Linnast koju sõites nuputasime, mida naabrile juubeliks kinkida. Meenus, et eelmine suvi sai taga üht sildi-ideed arutatud, aga kuna ei tulnud head mõtet, kuhu või kuidas seda riputada, jäi asi esialgu soiku. Nüüd aga taipasin, et silt ei pea ju rõhtsalt paiknema, võib ka püsti olla ja kuna eelmise aasta liivakasti tegemisest oli veel kolmemeetrine tüügas püsti, mida Venemaalt tulnud rähnide parved usinalt augustasid, polnud ka toormaterjali otsimisega erilist vaeva, võtsin koju jõudes sae kätte ja marssisin metsa. Esialgu kavatsesin vaid kaks kolmandikku pooleks saagida ja ümberkukkumise vältimiseks raske paku alla jätta, kuid langetamisel ilmnes, et sipelgad on seda nii usinalt õõnestanud, et ainult ülemises osas oli veel puitu, all valitses tühjus. Nii et lõhestasin palgi otsast lõpuni ja varasin seda veel kergemaks, et oleks endal lihtsam sellega toimetada. Palava ja niiske ilmaga läksid prillid uduseks ning higiseks, nii et kohati saagisin küll pea käsikaudu :o)
Six mängib modelli, silt kohe hoopis seksikam:
Endale pole veel silti teha jõudnud, aga naabritele sai talvel tehtud, et pandeemiaperioodil Selveri kuller talust mööda ei põrutaks.
