohal grillkoda. Ma päris täpselt ei saa aru, mille põhjal kõik need ehitusfirmad, kelle detailid tulevad mõne minutiga otse masinast, ilma aeganõudva käsitöövaevata, oma mitmetonniseid hinnaarvutusi teevad, kõige odavam sarnases mõõdus ehitis, mille suutsin leida, oli pea 3000 eurot. No ok, eks ettevõtetel tuleb sealt makse ja palku ja palke maksta, seadmed soetada. Lihtsalt leian, et kui sul on kettsaag ja mõned koormarihmad ning oma mets ja materjal, siis vahvärk konstruktsiooni korral on küll mõistlikum veebist mõned joonised otsida ja ise teha, isegi algajal. Rõhtpalkhoone oleks märksa keerulisem ja aeganõudvam, seda ehk tõesti tasuks pigem teistelt osta.

Soovitus teistele ja endale meelespea: ideaalis tasuks ikkagi hoone kohapeal valmis teha ja püstitada, praegu läks tarbetult palju auru lahtivõtu ja kokkupaneku peale. Lisaks lõhub lahtivõtt ja transport konstruktsiooni, diagonaalide tapikeelenurgad tahtsid paaril korral murduda. Mõistlik on vajalik materjal kohale viia ja ettenähtud kohal see valmis lõigata ja püsti panna, mõne päevaga. Kuigi jah, linnas tekib pisuke teema naabrite ja müraga.

Põikasime Tartust tulles läbi ja vaatasin üle, kuidas vundamendipostidele liigutamine õnnestus. Täitsa vinks-vonks. Õemees, vaeseke, pidi nüüd oma väheseid vabu päevi katuse löömisele ja kiviparketile kulutama, tegeleski parasjagu viimaste kivide lõikamise ja paigaldamisega. Samas ise eriti õnnetu ei paistnudki, pigem hea meel, et on hea suur katusealune olemas. Motiveerivat ka see, et keegi tegi koja nii ruttu valmis ja pani nii kähk püsti, et nüüd oleks imelik teiste töödega venitama jääda. Võrreldes naabritega veel eriti: kõrvalkrundil on terrassikarkass ja platvorm tükk aega seisnud, aga katust peal pole, meie nüüdse külastuse ajal maadles naabripoiss vihmakattega saagi katta. Vist tekkis kah soov õe koda nähes enda oma valmis saada, aga nüüd vihmaga on see tiba keeruline. Õemees toimetas samal ajal rahumeeli varju all. Naabrist parem! :P

Kui nüüd kritiseerida, siis sarikapikendused oleks saanud elegantsemalt lahendada, pool-poole tapiga teha, aga valmistamine ja püstitamine jäi nii palavale ajale, et lihtsalt ei viitsinud. Teoreetiliselt, kuna praegu on jätkud kinnitatud kruviga, saaks need veel lahti võtta ja uuesti tapistatult kinnitada – küll pisut keerulisem, aga võimalik. Sama lugu ühenduskohtade pesadega, reeglina on sellised vahvärk konstruktsioonidel tapikohtadele eelnevalt veel ligi sentimeetrine pesa, aga ei jaksanud sedagi, kartsin, et venib pikale. Tegin nüüd pärast seda õe koda oma terrassilaienduse, ja tegelikult see pesastamine eriti palju aega ei võtnud, eelmistest kordadest olid võtted kenasti veel käpas, nii et oleks võinud natuke lisavaeva ikkagi näha. Aga noh, nagu öeldakse (parafraseeritult): parim töö on tehtud, töö, ideaalne töö ei saa kunagi valmis.

_________

Detsember 2021

 

Automaja, oktoober 2020

Otsustasin käppelt enne külma ja lund veel garaaži ära teha.

 

Esmalt panin postid püsti ja nende külge toed. Läbistava keeltapiga lühemate talade postide külge kinnitamiseks pidin poste püstasendist natuke kallutama. Talade otsad tõstsin ükshaaval tapipesade juurde pitskruvidega kinnitatud pakkudele ja siis hakkasin koormarihma aeglaselt pingutades ja vahepeal kuvaldaga takka aidates neid pesadesse suruma. Läks üllatavalt valutult.

Pikemate talade ja pärlini pikkus on 4,5 meetrit, läbimõõt ligikaudu 19 cm (2 x saeplaadi laius). Lühemad talad tõstsin käsitsi postide külge, pikemad tõstis lühemate peale äi oma traktoriga. Sealt omakorda punnitasin pärlini jälle käsitsi harjale. Käsitsi tõstmist sain juba eelmise, kaldkatusega hoone juures harjutada – nipp on selles, et postide otste küljele tuleb pitskruvidega väiksed pakud kinnitada (alloleval pildil on üks veel näha), siis saab pärlini või tala esmalt posti otsa kõrvale tõsta, seejärel tapikeele peale tõsta. Üht otsa postile tõstes on muidugi oht, et teine, madalamal asetsev ots, mis toetub alles talale, võib libisema hakata, nii et enne sidusin alumise otsa koormarihmaga tala külge.

Eile said sarikad peale. Läks üllatavalt ludinal, olin valmis suuremaks pusimiseks. Oleks ajaliselt vist isegi roovituse valmis jõudnud, aga see üles-alla ronimine ja kõrgustes turnimine väsitas ära.

Täna jõudsid katuseplaadid kohale ja loomulikult selgus, et olin koguse valesti arvestanud, ligi poole rohkem oleks vaja. A no 2/3 sai ikkagi katte alla, nii et võis auto juba varju parkida.

Katuseplaate sain juurde, aga harjaplaate muidugi enne varude täiendamist üle ei lugenud. Pärast tänast katusel ukerdamist leidsin, et peaks konstruktsiooni ikkagi sademete eest kaitsma, nii et hakkasin laudadega üle lööma.

Nii töökoja kui garaaži tegin tavapärase jämedakohelisusega, valdavalt kettsaega. Vingem vahvärgi tegu käib muidugi ketassaega ja ülitihedate tappidega. Mul siin metsas on ketassaega pisut raske toimetada ja lohvakamad tapikohad korvan kiiludega.

Viimased lauad said naelutatud õhtuhämaruses konkreetselt käsikaudu, naela enam ei näinud. Möödalöögiga kaasnev säde oli kena, valepidi naela sisse taguda üritamine mitte nii kena. Aga hea, et kõik need palkide postideks saagimisega tekkinud servamata lauad said nüüd ära kasutatud, ei jäänud jälle kuskile mädanema, viilualuse jaoks hakka või kohe uusi palke saagima.

Täna öösel saab siis hoone esimese tuuletesti, õkva viilu alla tulev tugev tuul muudkui tugevneb.

Kevadel sai nüüd viimaks ka värvitud. Rootsi punane ja maja värvimisest jäänud Remmersi jäägid.

Töökoda, oktoober 2020

 … millest sai kohe garaaž. Kuniks tuleb eraldi garaaž. Sest noh, ikka on mõnus, kui lehed ei saja autole ja see on hommikuti kuiv. Aga tegelikult murdsin endale antud sõna – lubasin, et rohkem midagi enne ei ehita, kui saun valmis. Vabanduseks on see, et palgid ei tahtnud enam alustele hästi ära mahtuda, nappis kattevahendeid ja materjal ähvardas hauduma minna. Nii et võtsin üle-eelmisel nädalal ette, noppisin aasal kõige jämedamad palgid välja ja kukkusin saagima. Suht-koht vaba käega. Keskjooneks tõmbasin langetajamõõdulindi, selle külgi mööda märkisin tollipulga abil mõnekümnesendise vahega jooned, mida mööda jooksin siis saega esialgse joone ette ja viimaks hakkasin saagima. Kõigi postide saagimisele kulus ehk kaks-kolm päeva ja üllatuslikult väga raske see kuiva palgi pikisaagimine polnudki, eeldasin hullemat. Läbimõõduks jäi ligikaudu 19 cm. Miks 19, mitte 20? Sest alustasin saagimist metsas, tormiga langenud kuusest ja seda saagisin ilma abivahenditeta, kasutades mõõduvahendina sae juhtplaati, plaadi kahekordne laius annab mõõduks umbes 19 cm. Täiesti loogiline.

Valmis saetud palgid lohistasin aasalt alusega kahekaupa hoovile. See palgivedamisalus on end igati õigustanud, kannatas isegi metsast, üle maastiku märgi palke vedada. Palke tuli aga vahepeal juurde saagida. Postid ja talad olid juba püsti, kui avastasin, et olin sarikad arvestanud ilma ülekatteta.

Vahvärki pole seni teinud, lebola oli rohkem selline kokkuvisatud asi. Aluspakud loodisin ära, aga kuna postid on vaba käega saetud, siis mitte täitsa täpselt täisnurksed ja sirged. Väikse vea tegin ka tala pikkusega, selle oleks võinud jätta rohkem postist üle ulatuma, praegu on ots postiga tasa ja kui diagonaale paika ajades väga väänata, on oht, et tala otsast, posti tappimise kohast murdub puit välja. Teisalt on sellevõrra postide vahe hea avar, kui nt auto sisse ajada, jääb mõlemal küljel mõnusalt ruumi ukse avamiseks ja välja astumiseks.

Talade upitamise osa pelgasin kõige rohkem, olin valmis, et häda korral pean äia traktoriga appi kutsuma, aga läks üsna valutult, mingeid ootamatusi ei juhtunud. Alguses tõstsin kõrgetel pakkudele ehitatud "tellingule", sealt edasi juba tellingul seistes postide otsa. Kõvasti oli abi sellest, et posti otsa juurde panin pitskruviga paku, kuhu sai talad enne lõplikku tapile tõstmist toetada.

Postide alla panin ühekõrgusele looditud maakivid, püüdsin ka posti otsa kivi järgi natuke õgvendada, et haakumine oleks suurem ja külgsuunas äranihkumise oht väiksem. Selle tulemusena tekkis postide vahel mõningane kõrguse kõikumine, aga ei pea seda suureks probleemiks. Eesmise postipaari jätsin esialgu kavandatust kõrgema, mõeldes, et lõikan hiljem lühemaks, kuid hiljem lõikamine läks meelest, nii et tuli eesmine serv kõrgem, mis tuli katusekaldele kasuks.

Sarikate ja postide diagonaalid tegin alles siis, kui kogu konstruktsioon püsti. Ajasin sõrgkangi tala ja sarika vahele ning tõstsin klotside abil jupphaaval üles, et diagonaalid tappidesse ajada. Jällegi oli koormarihmadest kõvasti kasu. Selles etapis hakkas alles diagonaalide tappimise loogika enam-vähem selgeks saama, viimased keel- ja hammastapid tulid kõige täpsemad.

Ja lõpetuseks, kui juba kogu konstruktsioon oli püsti, tuli loomulikult üht esimest etappi parandama hakata – üks post oli minu silma jaoks ikkagi liiga viltu, kuigi kodune ehitusekspert kinnitas, et konstruktsiooniliselt pole probleemi. Kaevasin postialuse kivi osaliselt lahti, vedasin koormarihma puukülge ja sättisin rihma ümber kivi, lootes, et see suure pinge all üles või alla ei libise ning kogu konstruktsiooni uppi ei tõmba. Samuti muretsesin, et rihma pingutades võib kivi ise liiga järsult liikuda. Lõpuks läks kõik ludinal, koormarihmaga tegelikult vaid pingestasin kivi ja andsin talle liikumissuuna, põhitöö sai tehtud kangiga vaikselt takka nõksutades, nii jäid ka järsud liikumised ära.

Nüüd on autol sügis-talveks kuiv katusealune olemas ja saan ka ise märjemal perioodil varjus toimetada. Pealekauba pole tarberiistad (labidad-rehad jms) enam pilla-palla mööda platsi, lebolat ja vetsu laiali, saab need ühes kindlas kohas hoida. Garaaži jaoks on juba uued mõtted: kaalusin palkehitust, aga vahvärgiga on see mõnu, et hoone kerkib kiirelt. "Töökoja" ehitusele kulus kokku ligi 1,5 nädalat. Eks seal täiendamist on, riiulid, panipaigad, vahelaed jms teha, aga see on juba vuntsimise teema.

Ei saanud ikkagi lahtist konstruktsiooni jätta, sügisel hakkas vihma sisse viskama, nii et panin esmalt äia-ämma lakalt hiivatud aknad ümber, hiljem laudise ja uksed lisaks, nüüd kevadel ka natuke värvi. Kaks ust olid algselt lebolal, keskmine klaasuks jälle naabrite juurest. Laudis koosneb samuti valdavalt jääkidest ja kuna katus hakkas kahest kihist tõrvapapist hoolimata kohati lekkima, siis sai ka äia plekijääkidest katus lisakihi. Põrandale ladusin leitud ja saadud vanadest tellistest kiviparketi. Parempoolsele uksele tegin prooviks puust hinged.