… millest sai kohe garaaž. Kuniks tuleb eraldi garaaž. Sest noh, ikka on mõnus, kui lehed ei saja autole ja see on hommikuti kuiv. Aga tegelikult murdsin endale antud sõna – lubasin, et rohkem midagi enne ei ehita, kui saun valmis. Vabanduseks on see, et palgid ei tahtnud enam alustele hästi ära mahtuda, nappis kattevahendeid ja materjal ähvardas hauduma minna. Nii et võtsin üle-eelmisel nädalal ette, noppisin aasal kõige jämedamad palgid välja ja kukkusin saagima. Suht-koht vaba käega. Keskjooneks tõmbasin langetajamõõdulindi, selle külgi mööda märkisin tollipulga abil mõnekümnesendise vahega jooned, mida mööda jooksin siis saega esialgse joone ette ja viimaks hakkasin saagima. Kõigi postide saagimisele kulus ehk kaks-kolm päeva ja üllatuslikult väga raske see kuiva palgi pikisaagimine polnudki, eeldasin hullemat. Läbimõõduks jäi ligikaudu 19 cm. Miks 19, mitte 20? Sest alustasin saagimist metsas, tormiga langenud kuusest ja seda saagisin ilma abivahenditeta, kasutades mõõduvahendina sae juhtplaati, plaadi kahekordne laius annab mõõduks umbes 19 cm. Täiesti loogiline.
Valmis saetud palgid lohistasin aasalt alusega kahekaupa hoovile. See palgivedamisalus on end igati õigustanud, kannatas isegi metsast, üle maastiku märgi palke vedada. Palke tuli aga vahepeal juurde saagida. Postid ja talad olid juba püsti, kui avastasin, et olin sarikad arvestanud ilma ülekatteta.
Vahvärki pole seni teinud, lebola oli rohkem selline kokkuvisatud asi. Aluspakud loodisin ära, aga kuna postid on vaba käega saetud, siis mitte täitsa täpselt täisnurksed ja sirged. Väikse vea tegin ka tala pikkusega, selle oleks võinud jätta rohkem postist üle ulatuma, praegu on ots postiga tasa ja kui diagonaale paika ajades väga väänata, on oht, et tala otsast, posti tappimise kohast murdub puit välja. Teisalt on sellevõrra postide vahe hea avar, kui nt auto sisse ajada, jääb mõlemal küljel mõnusalt ruumi ukse avamiseks ja välja astumiseks.
Talade upitamise osa pelgasin kõige rohkem, olin valmis, et häda korral pean äia traktoriga appi kutsuma, aga läks üsna valutult, mingeid ootamatusi ei juhtunud. Alguses tõstsin kõrgetel pakkudele ehitatud "tellingule", sealt edasi juba tellingul seistes postide otsa. Kõvasti oli abi sellest, et posti otsa juurde panin pitskruviga paku, kuhu sai talad enne lõplikku tapile tõstmist toetada.
Postide alla panin ühekõrgusele looditud maakivid, püüdsin ka posti otsa kivi järgi natuke õgvendada, et haakumine oleks suurem ja külgsuunas äranihkumise oht väiksem. Selle tulemusena tekkis postide vahel mõningane kõrguse kõikumine, aga ei pea seda suureks probleemiks. Eesmise postipaari jätsin esialgu kavandatust kõrgema, mõeldes, et lõikan hiljem lühemaks, kuid hiljem lõikamine läks meelest, nii et tuli eesmine serv kõrgem, mis tuli katusekaldele kasuks.
Sarikate ja postide diagonaalid tegin alles siis, kui kogu konstruktsioon püsti. Ajasin sõrgkangi tala ja sarika vahele ning tõstsin klotside abil jupphaaval üles, et diagonaalid tappidesse ajada. Jällegi oli koormarihmadest kõvasti kasu. Selles etapis hakkas alles diagonaalide tappimise loogika enam-vähem selgeks saama, viimased keel- ja hammastapid tulid kõige täpsemad.
Ja lõpetuseks, kui juba kogu konstruktsioon oli püsti, tuli loomulikult üht esimest etappi parandama hakata – üks post oli minu silma jaoks ikkagi liiga viltu, kuigi kodune ehitusekspert kinnitas, et konstruktsiooniliselt pole probleemi. Kaevasin postialuse kivi osaliselt lahti, vedasin koormarihma puukülge ja sättisin rihma ümber kivi, lootes, et see suure pinge all üles või alla ei libise ning kogu konstruktsiooni uppi ei tõmba. Samuti muretsesin, et rihma pingutades võib kivi ise liiga järsult liikuda. Lõpuks läks kõik ludinal, koormarihmaga tegelikult vaid pingestasin kivi ja andsin talle liikumissuuna, põhitöö sai tehtud kangiga vaikselt takka nõksutades, nii jäid ka järsud liikumised ära.
Nüüd on autol sügis-talveks kuiv katusealune olemas ja saan ka ise märjemal perioodil varjus toimetada. Pealekauba pole tarberiistad (labidad-rehad jms) enam pilla-palla mööda platsi, lebolat ja vetsu laiali, saab need ühes kindlas kohas hoida. Garaaži jaoks on juba uued mõtted: kaalusin palkehitust, aga vahvärgiga on see mõnu, et hoone kerkib kiirelt. "Töökoja" ehitusele kulus kokku ligi 1,5 nädalat. Eks seal täiendamist on, riiulid, panipaigad, vahelaed jms teha, aga see on juba vuntsimise teema.
Ei saanud ikkagi lahtist konstruktsiooni jätta, sügisel hakkas vihma sisse viskama, nii et panin esmalt äia-ämma lakalt hiivatud aknad ümber, hiljem laudise ja uksed lisaks, nüüd kevadel ka natuke värvi. Kaks ust olid algselt lebolal, keskmine klaasuks jälle naabrite juurest. Laudis koosneb samuti valdavalt jääkidest ja kuna katus hakkas kahest kihist tõrvapapist hoolimata kohati lekkima, siis sai ka äia plekijääkidest katus lisakihi. Põrandale ladusin leitud ja saadud vanadest tellistest kiviparketi. Parempoolsele uksele tegin prooviks puust hinged.
