Nagu tavaks, pole ka see lõplik versioon, plaan on millalgi tootemiposti vormimist jätkata.
Sunday, October 27, 2013
Siilimaa teine valvur, oktoober 2013
Tuli õhtul veebis saenikerdusi vaadates paar mõtet, kuidas siilile need okkad selga saada ja ilmselgelt ei mallanud enam järgmise päeva valget oodata, võtsin sae näppu ja panin pealambi pähe ning marssisin metsa pihlakat piinama.
Põhiprobleem seisnes materjali väiksuses ja saeplaadi suuruses – väiksele tükile on raske laia plaadi ning suure saehambaga peenemaid jutte selga vedada.
Nagu tavaks, pole ka see lõplik versioon, plaan on millalgi tootemiposti vormimist jätkata.
Nagu tavaks, pole ka see lõplik versioon, plaan on millalgi tootemiposti vormimist jätkata.
Thursday, August 29, 2013
Töövahendid
Ligi aastase vaagimise järel otsustasin selle väljamineku siiski teha:
Kevad-suve täristasin äia saeparki kuuluva 30aastase Husqvarnaga, nüüd tuleb hakata jämedamate puude langetamiseks ja karmimaks ilmaks valmistuma. Mul nimelt see häda, et teatud miinuskraadist alates kipuvad sõrmed tursuma – sellel sael on käesoojendus olemas. Lisaks muidugi väiksem kütusekulu ja heitgaaside hulk, st on lootust, et kahetunnise saagimise järel ei hakka pea ringi käima.
Kindlasti hakkab ka vana Husq nõrgaks jääma, viimatilangetatud 30 cm lepad kippusid ätil hinge päris kinni tõmbama, mis ta siis veel tulevaste poolemeetriste kuuskede ning palgivaramiseks vajalike pikisaagimiste peale arvama peaks.
Stihli valisin lihtsalt sellepärast, et kunagi palkehituses kasutasime neid ja mulle meeldis. Üldiselt väidetakse, et profiriistade tasemel enam suurt vahet pole, kas Stihl või Husq või Jonsered või see Stokkeri uus müügiartikkel Shindaiwa.
Näis, milliseks need kogemused kujunevad, ise olen küll praegu õhevil nigu peig pulmis :o)
Üheksa kuud hiljem:
Nii, kõiksugu muude toimetuste tõttu talvel suurema langetamiseni siiski ei jõudnud, põhiliselt tegelesin tuulemurdude kõrvaldamise ja lagendiku jätkuva laiendamisega, kõige jurakamad on seni olnud 40 cm läbimõõduga haavad, poole meetri paksused kuused jäid see talv puutumata. Lolli jõudu on tal palju, nüri ketiga on saanud teinekord ikka saagida. Kaalu kah omajagu, väsitab rohkem küll kui vana saag. Teisalt eks see ole ka vale saagimistehnika viga.
Põhihäda on selles, et ostsin kätesoojendusega sae, mille soojendust mul tegelikult vaja ei läinudki. Kõige krõbedam langetustemperatuur jäi -20 kraadi juurde ja ka selle juures oli nii korralik töösoe endal sees, et näpud lisasoojendust ei vajanud. Nii et selle eest ekstra maksmine tundub praegu mahavisatud rahana.
__________
Parandus: kätesoojendusest on kasu mitte nii väga suure külmaga, kuivõrd suurema märjaga – saab kindad pisut kuivemaks.
_________
Pooleaastase kasutuse järel läks süütepool läbi. See läks garantii alla, midagi maksma ei pidanud, aga transport ja aeg maksab kah midagi. Nii et natuke nadi.
_________
Pooleteistaastase kasutuse järel hakkas jälle tõrkuma. Tühigaasil tuksus küll, täisgaasil suri välja. Ilmnes, et süüteküünal on tahmane ja kütusefilter on umbes. Põhjus olla suvalises kütteõlis, mida ma kasutan, edaspidi pean piirduma Stihli spets-õliga. Noh, okei, võin kasutada, aga oleks tahtnud ikkagi robustsemat riista, mis iga õli peale ei pirtsu.
_________
Viisin nüüd, 2,5 aastat pärast soetust sae uuesti korralisse hooldusse. Mõni nädal tagasi miinuskraadidel käima tõmbamise järel saag natuke aega tuksus normaalselt ja siis suri paari mulksuga välja. Vahetasin tahmunud küünla välja, töötas edasi. Äia arvates nii tahmane küünal normaalne pole, nii et näis, mis hooldusest öeldakse, kütusesegus enam süüdistada ei saa, olen vaid ettenähtud õli kasutanud.
Üldse on Stihl kaubamärgina mitu korda pettumuseks osutunud – esiteks sae endaga probleemid, teiseks ka muu varustus. Ei saa kuidagi normaalseks pidada, et äsjaostetud saepükstel kaovad nädalaga nööbid ära. Samuti kummikud, mis hakkasid üsna varakult lekkima. Ka saekiivri visiir purunes päris kasutamise alguses. Tunnistan, et kõik eelmainitu (kui saag välja arvata) on pigem Stihli kaubavaliku odavama otsa versioonid, aga ma ei leia, et odavam võrdub automaatselt sitt. Lugupeetud kaubamärgilt eeldaks odavama varustuse juures lihtsalt seda, et kõiksugu lisasid ja mugavusi on vähem, mitte seda, et olemasolevad detailid ning materjalid on kehvad. Tugev mainelangus.
Kui ma Husqvarna samade näitajatega võrreldavaid asju saan odavamalt osta, siis eelistan edaspidi Husqi. Stihli valisin eeldusel, et saan kvaliteedi.
________
19.03.2016
Nii. Viimati (paar kuud tagasi) pärast hooldust ei osatud mingit põhjust pakkuda, miks küünal tahmub, uuriti vaid, kuidas ma saagi käivitan ja räägiti, et pean sael pärast käivitamist pöörete maha võtmist mitte gaasi vajutama, vaid kuna see on "ajuga" saag, siis tõmban käima ja lasen paarkümmend sekundit täiel häälel jõurata. Noh, olen siis seda õpetust mööda talitanud.
Eile aga juhtus see jälle – tõmbasin sae käima, lasin tal vastavalt juhendile töötada ja kui tahtsin saagima hakata, siis käis kärts, lõi musta tossu välja ja suri välja. Keerasin küünla maha – jälle tahmunud. Keerasin uue küünla sisse – töötab.
No ei ole normaalne, et saag nii vähese kasutuse juures iga paari kuu järel küünlavahetamist nõuab.
Siin on kaks varianti, kas mina olen loll või Tartu Stihli esinduse tegelased on lollid.
Kindlasti olen mina üsna algaja saekasutaja, aga kogenud remonditöökojalt eeldaks, et nad teavad, mis häda võib sael selliseid jamasid esile kutsuda.
_________
30.08.2019
Ahjaa, unus viimati täiendada. Enam ei mäleta, kas ehk aasta või juba ka kaks tagasi, pärast hoolduses käimist on saag hakanud normaalselt käituma, st ei sure enam välja ja ei pea pöördeid kogu aeg üleval hoidma. Kõrva järgi tundub, et tühikäigu pöörded on kergelt kõrgemaks keeratud ju see siis aitas.
Nii et sellest murest olen lahti ja muud pole saele ette heita. Võimsust on piisavalt, et jämeda, üle 40 cm läbimõõduga palgi pikisaagimisi ilma gaasi põhja vajutamata teha, nii et mootorit suurt ei piina.
Kindlasti hakkab ka vana Husq nõrgaks jääma, viimatilangetatud 30 cm lepad kippusid ätil hinge päris kinni tõmbama, mis ta siis veel tulevaste poolemeetriste kuuskede ning palgivaramiseks vajalike pikisaagimiste peale arvama peaks.
Stihli valisin lihtsalt sellepärast, et kunagi palkehituses kasutasime neid ja mulle meeldis. Üldiselt väidetakse, et profiriistade tasemel enam suurt vahet pole, kas Stihl või Husq või Jonsered või see Stokkeri uus müügiartikkel Shindaiwa.
Näis, milliseks need kogemused kujunevad, ise olen küll praegu õhevil nigu peig pulmis :o)
Üheksa kuud hiljem:
Nii, kõiksugu muude toimetuste tõttu talvel suurema langetamiseni siiski ei jõudnud, põhiliselt tegelesin tuulemurdude kõrvaldamise ja lagendiku jätkuva laiendamisega, kõige jurakamad on seni olnud 40 cm läbimõõduga haavad, poole meetri paksused kuused jäid see talv puutumata. Lolli jõudu on tal palju, nüri ketiga on saanud teinekord ikka saagida. Kaalu kah omajagu, väsitab rohkem küll kui vana saag. Teisalt eks see ole ka vale saagimistehnika viga.
Põhihäda on selles, et ostsin kätesoojendusega sae, mille soojendust mul tegelikult vaja ei läinudki. Kõige krõbedam langetustemperatuur jäi -20 kraadi juurde ja ka selle juures oli nii korralik töösoe endal sees, et näpud lisasoojendust ei vajanud. Nii et selle eest ekstra maksmine tundub praegu mahavisatud rahana.
__________
Parandus: kätesoojendusest on kasu mitte nii väga suure külmaga, kuivõrd suurema märjaga – saab kindad pisut kuivemaks.
_________
Pooleaastase kasutuse järel läks süütepool läbi. See läks garantii alla, midagi maksma ei pidanud, aga transport ja aeg maksab kah midagi. Nii et natuke nadi.
_________
Pooleteistaastase kasutuse järel hakkas jälle tõrkuma. Tühigaasil tuksus küll, täisgaasil suri välja. Ilmnes, et süüteküünal on tahmane ja kütusefilter on umbes. Põhjus olla suvalises kütteõlis, mida ma kasutan, edaspidi pean piirduma Stihli spets-õliga. Noh, okei, võin kasutada, aga oleks tahtnud ikkagi robustsemat riista, mis iga õli peale ei pirtsu.
_________
Viisin nüüd, 2,5 aastat pärast soetust sae uuesti korralisse hooldusse. Mõni nädal tagasi miinuskraadidel käima tõmbamise järel saag natuke aega tuksus normaalselt ja siis suri paari mulksuga välja. Vahetasin tahmunud küünla välja, töötas edasi. Äia arvates nii tahmane küünal normaalne pole, nii et näis, mis hooldusest öeldakse, kütusesegus enam süüdistada ei saa, olen vaid ettenähtud õli kasutanud.
Üldse on Stihl kaubamärgina mitu korda pettumuseks osutunud – esiteks sae endaga probleemid, teiseks ka muu varustus. Ei saa kuidagi normaalseks pidada, et äsjaostetud saepükstel kaovad nädalaga nööbid ära. Samuti kummikud, mis hakkasid üsna varakult lekkima. Ka saekiivri visiir purunes päris kasutamise alguses. Tunnistan, et kõik eelmainitu (kui saag välja arvata) on pigem Stihli kaubavaliku odavama otsa versioonid, aga ma ei leia, et odavam võrdub automaatselt sitt. Lugupeetud kaubamärgilt eeldaks odavama varustuse juures lihtsalt seda, et kõiksugu lisasid ja mugavusi on vähem, mitte seda, et olemasolevad detailid ning materjalid on kehvad. Tugev mainelangus.
Kui ma Husqvarna samade näitajatega võrreldavaid asju saan odavamalt osta, siis eelistan edaspidi Husqi. Stihli valisin eeldusel, et saan kvaliteedi.
________
19.03.2016
Nii. Viimati (paar kuud tagasi) pärast hooldust ei osatud mingit põhjust pakkuda, miks küünal tahmub, uuriti vaid, kuidas ma saagi käivitan ja räägiti, et pean sael pärast käivitamist pöörete maha võtmist mitte gaasi vajutama, vaid kuna see on "ajuga" saag, siis tõmban käima ja lasen paarkümmend sekundit täiel häälel jõurata. Noh, olen siis seda õpetust mööda talitanud.
Eile aga juhtus see jälle – tõmbasin sae käima, lasin tal vastavalt juhendile töötada ja kui tahtsin saagima hakata, siis käis kärts, lõi musta tossu välja ja suri välja. Keerasin küünla maha – jälle tahmunud. Keerasin uue küünla sisse – töötab.
No ei ole normaalne, et saag nii vähese kasutuse juures iga paari kuu järel küünlavahetamist nõuab.
Siin on kaks varianti, kas mina olen loll või Tartu Stihli esinduse tegelased on lollid.
Kindlasti olen mina üsna algaja saekasutaja, aga kogenud remonditöökojalt eeldaks, et nad teavad, mis häda võib sael selliseid jamasid esile kutsuda.
_________
30.08.2019
Ahjaa, unus viimati täiendada. Enam ei mäleta, kas ehk aasta või juba ka kaks tagasi, pärast hoolduses käimist on saag hakanud normaalselt käituma, st ei sure enam välja ja ei pea pöördeid kogu aeg üleval hoidma. Kõrva järgi tundub, et tühikäigu pöörded on kergelt kõrgemaks keeratud ju see siis aitas.
Nii et sellest murest olen lahti ja muud pole saele ette heita. Võimsust on piisavalt, et jämeda, üle 40 cm läbimõõduga palgi pikisaagimisi ilma gaasi põhja vajutamata teha, nii et mootorit suurt ei piina.
_______
2021. juuni
Saag on nüüdseks omajagu vatti saanud ja töötab endiselt, aga see teema on küll, et iga kord pärast hooldusest kättesaamist käitub see erinevalt, nüüd viimati oli jälle liiga äkiliseks krutitud, päästiku vajutamisel on pöörded liiga ruttu üleval.
Saagimise lõpul päästikut vajutades on hakanud metalset kõlinat kostuma (meenutab äia igivana Husqvarnaga kaasnenud hääli) ja kipub rohkem tossu tekitama.
________
2021. detsember
Sügisene hooldus Pärnu Stihli esinduses tehtud. Esimene käivitus oli väga vaevaline, edaspidi on okei olnud, tühikäigul väljasurema enam ei tiku. Miskipärast ketti ei teritatud, kuigi see peaks hoolduse osa olema.
Käesoojenduse varasema jutu pean tagasi võtma, kui siin nädal-paar tagasi oli ligi -20, siis oli soojendusest abi küll. Kahju vaid, et soojendus on kehvemaks muutunud, tagumine soojendus on korralik, aga eesmine, ehk vasema käe oma on nõrgemaks läinud. Ei tea, kas mingi toru umbes vms.
SAAPAD
10.11.2019
Jaemüügi laitus ja kiitus. Saekaitsekummikud läksid läbi ja mõtlesin, et proovin nüüd saapaid. Otsisin veebis erinevaid kohalikke pakkumisi ja pakkujaid ning otsustasin Husqvarna saabaste kasuks, oli parim hinna ja kvaliteedi suhe. Saestuudios selgus aga, et kuna saapaid ostetakse nii harva, siis jalga proovida ei saagi, tuleb eraldi tellida. Õnneks oli ka teisi müügikohti valmis vaadatud ja Hortulusest sain sama kaitseklassiga, samas odavamad Oregoni saapad. Ma mõistan, et müüja seisukohalt on laos saabaste hoidmine tülikas ja kulukas, aga müüjal tasuks ka sellest aru saada, et kui minnakse müügistrateegiale "kui soovite proovida, siis tuleb tellida", hakkab see väike kohalik esindus konkureerima suurte üleilmsete veebimüüjatega. Kohaliku esinduse ainus müügiargument on võimalus kohapeal proovida, katsuda, konsulteerida.
Saabaste endi (Fiordland Oregon) kohta on praegu raske miskit kosta, selleks peaks pikemalt neile vatti andma, aga niisama ringijalutamise, natukese ehitustöö ja täna tehtud langetuste põhjal ütleks, et mugavad ja hästi soojad. Pelgasin, et kuna on kaitsesaapad, siis on rasked kobakad, aga mu meelest on need isegi kergemad kui mu keskmäestiku matkasaapad.
Täitsa hämming tegelikult, et "saesaapad on kallid, neid ostetakse nii vähe, vaid paar paari aastas". Esiteks metsa- ja puidutööstus on Eestis arvestatava tööjõuga, teiseks on palgad tõusnud, kolmandaks on töötajad nõudlikumaks muutunud ja tööandjad peaksid nende hoidmiseks rohkem pingutama, parema ja mugavama varustuse soetama. Aga ei miskit. Kas siis higistavad ja külmetavad kõik odavate kummikutega edasi või siis ei kasutata üldse kaitsevarustust, ei tea.
Jaemüügi laitus ja kiitus. Saekaitsekummikud läksid läbi ja mõtlesin, et proovin nüüd saapaid. Otsisin veebis erinevaid kohalikke pakkumisi ja pakkujaid ning otsustasin Husqvarna saabaste kasuks, oli parim hinna ja kvaliteedi suhe. Saestuudios selgus aga, et kuna saapaid ostetakse nii harva, siis jalga proovida ei saagi, tuleb eraldi tellida. Õnneks oli ka teisi müügikohti valmis vaadatud ja Hortulusest sain sama kaitseklassiga, samas odavamad Oregoni saapad. Ma mõistan, et müüja seisukohalt on laos saabaste hoidmine tülikas ja kulukas, aga müüjal tasuks ka sellest aru saada, et kui minnakse müügistrateegiale "kui soovite proovida, siis tuleb tellida", hakkab see väike kohalik esindus konkureerima suurte üleilmsete veebimüüjatega. Kohaliku esinduse ainus müügiargument on võimalus kohapeal proovida, katsuda, konsulteerida.
Saabaste endi (Fiordland Oregon) kohta on praegu raske miskit kosta, selleks peaks pikemalt neile vatti andma, aga niisama ringijalutamise, natukese ehitustöö ja täna tehtud langetuste põhjal ütleks, et mugavad ja hästi soojad. Pelgasin, et kuna on kaitsesaapad, siis on rasked kobakad, aga mu meelest on need isegi kergemad kui mu keskmäestiku matkasaapad.
Täitsa hämming tegelikult, et "saesaapad on kallid, neid ostetakse nii vähe, vaid paar paari aastas". Esiteks metsa- ja puidutööstus on Eestis arvestatava tööjõuga, teiseks on palgad tõusnud, kolmandaks on töötajad nõudlikumaks muutunud ja tööandjad peaksid nende hoidmiseks rohkem pingutama, parema ja mugavama varustuse soetama. Aga ei miskit. Kas siis higistavad ja külmetavad kõik odavate kummikutega edasi või siis ei kasutata üldse kaitsevarustust, ei tea.
2021. juuni
Sel kevadel läks ühel saapal üks õmblus lahti. Mu jaoks on see liiga varajane lagunemine, selle raha eest tahaks ikka kauem muretut kestmist. Vast saab kingsepa juures veel lappida. Aga ikkagi.
16. jaanuar, 2020
Üleeile hakkas saag jukerdama, pärast käivitamist ja korraks gaasihoova vajutamist läks sael täisgaas peale ja kõrgeid pöördeid enam maha ei saanud, tuli välja suretada. Alles kuu-poolteist tagasi käis saag hoolduses ja pärast seda märkasin küll, et saag on kuidagi äkilisem, juba väiksemagi hoova vajutuse peale tulid pöörded kiirelt üles. Aga noh, mõtlesin, et ju siis pidasid vajalikuks selliseks reguleerida, eks ma siis harjun ümber. Nüüd selle jama peale helistasin Tartu Saemeistri poe tegelastele, et mis värk on. Arvati, et gaasihooval on vedru läbi läinud, pean neile hooldusse viima. Kuna praegu püsin rohkem Kõrvemaa serval ja Tartu on vähe asja, pidasin seda liiga tülikaks, nii et viisin Tallinna Aiatähte. Sealt siis täna helistati, et olidki lihtsalt pöörded liiga kõrgeks reguleeritud, nad timmisid tagasi normaalseks ja vahetasid seal membraane. Ma ei tea, mis värk selle Tartu esindusega on, kui mul alguses saag jukerdas, siis ei saadud seda kah kuidagi jonksu. Viimaks ikkagi hakkas normaalselt tööle ja nüüd oli vaja jälle pekki reguleerida. Krt küll. Nüüd ma pean jälle vaatama, kuidas oma sae esindusest kätte saan, ekstra selle pärast uuesti linna ei tahaks sõita.
Üksiti poes olles ostsin ikkagi lõpuks väikse arboristisae. Eks ma olen neid väikseid juba tükimat aega nillinud, küllap oleks edaspidigi oma ühe suurega saanud edasi lasta, aga mugavuse pärast ja töö katkestusohu vähendamiseks võtsin ikkagi viimaks ära. Esiteks on siis häda puhuks varusaag, teiseks saan kõrgemates kohtades ja küünitamist vajavates oludes (nagu nüüd sauna katuseni jõudes peagi vaja läheb) ehk väiksema ja kergema saega paremini tegutseda, kolmandaks saab sellega etemini skulptuure jne lasta, ei koorma nii palju rannet, neljandaks kulub ehk marjaks, kui vaja saag kuskile sügavamale metsa kaasa võtta (kraavidele purret ehitada vms) või pärast tormi autoga kuskile sõita. Eile linna minnes just oli jälle üks lepp tee peal, õnneks on autos kokkupandav aiasaag olemas ja käis selle jõud ka lepast üle, aga suurema puu puhul oleks mootorsaag asjakohasem. Umbes nii püüdsin ma seda enda jaoks ratsionaliseerida.
16. jaanuar, 2020
Üleeile hakkas saag jukerdama, pärast käivitamist ja korraks gaasihoova vajutamist läks sael täisgaas peale ja kõrgeid pöördeid enam maha ei saanud, tuli välja suretada. Alles kuu-poolteist tagasi käis saag hoolduses ja pärast seda märkasin küll, et saag on kuidagi äkilisem, juba väiksemagi hoova vajutuse peale tulid pöörded kiirelt üles. Aga noh, mõtlesin, et ju siis pidasid vajalikuks selliseks reguleerida, eks ma siis harjun ümber. Nüüd selle jama peale helistasin Tartu Saemeistri poe tegelastele, et mis värk on. Arvati, et gaasihooval on vedru läbi läinud, pean neile hooldusse viima. Kuna praegu püsin rohkem Kõrvemaa serval ja Tartu on vähe asja, pidasin seda liiga tülikaks, nii et viisin Tallinna Aiatähte. Sealt siis täna helistati, et olidki lihtsalt pöörded liiga kõrgeks reguleeritud, nad timmisid tagasi normaalseks ja vahetasid seal membraane. Ma ei tea, mis värk selle Tartu esindusega on, kui mul alguses saag jukerdas, siis ei saadud seda kah kuidagi jonksu. Viimaks ikkagi hakkas normaalselt tööle ja nüüd oli vaja jälle pekki reguleerida. Krt küll. Nüüd ma pean jälle vaatama, kuidas oma sae esindusest kätte saan, ekstra selle pärast uuesti linna ei tahaks sõita.
Üksiti poes olles ostsin ikkagi lõpuks väikse arboristisae. Eks ma olen neid väikseid juba tükimat aega nillinud, küllap oleks edaspidigi oma ühe suurega saanud edasi lasta, aga mugavuse pärast ja töö katkestusohu vähendamiseks võtsin ikkagi viimaks ära. Esiteks on siis häda puhuks varusaag, teiseks saan kõrgemates kohtades ja küünitamist vajavates oludes (nagu nüüd sauna katuseni jõudes peagi vaja läheb) ehk väiksema ja kergema saega paremini tegutseda, kolmandaks saab sellega etemini skulptuure jne lasta, ei koorma nii palju rannet, neljandaks kulub ehk marjaks, kui vaja saag kuskile sügavamale metsa kaasa võtta (kraavidele purret ehitada vms) või pärast tormi autoga kuskile sõita. Eile linna minnes just oli jälle üks lepp tee peal, õnneks on autos kokkupandav aiasaag olemas ja käis selle jõud ka lepast üle, aga suurema puu puhul oleks mootorsaag asjakohasem. Umbes nii püüdsin ma seda enda jaoks ratsionaliseerida.
2021 juuni
Saag on end igati õigustanud, ainult pika järjest töötamise järel kipub välja surema, seda tuleb aga õnneks harva ette. Suurem probleem on enda ohutuskäitumine: kuna sellega saab ühe käega saagida, siis on juhtunud, et satun vahel vaba käega töötava keti lähedusse, näiteks saen mingi jupi ära ja sirutan käe üle sae, et detaili liigutada. Tuleb endale ohutud võtted sisse harjutada.
Kindad
Kindad
2021 juuni
Kasutasin alguses saagija kindaid, aga need sobivad vaid saagimiseks, palkehitus ise on nii krobeline töö, et lõhub kindad ruttu ära, nii et üks hetk leidsin Tamrexi müüdavad ja maaletoodavad nahkkindad. Esimesed paarid olid head, aga järgmised olid juba vist kunstnahast või eriti kehvast nahast, nii et hakkasid kiiresti lagunema. Samuti hakkasid esimeste paaride õmbluskohad lahti tulema, nende taas kokkutraageldamisega oli tükk tööd, aga vähemalt sai neid parandada, erinevalt nendest uuematest, millele tekkisid lihtsalt augud ja rebenemised.
Nüüd aga leidsin Tööriistamarketist Weldase kollased nahkkindad ja nood on ikka tõesti head. Terve senise kevad-suve olen nendega trööbanud ja ei paista kuskilt otsast lagunevat, Tamrexi omadel oleks selle aja peale vähemalt õmblustkoht lahti. Pärast esimese paari ostmist ja proovimist läksin kohe esimesel võimalusel uuesti poodi ja ostsin mitu paari, Eestis teadupärast head kraami pikalt pole, varsti hakka jälle otsima.
Stihli saepüksid
Said kunagi nende ühed odavamad saepüksid ostetud ja need kippusid kohe lagunema. Nööp lendas minema ja jalgu hargitades hakkas kubemekoht õmblusest rebenema. Sai teda omal käel mitut pidi lapitud, viimaks viisin õmblustöökotta ja lasti seal õmblus korralikult üle. Nüüd on püksid ühes tükis püsinud.
Stihl, sitt oled, odavama otsa toode ei tähenda, et see pärast soetamist kohe lagunema peaks. Odavus tähendab seda, et sellel on rohkem mugavust, vähem hingav materjal, vähem taskuid vms. Kui tahad oma brändi kuvandit hoida siis a) ära pakugi odavat või b) tee odav, aga kvaliteetne. Minu silmis on brändi maine igatahes määritud, ma ei saa kindel olla, et Stihli ostes ostan kvaliteeti. Päh.
______
Sügis 2021
Uued saepüksid. Ema käis suve lõpul külas ja pidas vajalikuks varakult sünnakinki teha, pistis ümbriku pihku. Läksin ja ostsin siis uued püksid, sel korral kallima otsa omad, näis, kui hästi need kestavad. Nii palju võin küll juba vinguda, et vasema jala reiel on tasku, kuhu peaks saevõti käima, aga kuna see on lahtine tasku, siis kipub võti sealt pükse jalast võttes või jalga pannes ära kaduma – jalga rohkem painutades surub säär selle sealt välja. Praegu ongi võti kadunud, ma pole kindel, kas kadus toas tööriistakasti, kui riideid vahetasin, või lipsas viimati kuuserägastikus ringi ronides taskust välja. Sel taskul peaks ikkagi mingi krõpsuga kate peal olema, et võti suvaliselt välja ei hüppaks.
Stihli trell BT 45
Kuskil juba trelli mainisin, aga märgin siin kah ära, et paar aastat tagasi jäi poes silma ja pika kõhkluse peale ostsin ära, sest me platsil polnud elektrit. Nõrgavõitu pöördemoment oli põhiline kõhkluskoht, aga avastasin, et spiraalpuuri asemel liblikpuuri kasutades saab ka seda trelli palkehituses täitsa kasutada. Pika varrega liblikpuurid on olemas, näiteks Würthist saab osta. Mul igatahes polnud probleemi ligi poolemeetristesse palkidesse salapulga auke lasta. Nii et Eesti esindused võiks neid vabalt rohkemgi müüa, vaevalt ma ainuke ilma elektrita ehitaja olen – tuleb lihtsalt klientidele sinne juurde liblikpuure soovitada. Lisaks saab sellega maad ja jääd puurida, et nt postiauke teha.
Thursday, June 27, 2013
Sildid-värgid
Linnast koju sõites nuputasime, mida naabrile juubeliks kinkida. Meenus, et eelmine suvi sai taga üht sildi-ideed arutatud, aga kuna ei tulnud head mõtet, kuhu või kuidas seda riputada, jäi asi esialgu soiku. Nüüd aga taipasin, et silt ei pea ju rõhtsalt paiknema, võib ka püsti olla ja kuna eelmise aasta liivakasti tegemisest oli veel kolmemeetrine tüügas püsti, mida Venemaalt tulnud rähnide parved usinalt augustasid, polnud ka toormaterjali otsimisega erilist vaeva, võtsin koju jõudes sae kätte ja marssisin metsa. Esialgu kavatsesin vaid kaks kolmandikku pooleks saagida ja ümberkukkumise vältimiseks raske paku alla jätta, kuid langetamisel ilmnes, et sipelgad on seda nii usinalt õõnestanud, et ainult ülemises osas oli veel puitu, all valitses tühjus. Nii et lõhestasin palgi otsast lõpuni ja varasin seda veel kergemaks, et oleks endal lihtsam sellega toimetada. Palava ja niiske ilmaga läksid prillid uduseks ning higiseks, nii et kohati saagisin küll pea käsikaudu :o)
Six mängib modelli, silt kohe hoopis seksikam:
Endale pole veel silti teha jõudnud, aga naabritele sai talvel tehtud, et pandeemiaperioodil Selveri kuller talust mööda ei põrutaks.
Sunday, May 26, 2013
„Siilidel maja metsa sees” (26. mai, 2013. a)
Esmalt natuke niitmist, et naadile koht kätte näidata ja tüütuid tüükaid kergemini märgata.
Seejärel pisut valgustusraiet.
Eelnevate päevade-nädalatega võrreldes oli anomaalselt jahe, nii et paksude turvapükstega ringi koperdamine päris pilti tasku lükata ei ähvardanud, aga vesi voolas ikkagi nii, et kohati oli raskusi läbi higise võrgu nägemisega, kas antud nott vajab veel laasimist või võib edasi liikuda.
Ilmnes, et hästi olin ajastanud, äi oli õkva samaks päevaks metsaveomonstrumi kohale tellinud, et kuu varem aetud sihist saak välja vedada.
…
24. august. 12 liitrit hiljem, plats on nüüd u 2-3 korda suurem:
28. oktoober.
Äi soetas vahepeal metsaveotraktori ja -käru ning vedas eelmisel nädalal puud välja. Arvas, et nii 20 tihumeetri kanti see maht jäi. Suured haavad võtan arvatavasti talvel maha.
Detsember 2013, pärast lõkkeõhtut.
Me maalapi tagune siht pärast tormi, oma viis kuuske kummuli, meil murdis maha kolm.
/…/
Kevadel ja suvel läks põhivõhm tuulemurdude järkamise ja platsile vedamise peale, hiljem juba ka koorimise ja katusealuse ehitamisele. Esialgne ladustusviis end ei õigustanud, maha laotatud betoonpostid on vist liiga madalal, palgid ei tuuldu ja alumised küljed kipuvad hallitama. Seega peaks neid veel kõrgemale tõstma. Ka katusealust sai vist oma neli korda ehitatud, esialgne versioon piirdus koormakatte nööridega puude külge kinnitamisega, kuid tuul ja vihm lõhkusid selle mitu korda ära, nii et viimaks pidin siiski toekama konstruktsiooni tekitama.
Ja siin all võib näha uut palgialust. Vana osa on need kaks halli betoonposti – vastu maad ja palgid ei tuuldunud eriti. Pakkudel on uued alused, loodetavasti nüüd ligi 60 cm kõrgusel enam hallitama ei lähe. Need pilla-palla painevad erinevat mõõtu imelikud kännud olid tõstmiseks vajalikud, kangi abil tõstsin palke ükshaaval järjest kõrgemale, kuni sain alusele veeretada.
Ja täna 07.09.14 hommikul jõudis viimaks kopp platsile, et ümbruskonna kuivendamiseks tiik kaevata ja ülejäänud platsilt kännud välja tõmmata.
Kuus tundi hiljem hakkas auk ilmet võtma. Kopajuht eriti me/mu soove arvesse ei võtnud, nii et muna kuju asemel saime ringi. Mis seal ikka.
Pehme põhi.
Kaks vihmatut nädalat hiljem oli ligi meeter vett sees. Tiigis on juba mõned lehed näha – see on sellest, et lehtpuud on liiga lähedal, kased-haavad lähemal kui 15 meetrit tuleb maha võtta, muidu jäävadki puud tiiki lehti poetama ja viimaks läheb kogu veemajandus kasvama.
2014 novembri lõpp.
2015 jaanuar, onn
Nädal hiljem
Ajutine katusekate peal, katusekaared tahavad enne lõplikku fikseerimist veel painutamist:
Uued palgid platsil, mullused varjuall:
2015 veebruar, veel natuke palgipornot. Selletalvised puud on pehmele pinnale vaatamata lõpuks metsast välja veetud ja ladustatud, nüüd võib rahulikult kevadet oodata, et koorima hakata.
_________________________
28.07.2015
Vahepealsed tähelepanekud:
* Palgialused tasub suvel valmis teha või kui talvel teha, siis kohe lisatoed panna, sest need alused, mis ma talvel tegin, hakkasid pärast lume ära sulamist kõik viltu vajuma, paar tükki käisid ka päriselt kummuli. Siin ei aidanud ka see, et palgialuste tugipakkude alt eelnevalt lume ära rookisin - pinnas oli ikkagi jääs ja hakkas pärast sulamist vajuma.
* Platsile jäänud kände ei ole hädasti vaja kohe välja juurida või kännufreesiga raspeldada. Kui on paar aastat aega, siis võib kännul lihtsalt mõnda aega seista lasta ja juba järgmine või ülejärgmine aasta on see nii pude, et kohati saab lausa jalaga laiali peksta. Üldiselt teen seda siiski kirvega. Samuti võib vahetult pärast langetamist kändu mõned kirvematsud anda, et lagunemist kiirendada. Huvitav on see, et kui ma eelnevalt vastavat otsingut tegin (kännueemaldus jne), siis sellest kuskil nagu ei räägitud, ikka oli jutt vaid freesidest ja põletamisest.
* Kuna meil olid veel osaliselt kännud maas, siis ei saanud traktor äkkega kõike läbi künda, mis tähendas seda, et ei saanud muru külvata ega pinnast tasandada. Tegelikult pole ka sellest probleemi. Mul oli teooria, et kui niisama regulaarselt niita, siis tekib muru ajapikku ise. Praegu ongi nii läinud. Naat taandus üsna ruttu, selle asemele tuli esialgu üks natuke ronitaime moodi mahlane taim, aga paistab, et ka sellel pole pikka pidu - muru ja ristik võtavad aina rohkem võimust, järgmine aasta on ehk juba suurem osa platsist loodusliku muru all. Ei mingit külvamist :) Tasandamisega tegeleme kah tasapisi - kui lohu kõrval on muhk, siis saab selle lohku rehitseda, samuti tekkis tiigi kaevamisega pinnast, mida vaikselt võib suurematesse aukudesse kärutada.
________________________
01.02.2016
Arvatavasti mitme ebasoodsa tingimuse kokkusattumise tulemusel on mitmed palgid seenetama asunud.
* kõiki palke ülipõhjalikult paljaks ei koorinud ja valdavalt kipuvad just need nüüd seenetama
* tõenäoliselt olid palkide vahel liiga väiksed vahed
* käisime viis kuud Eestist ära ja sel ajal keegi palke ei keeranud – enamikul seenetas alumine külg
* samuti ei saanud eemal viibimise ajal eksperimentaalseid varjusid jälgida ja need olid kohati liiga palgi ligi vajunud
Nüüd püüan mõne spetsialistiga konsulteerida, mida edasi teha ja kas ning kui suur võib tekkinud kahju olla. Võib olla mõne ainega töödelda vms.
* tegin kaks palgialust juurde ja tõstsin palgid rohkem laiali, nüüd on palkide vahel rohkem (20 – 50 cm) tuuldumisruumi
* kraapisin ühe palgialuse jagu materjali seenest ja koorest täitsa puhtaks, kahel palgil lausa paari millimeetri sügavuselt koos puiduga
Alloleval pildil on näha, et ka kahjurid on oma auke puurinud.
Kui kõik teised siin nähaolevad palgid on langetatud mullu, südatalvel, siis eesplaanil olev palk kukkus kevadtormil ümber ja sai kooritud juba soojade ilmadega. Koor tuli ludinal lahti, palk sai täiesti puhtaks ja sellel pole ka seent peal.
Siin on näha, kui hästi tuli koor maha kevadel.
Siit aga näeb, kui kehvasti tuli koor maha talvel langetatud puudel.
____________
17.02.2016
Sedapsi. Käisime nädal-paar tagasi Räpinas Hobbitoni kliendipäeval ja kuulasime kogenud palkehitajate jutte. Sihtgrupp oli neil küll majade ostjaskond, aga olgu neile lohutuseks mainitud, et esiteks tuleb me palkidest (kui üldse midagi tuleb) kõigest onni-saunakökats ja hiljem on täitsa võimalik, et tellime neilt ka maja. Kompensatsiooniks reklaamin ka ettevõtet: väga asjalikud vastused ja jutud, näha on, et kogemust on kõvasti ja mitte ühegi küsimuse peale jänni ei jäädud, kuigi kohati olid need küsimused ikka üsna spetsiifilised.
Oli paar valgustuslikku hetke:
* Kord seltskondlikus vestluses räägiti labidaga palgi koorimisest. Laitsin mõttes selle idee maha, iga töö jaoks olgu ikka oma riist, aga Hobbitoni spetsid väitsid samuti, et kõige parem on teritatud labidas. Niisiis, spetsiaalset palgikoorijat suure vaevaga otsida ja raske rahaga osta ei tasu, piisab labidast. Tõepoolest nägin hiljem ka palgiplatsil virna vahel teritatud labidat.
* Suur vahe on, kus palki kuivatatakse. Neil oli näide kahest kuivatuskohast, mõlemad võrdlemisi lagedal st peaks hästi tuulduma, aga üks neist järve lähedal, teine mitte. Järvelähedased palgid kuivasid küll kah, aga sine tuli kõigile sisse.
* Ideaalne kuivatuskoht oleks asfaldi või betooniga kaetud plats. Liigniiskusega pinnas mõjutab kuivatamist – pinnasest tõuseb niiskus üles palkidesse ja aeglustab kuivamist. Ühe nipina soovitati palkide alune pinnas kilega katta. Tõenäoliselt tuleks siis samas kilesse paar auku teha, et taevast sadav vesi kuskile valguda saaks.
* Katteta kuivatamist heaks mõtteks ei peetud, eriti siis, kui tegemist jämedamate palkidega. Tuleks ikkagi varjualla saada. Kuna meil on niiske plats, siis peaks see katus arvatavasti üsna kõrgel olema, et tõusev niiskus ära tuulduma pääseks.
* Ühtegi elumaja nad vanakooli stiilis kividele pole ehitanud. Alumised palgiread pidavad 40 aastaga lagunema hakkama. See ehitusviis sobivat vaid abihoonetele. Peame oma kiviposti mõtet veel kaaluma. Teisalt saun ongi abihoone, nii et võibolla kivipost väga vale mõte pole.
* Nad tegid ka katsehoone erinevate nurgaseotistega ja täheldasid, et väga vahet pole, kas on kalasabaga puhasnurk, norra tapp või muu, peaasi on see, et kõigil tappidel oleksid tuulelukud. Ma eeldan, et norra tapp on ise juba nii tihe seotis, et sellele tuulelukku ei tehta, vähemalt ei kujuta küll ette, kuidas sellele tuulelukku teha.
Ainuke erinevus on koerakael, see tuuldub igal juhul läbi ja sobib vaid suvalisele kõrvalhoonele.
* Ühe palkmaja ehitasid nii tiheda, et oli vaja hiljem lisaks õhutusauke puurida. Nii et palkmaja ei pea tingimata igast otsast lekkima, nagu on arvatavasti tavaarvamus. Uusajal saab palgi väga tihedalt ehitada.
* Looduslikult kuivav jäme palk ei peaks tegelikult eriti lõhki minema. Seina pandava palgi niiskuse sisaldus peaks jääma alla 20%, 20 cm palgid on Eestis optimaalne ehituspalgi jämedus, sellised kuivavad u 2 aastaga ära, suuremad palgid kindlasti üle 2 aasta.
* Põrandalauad kumerusega kõik allapoole, servaühendus soone ja vineerkeelega, naelutama ei peagi.
* Katusesindlite iga pikeneb tõrvamisega 30 aastat, iga 7 aasta tagant uuesti tõrvata, 100% tõrvasisaldusega.
* Seintele lahus 30% tõrv, u 5 aasta tagant uuesti. Rootsi punast pole Eestis eriti kasutatud.
* 35 ruutu seinapinda võib olla vaheseinaga jäigastamata, üle selle tuleks millegagi siduda. Palgiseina pikkus ilma vaheseinata 7,4 meetrit.
* Üks klient oli soovinud märja ruumi ilma igasuguse kaitseta st duši all pritsib vesi vabalt palgile. Üllatuslikult paistab esialgu, et probleeme ei tekita. Eks hiljem tuleb üle uurida, kuidas materjal pikema perioodi vältel käitub.
* Nurkadesse panevad Kanadast saadava paisuva tihendi. Alumise palgirea ja vundamendi vahele lisaks tõrvaribale ka bituumeniga immutatud tuuletõke.
________
Pikema pusimise peale on nüüd platsil kolme sorti varjusid. Näis, milline kestma jääb. Koormakatted pole tegelikult üldiselt head asjad, kipuvad kiiresti lagunema.
Ülalnähtava viilkatuse variandiga on muidugi see häda, et tuul liigutab katet ja hõõrub selle viiluharjal ajapikku katki, nii et seekord tõmbasin katte vaid harjani, mitte üle selle.
Viimati valminud lameda katuse tulevik võib olla ka kolme auto varjualuseks saamine. Kui ta talvised lumekoormad enne üle elab. Katsetame.
___________
2016. oktoober
Praegune olukord on selline, et tubli pooled palkidest on ikkagi ehituskõlbmatud. Ja koormakate katuseks eriti ei sobi, hõõrdub liiga kergelt tuule liigutamisel katki. Kui odavam st õhem kate soetada, siis see läheb juba ühe hooajaga läbi. Nii et mõttetera teistele ja endale tulevikuks – kõigepealt vaata toekam katusematerjal valmis ja alles siis võta puud maha ning ladusta. Praeguse liiga optimistliku toimetamise tulemuseks on hunnik raisku läinud puitu ja tööd.
Eks ma muidugi püüan jõudumööda päästa mis päästa annab, ka poolseenetanud palke saab millekski kasutada, pinke jms mööblit ehitada. Häda on vaid selles, et aega pole.
___________
2019. oktoober
Pidin oma suuri plaane kärpima ja ehitan nüüd maja asemel sauna. Igasugu koormakatted ja kasvuhoonekiled osutusid kehvaks jah, märksa toekam paistab olema see ruuduline kile, millega suurematel ehitustel tellinguid kaetakse, sellel on ka oma nimetus, aga praegu ei meenu ja guugeldada ei viitsi. Mõned palgid, mis sauna seina lähevad, on küll sellised kahtlasepoolsed, küll mitte päris mädad, aga sine jms on sees, nii et näis, kauaks seda saunarõõmu saab.
Varem orientiiriks võetud kuusk on sellel pildil hoopis eespool, pildi keskelt paremal. Alguses neid pilte tegema hakates arvasin, et me plats jääb väiksem, aga näed, nüüd on nii palju laienenud, et tuleb kaugemalt pildistada. Ega siit ikkagi suurt paista, veel, hooneid endiselt pole.
Aga tiigi ümbrus, nagu näha, on kenasti haljastunud. Muru on saanud platsil niita niidukiga ja vikatiga. Eelmine aasta soetasin pikema teraga vikati, sellega läheb muruniit täitsa tempokalt, võrreldav mootorniidukiga. Kaar on lihtsalt nii lai, et sama laia lõigu niitmiseks masinaga käiksin mitu korda edasi tagasi.
2019. sügis. Kulus vaid kuus aastat, et labida maasse saaks.
Nurkade paikaajamisega on raskusi
Sama koht seitse aastat hiljem.
Eelnevate päevade-nädalatega võrreldes oli anomaalselt jahe, nii et paksude turvapükstega ringi koperdamine päris pilti tasku lükata ei ähvardanud, aga vesi voolas ikkagi nii, et kohati oli raskusi läbi higise võrgu nägemisega, kas antud nott vajab veel laasimist või võib edasi liikuda.
Ilmnes, et hästi olin ajastanud, äi oli õkva samaks päevaks metsaveomonstrumi kohale tellinud, et kuu varem aetud sihist saak välja vedada.
…
24. august. 12 liitrit hiljem, plats on nüüd u 2-3 korda suurem:
28. oktoober.
Äi soetas vahepeal metsaveotraktori ja -käru ning vedas eelmisel nädalal puud välja. Arvas, et nii 20 tihumeetri kanti see maht jäi. Suured haavad võtan arvatavasti talvel maha.
Oksi ära vedades purunes üks õlivoolik.
/…/
Kevadel ja suvel läks põhivõhm tuulemurdude järkamise ja platsile vedamise peale, hiljem juba ka koorimise ja katusealuse ehitamisele. Esialgne ladustusviis end ei õigustanud, maha laotatud betoonpostid on vist liiga madalal, palgid ei tuuldu ja alumised küljed kipuvad hallitama. Seega peaks neid veel kõrgemale tõstma. Ka katusealust sai vist oma neli korda ehitatud, esialgne versioon piirdus koormakatte nööridega puude külge kinnitamisega, kuid tuul ja vihm lõhkusid selle mitu korda ära, nii et viimaks pidin siiski toekama konstruktsiooni tekitama.
Ja siin all võib näha uut palgialust. Vana osa on need kaks halli betoonposti – vastu maad ja palgid ei tuuldunud eriti. Pakkudel on uued alused, loodetavasti nüüd ligi 60 cm kõrgusel enam hallitama ei lähe. Need pilla-palla painevad erinevat mõõtu imelikud kännud olid tõstmiseks vajalikud, kangi abil tõstsin palke ükshaaval järjest kõrgemale, kuni sain alusele veeretada.
Ja täna 07.09.14 hommikul jõudis viimaks kopp platsile, et ümbruskonna kuivendamiseks tiik kaevata ja ülejäänud platsilt kännud välja tõmmata.
Kuus tundi hiljem hakkas auk ilmet võtma. Kopajuht eriti me/mu soove arvesse ei võtnud, nii et muna kuju asemel saime ringi. Mis seal ikka.
Pehme põhi.
Kaks vihmatut nädalat hiljem oli ligi meeter vett sees. Tiigis on juba mõned lehed näha – see on sellest, et lehtpuud on liiga lähedal, kased-haavad lähemal kui 15 meetrit tuleb maha võtta, muidu jäävadki puud tiiki lehti poetama ja viimaks läheb kogu veemajandus kasvama.
2014 novembri lõpp.
2015 jaanuar, onn
Ajutine katusekate peal, katusekaared tahavad enne lõplikku fikseerimist veel painutamist:
_________________________
28.07.2015
Vahepealsed tähelepanekud:
* Palgialused tasub suvel valmis teha või kui talvel teha, siis kohe lisatoed panna, sest need alused, mis ma talvel tegin, hakkasid pärast lume ära sulamist kõik viltu vajuma, paar tükki käisid ka päriselt kummuli. Siin ei aidanud ka see, et palgialuste tugipakkude alt eelnevalt lume ära rookisin - pinnas oli ikkagi jääs ja hakkas pärast sulamist vajuma.
* Platsile jäänud kände ei ole hädasti vaja kohe välja juurida või kännufreesiga raspeldada. Kui on paar aastat aega, siis võib kännul lihtsalt mõnda aega seista lasta ja juba järgmine või ülejärgmine aasta on see nii pude, et kohati saab lausa jalaga laiali peksta. Üldiselt teen seda siiski kirvega. Samuti võib vahetult pärast langetamist kändu mõned kirvematsud anda, et lagunemist kiirendada. Huvitav on see, et kui ma eelnevalt vastavat otsingut tegin (kännueemaldus jne), siis sellest kuskil nagu ei räägitud, ikka oli jutt vaid freesidest ja põletamisest.
* Kuna meil olid veel osaliselt kännud maas, siis ei saanud traktor äkkega kõike läbi künda, mis tähendas seda, et ei saanud muru külvata ega pinnast tasandada. Tegelikult pole ka sellest probleemi. Mul oli teooria, et kui niisama regulaarselt niita, siis tekib muru ajapikku ise. Praegu ongi nii läinud. Naat taandus üsna ruttu, selle asemele tuli esialgu üks natuke ronitaime moodi mahlane taim, aga paistab, et ka sellel pole pikka pidu - muru ja ristik võtavad aina rohkem võimust, järgmine aasta on ehk juba suurem osa platsist loodusliku muru all. Ei mingit külvamist :) Tasandamisega tegeleme kah tasapisi - kui lohu kõrval on muhk, siis saab selle lohku rehitseda, samuti tekkis tiigi kaevamisega pinnast, mida vaikselt võib suurematesse aukudesse kärutada.
________________________
01.02.2016
Arvatavasti mitme ebasoodsa tingimuse kokkusattumise tulemusel on mitmed palgid seenetama asunud.
* kõiki palke ülipõhjalikult paljaks ei koorinud ja valdavalt kipuvad just need nüüd seenetama
* tõenäoliselt olid palkide vahel liiga väiksed vahed
* käisime viis kuud Eestist ära ja sel ajal keegi palke ei keeranud – enamikul seenetas alumine külg
* samuti ei saanud eemal viibimise ajal eksperimentaalseid varjusid jälgida ja need olid kohati liiga palgi ligi vajunud
Nüüd püüan mõne spetsialistiga konsulteerida, mida edasi teha ja kas ning kui suur võib tekkinud kahju olla. Võib olla mõne ainega töödelda vms.
* tegin kaks palgialust juurde ja tõstsin palgid rohkem laiali, nüüd on palkide vahel rohkem (20 – 50 cm) tuuldumisruumi
* kraapisin ühe palgialuse jagu materjali seenest ja koorest täitsa puhtaks, kahel palgil lausa paari millimeetri sügavuselt koos puiduga
Alloleval pildil on näha, et ka kahjurid on oma auke puurinud.
Kui kõik teised siin nähaolevad palgid on langetatud mullu, südatalvel, siis eesplaanil olev palk kukkus kevadtormil ümber ja sai kooritud juba soojade ilmadega. Koor tuli ludinal lahti, palk sai täiesti puhtaks ja sellel pole ka seent peal.
Siin on näha, kui hästi tuli koor maha kevadel.
Siit aga näeb, kui kehvasti tuli koor maha talvel langetatud puudel.
17.02.2016
Sedapsi. Käisime nädal-paar tagasi Räpinas Hobbitoni kliendipäeval ja kuulasime kogenud palkehitajate jutte. Sihtgrupp oli neil küll majade ostjaskond, aga olgu neile lohutuseks mainitud, et esiteks tuleb me palkidest (kui üldse midagi tuleb) kõigest onni-saunakökats ja hiljem on täitsa võimalik, et tellime neilt ka maja. Kompensatsiooniks reklaamin ka ettevõtet: väga asjalikud vastused ja jutud, näha on, et kogemust on kõvasti ja mitte ühegi küsimuse peale jänni ei jäädud, kuigi kohati olid need küsimused ikka üsna spetsiifilised.
Oli paar valgustuslikku hetke:
* Kord seltskondlikus vestluses räägiti labidaga palgi koorimisest. Laitsin mõttes selle idee maha, iga töö jaoks olgu ikka oma riist, aga Hobbitoni spetsid väitsid samuti, et kõige parem on teritatud labidas. Niisiis, spetsiaalset palgikoorijat suure vaevaga otsida ja raske rahaga osta ei tasu, piisab labidast. Tõepoolest nägin hiljem ka palgiplatsil virna vahel teritatud labidat.
* Suur vahe on, kus palki kuivatatakse. Neil oli näide kahest kuivatuskohast, mõlemad võrdlemisi lagedal st peaks hästi tuulduma, aga üks neist järve lähedal, teine mitte. Järvelähedased palgid kuivasid küll kah, aga sine tuli kõigile sisse.
* Ideaalne kuivatuskoht oleks asfaldi või betooniga kaetud plats. Liigniiskusega pinnas mõjutab kuivatamist – pinnasest tõuseb niiskus üles palkidesse ja aeglustab kuivamist. Ühe nipina soovitati palkide alune pinnas kilega katta. Tõenäoliselt tuleks siis samas kilesse paar auku teha, et taevast sadav vesi kuskile valguda saaks.
* Katteta kuivatamist heaks mõtteks ei peetud, eriti siis, kui tegemist jämedamate palkidega. Tuleks ikkagi varjualla saada. Kuna meil on niiske plats, siis peaks see katus arvatavasti üsna kõrgel olema, et tõusev niiskus ära tuulduma pääseks.
* Ühtegi elumaja nad vanakooli stiilis kividele pole ehitanud. Alumised palgiread pidavad 40 aastaga lagunema hakkama. See ehitusviis sobivat vaid abihoonetele. Peame oma kiviposti mõtet veel kaaluma. Teisalt saun ongi abihoone, nii et võibolla kivipost väga vale mõte pole.
* Nad tegid ka katsehoone erinevate nurgaseotistega ja täheldasid, et väga vahet pole, kas on kalasabaga puhasnurk, norra tapp või muu, peaasi on see, et kõigil tappidel oleksid tuulelukud. Ma eeldan, et norra tapp on ise juba nii tihe seotis, et sellele tuulelukku ei tehta, vähemalt ei kujuta küll ette, kuidas sellele tuulelukku teha.
Ainuke erinevus on koerakael, see tuuldub igal juhul läbi ja sobib vaid suvalisele kõrvalhoonele.
* Ühe palkmaja ehitasid nii tiheda, et oli vaja hiljem lisaks õhutusauke puurida. Nii et palkmaja ei pea tingimata igast otsast lekkima, nagu on arvatavasti tavaarvamus. Uusajal saab palgi väga tihedalt ehitada.
* Looduslikult kuivav jäme palk ei peaks tegelikult eriti lõhki minema. Seina pandava palgi niiskuse sisaldus peaks jääma alla 20%, 20 cm palgid on Eestis optimaalne ehituspalgi jämedus, sellised kuivavad u 2 aastaga ära, suuremad palgid kindlasti üle 2 aasta.
* Põrandalauad kumerusega kõik allapoole, servaühendus soone ja vineerkeelega, naelutama ei peagi.
* Katusesindlite iga pikeneb tõrvamisega 30 aastat, iga 7 aasta tagant uuesti tõrvata, 100% tõrvasisaldusega.
* Seintele lahus 30% tõrv, u 5 aasta tagant uuesti. Rootsi punast pole Eestis eriti kasutatud.
* 35 ruutu seinapinda võib olla vaheseinaga jäigastamata, üle selle tuleks millegagi siduda. Palgiseina pikkus ilma vaheseinata 7,4 meetrit.
* Üks klient oli soovinud märja ruumi ilma igasuguse kaitseta st duši all pritsib vesi vabalt palgile. Üllatuslikult paistab esialgu, et probleeme ei tekita. Eks hiljem tuleb üle uurida, kuidas materjal pikema perioodi vältel käitub.
* Nurkadesse panevad Kanadast saadava paisuva tihendi. Alumise palgirea ja vundamendi vahele lisaks tõrvaribale ka bituumeniga immutatud tuuletõke.
________
Pikema pusimise peale on nüüd platsil kolme sorti varjusid. Näis, milline kestma jääb. Koormakatted pole tegelikult üldiselt head asjad, kipuvad kiiresti lagunema.
Ülalnähtava viilkatuse variandiga on muidugi see häda, et tuul liigutab katet ja hõõrub selle viiluharjal ajapikku katki, nii et seekord tõmbasin katte vaid harjani, mitte üle selle.
Viimati valminud lameda katuse tulevik võib olla ka kolme auto varjualuseks saamine. Kui ta talvised lumekoormad enne üle elab. Katsetame.
___________
2016. oktoober
Praegune olukord on selline, et tubli pooled palkidest on ikkagi ehituskõlbmatud. Ja koormakate katuseks eriti ei sobi, hõõrdub liiga kergelt tuule liigutamisel katki. Kui odavam st õhem kate soetada, siis see läheb juba ühe hooajaga läbi. Nii et mõttetera teistele ja endale tulevikuks – kõigepealt vaata toekam katusematerjal valmis ja alles siis võta puud maha ning ladusta. Praeguse liiga optimistliku toimetamise tulemuseks on hunnik raisku läinud puitu ja tööd.
Eks ma muidugi püüan jõudumööda päästa mis päästa annab, ka poolseenetanud palke saab millekski kasutada, pinke jms mööblit ehitada. Häda on vaid selles, et aega pole.
___________
2019. oktoober
Pidin oma suuri plaane kärpima ja ehitan nüüd maja asemel sauna. Igasugu koormakatted ja kasvuhoonekiled osutusid kehvaks jah, märksa toekam paistab olema see ruuduline kile, millega suurematel ehitustel tellinguid kaetakse, sellel on ka oma nimetus, aga praegu ei meenu ja guugeldada ei viitsi. Mõned palgid, mis sauna seina lähevad, on küll sellised kahtlasepoolsed, küll mitte päris mädad, aga sine jms on sees, nii et näis, kauaks seda saunarõõmu saab.
Varem orientiiriks võetud kuusk on sellel pildil hoopis eespool, pildi keskelt paremal. Alguses neid pilte tegema hakates arvasin, et me plats jääb väiksem, aga näed, nüüd on nii palju laienenud, et tuleb kaugemalt pildistada. Ega siit ikkagi suurt paista, veel, hooneid endiselt pole.
Aga tiigi ümbrus, nagu näha, on kenasti haljastunud. Muru on saanud platsil niita niidukiga ja vikatiga. Eelmine aasta soetasin pikema teraga vikati, sellega läheb muruniit täitsa tempokalt, võrreldav mootorniidukiga. Kaar on lihtsalt nii lai, et sama laia lõigu niitmiseks masinaga käiksin mitu korda edasi tagasi.
2019. sügis. Kulus vaid kuus aastat, et labida maasse saaks.
Nurkade paikaajamisega on raskusi
2020. aasta suvi
Aasta-pooleteisega on platsile saanud kuus hoonet. No okei, sauna alustasin juba 2019. aastal, 2020. aastal jäi pausile, nüüd 2021. kevadel sai viimaks katuse alla.
Enam-vähem on vist ka hoonetega ühel pool, puudu on veel palkide varjualune. Kõik muu on täiendamine, nt majale ja saunale terrassilaiendused teha.
Subscribe to:
Posts (Atom)