Jõulujulk, detsember 2021

Katalaanidel on kena jõulukomme lisada jessalapsukese sünnistseeni juurde üks roojav talupojakuju Caganer (ee k kakaja). Sõnnik ju väetab põldu, järelikult toob õnne ja jõukust.

Kui juba muid kombeid mujalt üle võtame, võiks ka selle võtta.

 

No kas saab juba küll? Myy ja tont, nov 2021

 

Jagub veel seda õõnsat kuuske. Nüsisin tiba ja tassisin jälle metsa.

Tagasiteel jäi jurakas metsakuiv ette, tundus üht Myyd vajavat.

Laiskloom, nov 2021

 Otsin endiselt viise, kuidas põdrakahjustustega ja õõnsaks pehkinud kuuski ära kasutada. Öösel turgatas, et saab ju teha mõne tüve embava kuju, mille siis võib oksale toetada või kui metsakuiva puu külge panna saab lausa naelutada. Võtsin aia tagant ühe mõttetuma paku, millel siiski natuke veel kooshoidvat tervet puitu alles, õõnestasin veel lisaks ja vedisin garaaži. Tagantjärele targutades soovitan õõnestamisega oodata kuni kuju vormimiseni, pärast kehaosade väljalõikamist on lihtsam ka õõnsuses olevat pehkind osa eemaldada.

Tõmbasin looma seljakoti külge ja läksin metsa sobivat riputamispuud otsima.

Sobiva jämedusega, samas sobival kõrgusel toekama oksaga puid tegelikult palju võtta polnudki, see kask oli ideaalseim. Olin käppadele varu jätnud, kuna ei teadnud, kui jämeda/peene puu külge kuju läheb, nii et käpad kohendasin kohapeal.

No näis, kaua püsib, kas piisavalt kaua, et kask jõuab käppadevahelise osa ära täita.

Metsanäss, nov 2021

Kuna langenud puude tüükad hakkavad otsa saama, tuleb seisvate metsakuivadega midagi ette võtta. Väga peeneks ei saa minna, kuna sael on laiem plaat peal. Peene otsaga plaadi ostmisel ei näinud toona mõtet, aga nüüd hakkab aina mõistlikum tunduma.

 

BuraTiina, nov 2021

Täna oli vihmane ilm, nii et tegin vahelduseks ühe tüki varju all valmis, võtsin selga ja viisin metsa.

Neljakümneliitrine seljakott mahutab ikka korralikult: saag, kütus, kirves, esmaabi, muu pudi ja jääb veel ruumi ülegi.

Mulluse langi serva tekkis kohe sügisel paar murdu, mille tüükaid saab nüüd ära kasutada.

 

Marek, november 2021

Käisin täna metsavahel tagamõttega otsida mõni selline murdunud tüügas, mis poleks pehkinud. Metsakuivasid jalal seisvaid kuuski oli küllaga, aga ei tahaks otseselt langetama hakata, las nood jääda loomadele. 

Viimaks leidsin ühe tuuleheite, saagisin läbi, ajasin püsti, ja kukkusin vormima, aga pärast esimesi sügavamaid sisselõikeid avastasin, et südamik on ikkagi pehme. Ei tahtnud ka pooleli jätta, nii et pidin esialgsest detailitäpsemast ideedst loobuma ja tugevama ümbritseva puidu säilitamiseks pontsakama kuju tegema. 

Mis seal ikka, nii nende asjade tegemine käib, juhtub niisama õnnetusi ja vahel juhtub õnnelikke õnnetusi st ootamatuid, autorist sõltumatuid muutusi, mis tulemust hoopis paremaks võivad teha. Antud juhul vast ei teinud, aga noh, kärab küll.

 

Metsavaim, november 2021

 Väikse sae soetamise üks tagamõtteid oli kunagi, et saaks selle koos muu varustusega seljakotti pista ja kus iganes tegutseda. Eriti palju seda teinud pole, mullu talvel tegin matkaraja äärde ühe väikse pingilaadse toote ja teise kohta meie käigurajal olevale kraavile purde.

Sel aastal on mõnda aega mõte olnud teha metsas murdunud/kuivanud puudest mõned kujud. Eile panin sae seljakotti, limpsipudelisse valatud kütuse ja õli kah, ja tatsusin kohale – esimeseks katsetuseks valisin lausa natuke pehastunud puu, aga pole kindel, kas see töö lihtsamaks tegi. Ühe tunni ja pooleteise paagiga sai Manna Tera tehtud. Inspiratsioon tuli Mononoke anime metsavaimudest.

Nagu vist juba varem mainitud, siis väikse sae üks peamisi eeliseid (lisaks kergusele) on ka üks selle puuduseid – sae päästikuga käepide on toodud tagaotsast sae peale, tehes võimalikuks selle ühe käega kasutamise ja muutes selle ühtlasi kogult väiksemaks. See teeb aga pikemad saagimised väsitavaks, sest kangiefekti peaaegu pole, kogu surve võtavad enda peale päästikusangast hoidvad paar sõrme. Tavalisel sael jaguneb koormus mõlemale käele, sest on teineteisest eemal, saekese on teljeks, millest kahel pool olevad käed liigutavad saagi vastassuundades, üks vajutab sae eesmise poole alla, teine tõstab tagumise otsa üles. Väiksel sael on aga mõlemad käed keskel ja surve sõrmedele hakkas mul pikapeale neid lausa suretama, pärast saagimist nimetis- ja keskmine sõrm kirvendasid. Kusjuures olen ka suure sae puhul mõelnud, et hea oleks, kui saaks üldse kõigil saagidel käsi vahetada, vahepeal parema käe ette tõsta ja vasema taha viia. Aga ei, saed on loodud vaid paremakäelistele.

Eks see annab samas ka motiivi töövõtteid parandada ja lõiked eelnevalt rohkem läbi mõelda, selle võrra on hiljem töö kiirem ja kogu protsess vähem väsitav.

Leilikulp: kevad 2021

 Sauna valmimisel ilmnes, et keris on lavast üsna kaugel, lisaks on kerisel veepaak, mis piirab vee valamisel ruumi. Nii et tuli teha üks pika varrega kulp. Kuiva lehtpuud mul seismas polnud, seega saagisin ja vestsin märjast jalakast arvestusega, et hiljem võib lõheneda. Kuu hiljem väike pragu tekkiski, aga kasutada sai ikka ja pragu saab ka parandada.

Paar kuud hiljem on kulp kuivanud ja tasub viimaks viimistleda. Pelgasin märjast puidust tegemisel selle hilisemat lõhenemist, aga nüüdseks on kulbi otsa vaid pisuke pragu tekkinud, kust küll natuke lekib, aga esiteks on seda üsna vähe, teiseks paisub see natukese vees hoidmise järel kinni ja kolmandaks saan selle õhukese liistuga kinni liimida.

Noor Medusa, märts 2021

 Endiselt on seis selline, et üheksa korda lõika, üks kord mõtle, st tuleb kihk peale, haaran sae pihku ja jooksen õue. Seda enam, et nüüd on töökoda ja kuur, mis tähendab seda, et esiteks sai liigne kola kõik kuuri kolitud ja töökojas on ruumi, teiseks saan saetöid teha vabas õhus kuuri varjus ja muid töid töökojas tuulevarjus. Aga see saega igale poole tormamine on küllap aastatega kogunenud rahuldamata kihk, mille maandamiseks ühest ehitamist ja möllamist täis aastast ei piisa.

Igatahes jah, mõni päev tagasi oli hirmus vajadus midagi voolida, meenus, et kuskil lume all peaks olema sügisel langetatud kõveriku kuuse jupp. Kaevasin välja, lohistasin kuuri juurde, saagisin suurema osa paari tunniga välja (väike saag oli hoolduses, nii et randmed ja käed said kõva koormust), järgmisel päeval tõstsin töökotta ja lõikasin peitli ja kirvega natuke lisaks. Kokku kuskil kuue tunni töö.

Pärast viisin tiigi äärde pingile istuma.

Noor Medusa sellepärast, et patsid on maod.

Saagides-peiteldades kirusin kurja saatust, et tervis siiski sellesse valdkonda jääda ei lubanud. Puutöö on parim, aga praegu saan seda vaid hobina ja vahetevahel teha, kui tervis pisut paremas korras. 

Parem pulk pihus kui …

Veetsime pikema perioodi välismaal. Juba paari kuu möödudes hakkasin koledat puutööpuudust tundma, ikka oleks tahtnud arvutitöö ja matkamiste vahelduseks kätega midagi teha. Viimaks sain vestmisvajaduse nii rahuldatud, et võtsin vöölt väitsa ja haarasin riiulilt sušikomplektist üle jäänud pulga. Filmivahtimise kõrvale paras väike nõkerdamine ja käeharjutus.

Samas pole multitööriist siiski väga spetsiifilisteks töödeks mõeldud, on ta eesmärk ju valdavalt ikka hädaolukorras abi pakkuda, nii et päris kõike, mida oleks tahtnud, teha ei saanud. Juba ainuüksi tera pärast, mis pole küll kuigi suur, aga pisivestmise tarbeks siiski pikavõitu.

Nii et kuna mõned rahaasjad võtsid ühel hetkel ootamatult hea pöörde, siis pigistasin silma hinna kohalt kinni ja tellisin usakate vestmisväitsa. Tellimisega on meil siin Maarjamaal muidugi jälle paras häda, ei taha mõned kuidagi sellesse kahtlase ja tundmatu nimega pärapõrgusse midagi saata, aga vähemalt sai tellimus sisse antud ja nüüd tuleb pöidlaid keerutades pühade pakiuputuse möödumist ning oma tellitu õnnelikku saabumist oodata.

Esiteks saan järgmistel pikematel reisidel oma puudega tegeleda, teiseks ka me linnakorteris, kus muidu nikerdamisvõimalused nadid, samuti voolimisega aega veeta. Loodetavasti.

________

22.02.2016

Teise noaga lõikamine on kohe teine tera, voolimisvabadus on märksa suurem. Teisalt ilmneb juba ka puudus, mille ilmnemist nii vara ei oodanud – arvasin, et terade sisse-välja murdmisest nii pea ära ei tüdine. Aga juba olen paar korda tavalise, mitte käänispeaga noale/nugadele mõelnud.

Materjalist. Söögipulkadest kaugemale pole veel jõudnud ja esialgu pole need end ka ammendanud. Kui alguses muretsesin, et pole ideid, mida nii piiratud formaadist vormida, siis nüüd hakkab ideid juba ülemäära kuhjuma. Ühelt poolt on söögipulgad kindlasti piiravad, võimaldavad vaid teatud suurust ja vormi, teisalt on jällegi huvitav leida viise, kuidas nendest piirangutest maksimum välja võtta. Samuti on söögipulgaga hea lihtne, materjal on juba töödeldud kujul olemas, ma ei pea seda kuskilt palgist, halust või oksast hakkama välja raiuma – võtan lihtsalt pulga kätte ja hakkan mõne filmi või sarja kõrval lõikuma.

Samas mõlgub mõtteid mahukamatekski tükkideks, nii et küllap millalgi jõuan nendenigi.
 ________
 Eraldi nikerdusnuga võimaldab ikka detailsemaid lõikeid küll. Bambus on üsna tugev ja seetõttu pisut raske lõikamismaterjal säärase miniformaadi jaoks, aga teisalt jäävad need väiksed haprad detailid pärast ka terveks. Erinevalt odavatest kase/lepa pulkadest, mida on küll ülimugav lõigata, kuid mis kipuvad kergesti purunema.
Nii et minu soovitus – niisama harjutamiseks teha kasest, kui aga soovid, et ka kestma jääks, siis bambusest, saarest, kirsist, vahtrast või tammest.

 Too istuv mehike on inspireeritud ühest taadist, kes Toomemäel alati ühel kindlal pingil istub. Aastaid juba.

Naturaalseid vorme:

Kasest üks mõneminutine vestmine.

Eks mu need tegemised on tihtipeale nagu lapsejoonistused – mõttes on kõik nurgad ja proportsioonid paigas, aga välja tuleb ikka selline, et Six peab mõistatama, mis asi see on. See siin peaks nt elevant olema. Muidugi on "kunstnikul" võimalik alati väita, et nii oligi mõeldud.

Siile pole kunagi liiga palju, jaanuar 2015

FB-tuttav joonistas teise fb-tuttava unenäo põhjal siili, mille põhjal ma üritasin midagi sarnast teha. Õnneks oli äsjasest palgitegust õkva jurakas juurikas järel.

Mõningane sarnasus originaaliga on isegi olemas. Näiteks see, et on kere ja neli … ee … okast. Ja üldsegi on see toorik, millalgi teen edasi. Võib-olla. Nagu paljusid teisi asju, võib-olla.

Jäi ta mul üsna sellisel kujul mõneks ajaks jälle seisma, aga mõni nädal tagasi metsas jalutades sattusin talle peale. Orav oli ta seljas käbi närimas käinud.

 Leidsin, et võiks nüüd vähemalt okkad teravaks ajada, teise külje normaalseks vormida ja kõhualuse välja õõnestada.

 Kurt Vonneguti rõõmuks.

 Kohe kuidagi reipama olekuga, soenguvärskendus vist mõjub positiivselt.

Siilimaa teine valvur, oktoober 2013

Tuli õhtul veebis saenikerdusi vaadates paar mõtet, kuidas siilile need okkad selga saada ja ilmselgelt ei mallanud enam järgmise päeva valget oodata, võtsin sae näppu ja panin pealambi pähe ning marssisin metsa pihlakat piinama.

Põhiprobleem seisnes materjali väiksuses ja saeplaadi suuruses – väiksele tükile on raske laia plaadi ning suure saehambaga peenemaid jutte selga vedada.
Nagu tavaks, pole ka see lõplik versioon, plaan on millalgi tootemiposti vormimist jätkata.

Karje

Võeti siin suvelõpul üks vanem ploomi (või kreegi) puu maha. Ämm (see on vist juba mitmes-setmes postitus järjest, kus ma moel või teisel naiseema mainin, peaks vahelduseks vist äiast rääkima) arvas, et väimees võiks sellest skulptuuri teha.
Paar päeva tagasi sain jälle ühe suurema töö valmis ja saatsin ära, järgmist projekti aga hetkel ees pole, seega sain eile rahumeeli jälle sae kätte võtta, ilma et kuklas tiksuks sundus klaverit toksida ja palgatööd teha.

Tegelikult otseselt skulptuuri polegi vist lapsepõlvest peale teinud, veel vähem mootorsaega seda voolinud, nii et teab mis šedöövrit polnudki siit põhjust loota. Uurisin ja puurisin seda jändrikk, ja, antagu mulle andeks, muud ilmet ma sealt välja ei lugenud kui see:

Juba idee küpsemise ajal oletasin, et ega ma erilist poolehoidu töö tellijalt ei pälvi, aga no mis sa teed ära, on juba selline vizaaž ploomist vastu vahtimas, ega ma siis iluopiga tegelema saa hakata, tuleb ikkagi sellega leppida, mis on. Argumendiks nuputasin ka väite, et (mu teada peaks) jaapanlastel need koledate nägudega kujud ja kujukesed igasugu kurja, haiguseid ning deemoneid peletama, kuigi, noh, päris nii agressiivne see "Karje" nägu nüüd küll pole, aga ehk töötab siis sedapidigi, et kurjahauduja näeb haledat soigujat ja leiab, et siit küll miskit võtta pole, niigi on kõik juba nutune :o)

Sügiseses pimeduses ja häguse kuurilambi valgusel too nõkerdis viimaks enam-vähem valmis sai ning ootuspäraselt pälvis diplomaatilis-tõrjuvat kriitikat: "See sobib … teie maalapile, sinna pingi juurde või nii." Ju loodeti mõnd rõõmsamat aiakaunistust, aga välja kukkus как всегда.
Õnnetu mehikese pealakke tuleks veel õõnestada õnarus, kuhu mõnel õhtul õueküünal pista, siis on tal ka natuke rohkem põhjust peast kinni hoida ja hädist nägu teha.

Nüüd, hommikul, vaatan, et natuke toores sai, tuleks vist veel viimistleda, kuigi samas meeldib mulle ka lähtepunkt, et materjali enda vormi võimalikult vähe töödelda (sellepärast ei tahtnud ma ka esmalt käsi (mis olid alguses üldse jalad) lisada), võib-olla piirdun silmade ja suu rõhutamisega, võin sinna nt helkurmaterjali või -värvi sobitada, siis hea pimedas hiilgavat nägu valgustad.

Pärast eilset töö valmimist klõbistasin veel veebis ringi ja uurisin Munichi teost ning taipasin, et sain vist pigem siiski inspiratsiooni sellest maskist:

Aga no küllap (ei viitsi ju ometi uurida) on ka too mask ise tolle norraka maalist tuletatud, nii et ehk on esimene viide ikkagi õigustatud.

Kevadel tuli koor kergesti ära. Tassisin ta viimaks meie maa nurgale piirikivi valvama ja pistsin Jäneda laadalt kingiks toodud siili pähe. Nüüd on tal natuke rohkem põhjust õõva väljendada.

Rokotool, pähkel

Sain nüüd Kludthi fotokast tooli algse seisundi jäädvustised kah kätte. Vaata ja imetle ning leia sada erinevust restaureeritud versiooniga.

See asendatud tagajalg on muidugi eriti andekas. Tükk aega irvitasin. Nagu oleks... ma ei tea... kanale seajalg alla pandud vms...

Puitosa valmis.

Käetugi oli nii lootusetult pilbasteks, et keskmine osa tuli uus lõigata.

Teokarbi ülemine pool uus.
Osaliselt uuesti spoonitud ja paar pisinikerdust.
Kogu tooli peale kulus ligi kaks nädalat tööd. Ise kah ei taha uskuda. Aga no läks...