Kaks nädalat tagasi oli õe juures istumine. Muu vestluse seas osutas, et näe, võtsime vana kasvuhoone maha, panime uue teise kohta ja vana kohale tuleb millalgi grillkoda, mille katuseks paneme kasvuhoone jäägid. Esmalt ütlesin, et kui materjalist puudu tuleb (praegusel pandeemiaperioodil pidavat ka puitmaterjali nappima), siis andku teada, mul on mõned prussid ja postid.
Kuna aga olin tegelikult juba millalgi kevadtalvel mõelnud, et peaks talle katusealuse ehitama (küll pisut teise lahendusega, otse maja juurde ja nii, et osaliselt saaks auto selle alla lumevarju parkida), siis ütlesin mõni minut hiljem, et teen talle hoopis kogu koja sünnipäevaks, st novembriks. Koju jõudes läksin materjalivarusid üle vaatama ja ümber lappama ja paika vedama ja kuidagi sujuvalt kukkusin seda juba ehitama.
Senised varjualused olid otsast lõpuni käsitöö, st ka postid ja talad ja sarikad olid kõik käsitsi palgist lõigatud, sel korral oli mul aga valmis saematerjal võtta, sest kui mullu sügisel hoovinurgas (põmst sealsamas, kus nüüd seda koda ehitasin) maja päiksepaneelide jaoks valgustusraiet tegin, siis lasi äi need metsakuivakad ja muud palgid laudadeks, prussideks ja postideks lõigata. Kuna me metsas pea pooled kuused on põdrakahjustustega, siis on ka puitmaterjal nii ja naa, püüdsin siiski koja jaoks kõige paremad tükid välja valida.
Õde soovis maksimum lubatud ehitusteatise vaba pindala ehk 20 ruutmeetrit, aga materjal päris seda mõõtu välja ei andnud, samuti tuli transpordile mõelda. Püüdsin siiski teha nii suure kui võimalik, seetõttu tuli ka sarikaotsi jätkata. Konstruktsiooniliselt kandevõime eriti ei kannatanud, lihtsalt visuaalselt on nüüd sarikaotsad topelt näha.
Endalegi üllatuseks valmis kogu krempel ootamatult kiiresti, eriti arvestades seda, et jätkuvalt kestis kole kuumaperiood, mis tõi endaga ka ilmselt tervet Eestit katva parmuuputuse. Kuna kettsaag parme pisut peletab, siis jätsin selle sageli ka siis põksuma, kui seda tegelikult vaja polnud. Materjalivalikust ja transpordist kuni püstitamiseni kulus ligi kolm päeva, kui oleks pingutanud, oleks ka kahe päevaga valmis saanud. Eks ehitamist kiirendas märgatavalt see, et sel korral tegin küll ka kõik tappseotised, aga ei peitnud neid veel eraldi pessa, st tapiservad on diagonaalidel jms kohtadel näha.
Sättisin ehitus- ja püstituskohaks õkva selle osa hoovist, kus üks toekas kuusk seisab, et saaksin uut moodust proovida. Varem olen ma alati esmalt postid püsti pannud, lattidega need ära toestanud ja siis tala kordamööda kummastki otsast kergitades paika pannud. Sel korral panin maas kokku ja tõstsin tagumise, madalama osa ühe jutiga ühes tükis ning kinnitasin koormarihmaga kuuse külge.
Seejärel hakkasin eesmist, kõrgemat osa upitama. See on mõõtudelt suurem, nii et lõpus on teda keerulisem upitada (tala kõrgus maast 2,4 meetrit, sõrmed ulatuvad vaevu nii kõrgele), samuti suurema massi tõttu raskem. Mõlemat probleemi aitas lahendada suvalisest prussist lõigatud hammaslatt, mis võimaldas pisitasa tõsta ja puhata, samuti vahepeal asendit vahetada.
Eelnevalt sidusin eesmise ja tagumise osa külge nöörid, et eesmine tükk pärast suurt ülesupitamise vaeva teisele poole maha ei prantsataks.
Fikseerisin eesmise ja tagumise osa omavahel tulevaste sarikatega, nüüd tuli veel küljediagonaalid teha. Siin on hästi näha, et sarikate ülekate tala suhtes on vaid paarkümmend sentimeetrit, nii et tuleb neid lisatükkidega pikendada, et pool meetrit räästast saavutada.
Küljediagonaalid paigas, diagonaalid ja postid kaarjaks lõigatud. Kui seni olin kõik tapisaagimised jms teinud väikse arboristisaega, siis nüüd sai postide pikilõikamisel ka "vihmametsalangetaja" natuke tööd. Enne lahtivõtmist tegin pildi ja saatsin õele, et kas ikka sobib, kusjuures pisike isekas osa must natuke isegi lootis, et ei sobi, siis oleks saanud selle sinnasamma püsti jätta, autole uueks varjualuseks. A no siis oleks jälle kink nurjas. Õnneks õele meeldis.
Natuke oli transpordimuret. Kõige pikemad detailid, talad, on ligi viis meetrit, naisevenna käru aga natuke üle kolme meetri. Sai siiski selliselt peale laduda, et võtsin eesmise porte ära ja tõin talad meetri jagu ettepoole, nii et need ulatusid ka tagant napilt meetri üle. Muud detailid ladusin hoolega tasakaalu, et käru mingis suunas üle ei kaaluks. Tegelt läks selle transpordiga sarnaselt ülejäänud ehitusega: kavas oli hiljem kohale viia, võtsin ju kojagi lahti ja ladustasin selle esmalt kenasti virna, et see ära katta ja siis millalgi kohale sõidutada, virnastamise käigus tegin veel muid viimistlusi ja puha. Poole virnastamise ajal aga turgatas, et mis ma tast mitu korda ladustan. Helistasin tööl olevale naisevennale, võtsin ta auto ja käru, ladusin peale, kuhjasin auto ehitusvarustust täis ja hakkasin sõitma. Nii et rahulikult lahtivõtmiseks kavandatud päevast kujunes transpordipäev.
Sama lugu püstipanekuga. Kohale jõudes oli plaan, et hakkan järgmisel päeval, kui ka õemees koju jõuab, koda püstitama. Kuna aga õde kodus polnud, tuppa ei pääsenud, hakkasin vaikselt asja kokku panema ja lõpuks kujunes nii, et põmst selle rahulikult koja lahtivõtuks kavandatud päev lõppes koja üksinda lahtivõtmise, transpordi ja püstitamise päevaks. Sel korral hammaslatti abiks polnud, rebisin eesmise osa toore jõuga püsti. Õkva enne äiksevihma, nii et kui õde ja õemees kell kümme õhtul koju jõudsid, oli nende hoovis uus hoone.
Järgmine päev kulus tüübeldamisele (Vahurilt sain tammejäägid, millest lõikasin tüüblid), sarikapikenduste lõikamisele ja roovituse paigaldamise. Höövli ja liimeistriga faasisin postid-talad-diagonaalid ära. Õemees kaevas samal ajal postvundamenti ja sättis kivid paika. Hiljem tuli tal kogu konstruktsioon kangi abil iga posti juures vähehaaval kangutades nendele kividele nihutada. Sai hakkama küll.
Niisiis, ligi nädal pärast seda, kui õde mainis, et siia tuleb millalgi grillkoda, seisis sellel kohal grillkoda. Ma päris täpselt ei saa aru, mille põhjal kõik need ehitusfirmad, kelle detailid tulevad mõne minutiga otse masinast, ilma aeganõudva käsitöövaevata, oma mitmetonniseid hinnaarvutusi teevad, kõige odavam sarnases mõõdus ehitis, mille suutsin leida, oli pea 3000 eurot. No ok, eks ettevõtetel tuleb sealt makse ja palku ja palke maksta, seadmed soetada. Lihtsalt leian, et kui sul on kettsaag ja mõned koormarihmad ning oma mets ja materjal, siis vahvärk konstruktsiooni korral on küll mõistlikum veebist mõned joonised otsida ja ise teha, isegi algajal. Rõhtpalkhoone oleks märksa keerulisem ja aeganõudvam, seda ehk tõesti tasuks pigem teistelt osta.
Soovitus teistele ja endale meelespea: ideaalis tasuks ikkagi hoone kohapeal valmis teha ja püstitada, praegu läks tarbetult palju auru lahtivõtu ja kokkupaneku peale. Lisaks lõhub lahtivõtt ja transport konstruktsiooni, diagonaalide tapikeelenurgad tahtsid paaril korral murduda. Mõistlik on vajalik materjal kohale viia ja ettenähtud kohal see valmis lõigata ja püsti panna, mõne päevaga. Kuigi jah, linnas tekib pisuke teema naabrite ja müraga.
Põikasime Tartust tulles läbi ja vaatasin üle, kuidas vundamendipostidele liigutamine õnnestus. Täitsa vinks-vonks. Õemees, vaeseke, pidi nüüd oma väheseid vabu päevi katuse löömisele ja kiviparketile kulutama, tegeleski parasjagu viimaste kivide lõikamise ja paigaldamisega. Samas ise eriti õnnetu ei paistnudki, pigem hea meel, et on hea suur katusealune olemas. Motiveerivat ka see, et keegi tegi koja nii ruttu valmis ja pani nii kähk püsti, et nüüd oleks imelik teiste töödega venitama jääda. Võrreldes naabritega veel eriti: kõrvalkrundil on terrassikarkass ja platvorm tükk aega seisnud, aga katust peal pole, meie nüüdse külastuse ajal maadles naabripoiss vihmakattega saagi katta. Vist tekkis kah soov õe koda nähes enda oma valmis saada, aga nüüd vihmaga on see tiba keeruline. Õemees toimetas samal ajal rahumeeli varju all. Naabrist parem! :P
Kui nüüd kritiseerida, siis sarikapikendused oleks saanud elegantsemalt lahendada, pool-poole tapiga teha, aga valmistamine ja püstitamine jäi nii palavale ajale, et lihtsalt ei viitsinud. Teoreetiliselt, kuna praegu on jätkud kinnitatud kruviga, saaks need veel lahti võtta ja uuesti tapistatult kinnitada – küll pisut keerulisem, aga võimalik. Sama lugu ühenduskohtade pesadega, reeglina on sellised vahvärk konstruktsioonidel tapikohtadele eelnevalt veel ligi sentimeetrine pesa, aga ei jaksanud sedagi, kartsin, et venib pikale. Tegin nüüd pärast seda õe koda oma terrassilaienduse, ja tegelikult see pesastamine eriti palju aega ei võtnud, eelmistest kordadest olid võtted kenasti veel käpas, nii et oleks võinud natuke lisavaeva ikkagi näha. Aga noh, nagu öeldakse (parafraseeritult): parim töö on tehtud, töö, ideaalne töö ei saa kunagi valmis.
_________
Detsember 2021
