Pakust baaripukk, kevad 2020

 Mullu kevadel, kui pandeemia käima läks ja kodukontor eriti aktuaalseks kujunes, tekkis kaasal vajadus töökoha järele, kus saaks nii istuda kui ka seista. Selle asemel, et reguleeritava kõrgusega lauda teha, tegin õue lebolasse laua, mille juures saab seista, ja puki, millega saab selle laua juures istuda. 

Alla saagisin kolm jämedat jalga, sest kolmejalgsetega pole seda muret, et jääks loksuma, st ka ebastabiilsele pinnale on okei toetada.

Selge see, et kaasneb tavapärane mure: täispuidust, eriti ümarpalgist tehes võib materjal millalgi lõhki kuivada – nüüdseks, poolteist aastat pärast valmimist, ongi üks lõhe tulnud, aga konstruktsiooni see suurt ei paista mõjutavat ja ka seda muret on võimalik pikkade läbipuuritud tüüblitega maandada. Eks ma millalgi need tüübeldused kõik korraga ette võtan.

Lavapadi, saunapadi, peatugi. Oktoober 2021

 Ämma-äia man saunatades meeldib naisele laval pikutada ja neil on selleks ka vastav peatugi soetatud. Hiljuti naine tuletas meelde, et pidin meile kah selle tegema. Tegin siis. Tegin lausa kaks, ühe eelmisel nädalal, teise eile, et homme sõprade uut sauna proovima minnes midagi kingiks viia. Originaal oli tehtud kahest lauajupist ja pea toetus pulkadest sõrestikule, aga ma ei viitsi järgata ja jupitada ja naelutada, lihtsam on virnast pakujupp võtta ja saag käima tõmmata.

Materjali mõõdud on ligikaudu 35 cm x 40 cm x 13 cm. Pea jääb lavast umbes 5 cm kõrgusele. Esimene variant sai tiba lühikesevõitu, võinuks paar senti veel õlgade poole tulla, aga naise väitel töötab seegi.

Mõtleks küll, et mis see kange puupakk nii väga annab, aga kui ikka ergonoomiliselt teha, siis on väga mõnus, kui seda ise maha siruli visates katsetasin, siis kohe tundsin, kuidas keha lõdvestus, pikutasin kohe pikemalt. Meenus see kord, kui sain Lutheri tehase puust kontoritooli proovida või kui esimest korda Schwarzwaldis matkaraja äärde paigutatud pingile istusin. Kui puitu õigesti vormida, võib ta täiesti lõõgastav olla, mitte mingi kõva jurakas, mille peal keha kohe kangeks kisub.

Ergonoomilisuse juures tundus mulle üks olulisemaid osi peatoetamise lohu asetus õlgade juurde jääva kumeruse suhtes – kui kumerus on õige koha peal, siis see tõstab pisut õlgu ja turja ja sel juhul ei jää kogu pea ja ülakeha raskus kuklale ja peale, aga naine väitis, et ta õlgu sinna üldse ei toeta, nii et ju oleneb kasutajast ja siis on ehk olulisem hoopis lihtsalt pead toetava osa kõrgus lava suhtes ja see on ligi 5 cm.

Mõlema lavapadja aluse õõnestasin natuke ära, et see pakk liiga raske ei jääks, teisalt muidugi liiga hõredaks ei tasu seda ajada, sest saunas on suured niiskuse ja temperatuuri kõikumised ja kui materjal liiga õblukeseks ajada, kisub see lõhki, massiivsem puit püsib suurema tõenäosusega ühes tükis. Kui ta siiski peaks hakkama lõhki kiskuma, saab hiljem jälle asja pikkade tüüblitega stabiliseerida, puurida pika 10 mm puuriga padjast läbi ja ajada pulgad sisse, mis ei lase lõhenenud pakkudel laiali pudeneda.

Kingiks mõeldud lavapadjale tegin tagaossa lisaks veel ühe õnaruse, kuhu patja tõstes vajadusel küüned taha ajada. Ja no kaubamärk kah :P

Kuidas plankudest põrandat teha, oktoober 2021

 See on nüüd lihtsakoelisem variant, ilma keeleta, aga sama variandi edasiarendusega saab ka keelega versiooni teha. Esteks peaks plangud olema ise muidugi võimalikult sirged, aga kuna see põrand läks me terrassi vahelaeks, et saaks seal vajadusel põõnamas käia, siis polnud tasasus ülitähtis. Pealekauba oli see vist ka mu esimestest plangulõikamise katsetustest pärinev materjal, nii et tuli sellega leppida. Esmalt märkisin ära kohad, kus plangud hakkavad taladele toetuma, siis panin maha lauad, mis imiteerisid talasid, ja loodisin nood ära. Seejärel plangud taladelt maha, parajasse mõõtu, taladele toetumiskohtadesse kerge süvendus, et need ei saaks edaspidi kuskile sõita ja siis laudadele. Plankude kokkuajamiseks on kaks varianti, kas lõigata servad sirgeks – nt sirge lati abil, mis asetatud plangule ja mille järgi tõmbad joone – või järgida plankude loomulikku joont. Sirget varianti olen juba varem teinud saunapõrandal, nii et nüüd tuli naturaalsemat kulgemist teha: plangud kõrvuti, kettsaega nende vahelt läbi. Plangule toks, et see nihkuks naabrile lähemale, ja uuesti saega nende vahelt läbi. Protseduur kordub nii kaua, kuni plankude vahel vahesid pole. Kui ühenduskohta hammast ei tee, aga ülekatet ikkagi tahad, siis saab seda läbilõiget ka näiteks viltusena teha, nii et ühe plangu serv tuleb teravnurkselt teise plangu peale.

Algselt kavandasin küll ka liitekohtadesse hammast ja tegin plankudele ka vastavad märked, aga praegu sellest siiski loobusin, ei viitsinud, see pole selles kohas nii tähtis. Vajadusel saab plangud jälle taladelt maha tõsta ja servadesse hambad lõigata.

Näärisokud, detsember 2020

Kuna hooaeg läheneb, siis tasub ehk ideid pakkuda. Pakumemmesid ei jõua lõputult vorpida – esiteks võtavad rohkem aega, teiseks nõuavad rohkem ja jämedamat materjali, kolmandaks on neid tülikas transportida, nii et tegin mullu vahelduseks pinu näärisokke, keda siis mööda ilma laiali vedasin.

Iga soku peale kulub kokku ehk kümme minti. Eks nende valmis vehkimine oli kah nagu konveiertöö: võtsin kaks paraja pikkusega palgijuppi, märkisin saega tulevased pead ja peed ära ning siis jooksin samad palgijupid trelliga läbi ja puurisin jala-, kaela- ja sarveaugud. Nüüd tuli veel vaid kehad ja pead vastavalt märgetele välja järgata, oksad kah mõõtu järgata, nende otsad koonusjaks vesta ja sokud kokku visata. Vualaa.

Laiali vedada oli hea lihtne, kisu aga pusle lahti, viska seljakotti või auto pakiruumi, vii kohale ja pane ööpimeduses (st talvel alates neljast pärastlõunal) naabri või sõbra või tuttava värava taha passima. Pidulikkuse lisamiseks võid sarvedesse lehvid siduda.

Jalakapink. Oktoober 2021

 Jätkub jalakasurma tagajärgedega tegelemine – kõige jämedam tüvejupp oli nii massiivne, et ei hakanud toda plankudeks nüsima. Pealekauba on planke nüüdseks juba paras ports ja kui ühes seltskonnas tulid pingid arutellu, siis turgatas, et ma pole veel ühes tükis pinki teinudki.

Ma ei tea, kuidas need skulptorid sellist pimesi saagimist teevad, et istmeosa puhtalt, ilma liigsete sisselõigeteta kätte saada: kas lõikavad jupphaaval või mõõdavad ülitäpselt või on lihtsalt harjutamise küsimus, tunde järgi, aga ma igatahes kombineerisin lõpeks vaat et kõiki variante. Paaris kohas puurisin saega sisse, suurema osa lasin tunde järgi ja kui põhiosa kätte sain, siis laiendasin istmeosa paari jupi jagu. Vist on kõigist noist plankude ja varade saagimistest tolku, tulemus sai võrdlemisi puhas.

Istmeosa oli vaja otstesse laiendada juba kas või sellepärast, et saaks puidumassiivi vähemaks, et ma jaksaks seda jurakat üldse liigutada. Ma olen küll harjunud massiivse kuusega toimetama, aga jalakas on hoopis teises kategoorias. Kui ta saetud sai ja üritasin harjumuspäraselt ratastel palgialusele tõsta, et pink üle hoovi maja juurde vedada, oleksin napilt selja ära nikastanud. Ja kui palgialusele sain, siis oli see ikkagi nii raske, et vajutas aluse rattad maasse, nii et tükk aega kaevasin ja kangutasin ja sättisin lauajuppe rataste alla ja üritasin vintsiga sikutada, aga lõpuks pidin ikkagi käima naabrite juures, ATV võtma ja sellega pingi üle hoovi lohistama. Kui viimaks aluse kiviparketile sain, siis läks liigutamine juba märksa lihtsamalt ja juhtumisi oli pink ka nii täpselt õiget mõõtu, et mahtus postide vahelt risti läbi. Nibin-nabin. Oeh.

Näis, kauaks ta meile jääb. Kui poolaastakese kuivab ja kannatab liigutada, viib ehk mujale, kellelegi kingiks vms. Ja võib-olla tuleb ka veel uuesti natuke saagida, praegu on seljatugi tiba madalavõitu, lõikub liialt nimmepiirkonda.

Palkrähn. Oktoober 2021

 Üks tuttav jagas mõni aeg tagasi mulle pilti ja pilt jäi meelde. Nüüd oli naabritega nunnuvõistlus tulemas ja kuna meil sel aastal suurt miskit kasvanud polnud ja päris tühjade kätega ei tahtnud minna, siis tegin kiirelt selle rähnilaadse tegelase.

Kuna oli natuke kiire ja suurema osa lõikeid tegin suure saega, siis kael sai pisut kidur, sisselõiget tehes sai paljuvõitu võetud. Aga noh, poole tunni töö ja ühe paagitäie kohta kärab küll.

Õõnsast pakust kraanikausi alus

 

Kohe pärast maja valmimist muutus pesuvõimalus aktuaalseks ja kuna olin maja kõrvalt suurt kuuske langetades avastanud, et selle alumised paar meetrit on õõnsad, siis aitasin natuke saega takka, koorisin ära, lõin ühe noore kuusejändriku jupi selle küljele veepaagihoidjaks ja oligi kraanikausi alus olemas.

Loomulikust õõnsusest ei piisanud, oli seal veel saagimist omajagu, aga lihtsam ikka kui päris täispalki uuristama kukkuda.

 Hiljem lisasin konksud ja riiuli kah, et oleks kuhu pudinaid panna.

Kuna võtsime selle kohe märjana kasutusse, siis on nüüdseks allaserva vaigutilgad tekkinud, mille põrandalt eemaldamisega tuleb millalgi tegeleda.