Kindlasti hakkab ka vana Husq nõrgaks jääma, viimatilangetatud 30 cm lepad kippusid ätil hinge päris kinni tõmbama, mis ta siis veel tulevaste poolemeetriste kuuskede ning palgivaramiseks vajalike pikisaagimiste peale arvama peaks.
Stihli valisin lihtsalt sellepärast, et kunagi palkehituses kasutasime neid ja mulle meeldis. Üldiselt väidetakse, et profiriistade tasemel enam suurt vahet pole, kas Stihl või Husq või Jonsered või see Stokkeri uus müügiartikkel Shindaiwa.
Näis, milliseks need kogemused kujunevad, ise olen küll praegu õhevil nigu peig pulmis :o)
Üheksa kuud hiljem:
Nii, kõiksugu muude toimetuste tõttu talvel suurema langetamiseni siiski ei jõudnud, põhiliselt tegelesin tuulemurdude kõrvaldamise ja lagendiku jätkuva laiendamisega, kõige jurakamad on seni olnud 40 cm läbimõõduga haavad, poole meetri paksused kuused jäid see talv puutumata. Lolli jõudu on tal palju, nüri ketiga on saanud teinekord ikka saagida. Kaalu kah omajagu, väsitab rohkem küll kui vana saag. Teisalt eks see ole ka vale saagimistehnika viga.
Põhihäda on selles, et ostsin kätesoojendusega sae, mille soojendust mul tegelikult vaja ei läinudki. Kõige krõbedam langetustemperatuur jäi -20 kraadi juurde ja ka selle juures oli nii korralik töösoe endal sees, et näpud lisasoojendust ei vajanud. Nii et selle eest ekstra maksmine tundub praegu mahavisatud rahana.
__________
Parandus: kätesoojendusest on kasu mitte nii väga suure külmaga, kuivõrd suurema märjaga – saab kindad pisut kuivemaks.
_________
Pooleaastase kasutuse järel läks süütepool läbi. See läks garantii alla, midagi maksma ei pidanud, aga transport ja aeg maksab kah midagi. Nii et natuke nadi.
_________
Pooleteistaastase kasutuse järel hakkas jälle tõrkuma. Tühigaasil tuksus küll, täisgaasil suri välja. Ilmnes, et süüteküünal on tahmane ja kütusefilter on umbes. Põhjus olla suvalises kütteõlis, mida ma kasutan, edaspidi pean piirduma Stihli spets-õliga. Noh, okei, võin kasutada, aga oleks tahtnud ikkagi robustsemat riista, mis iga õli peale ei pirtsu.
_________
Viisin nüüd, 2,5 aastat pärast soetust sae uuesti korralisse hooldusse. Mõni nädal tagasi miinuskraadidel käima tõmbamise järel saag natuke aega tuksus normaalselt ja siis suri paari mulksuga välja. Vahetasin tahmunud küünla välja, töötas edasi. Äia arvates nii tahmane küünal normaalne pole, nii et näis, mis hooldusest öeldakse, kütusesegus enam süüdistada ei saa, olen vaid ettenähtud õli kasutanud.
Üldse on Stihl kaubamärgina mitu korda pettumuseks osutunud – esiteks sae endaga probleemid, teiseks ka muu varustus. Ei saa kuidagi normaalseks pidada, et äsjaostetud saepükstel kaovad nädalaga nööbid ära. Samuti kummikud, mis hakkasid üsna varakult lekkima. Ka saekiivri visiir purunes päris kasutamise alguses. Tunnistan, et kõik eelmainitu (kui saag välja arvata) on pigem Stihli kaubavaliku odavama otsa versioonid, aga ma ei leia, et odavam võrdub automaatselt sitt. Lugupeetud kaubamärgilt eeldaks odavama varustuse juures lihtsalt seda, et kõiksugu lisasid ja mugavusi on vähem, mitte seda, et olemasolevad detailid ning materjalid on kehvad. Tugev mainelangus.
Kui ma Husqvarna samade näitajatega võrreldavaid asju saan odavamalt osta, siis eelistan edaspidi Husqi. Stihli valisin eeldusel, et saan kvaliteedi.
________
19.03.2016
Nii. Viimati (paar kuud tagasi) pärast hooldust ei osatud mingit põhjust pakkuda, miks küünal tahmub, uuriti vaid, kuidas ma saagi käivitan ja räägiti, et pean sael pärast käivitamist pöörete maha võtmist mitte gaasi vajutama, vaid kuna see on "ajuga" saag, siis tõmban käima ja lasen paarkümmend sekundit täiel häälel jõurata. Noh, olen siis seda õpetust mööda talitanud.
Eile aga juhtus see jälle – tõmbasin sae käima, lasin tal vastavalt juhendile töötada ja kui tahtsin saagima hakata, siis käis kärts, lõi musta tossu välja ja suri välja. Keerasin küünla maha – jälle tahmunud. Keerasin uue küünla sisse – töötab.
No ei ole normaalne, et saag nii vähese kasutuse juures iga paari kuu järel küünlavahetamist nõuab.
Siin on kaks varianti, kas mina olen loll või Tartu Stihli esinduse tegelased on lollid.
Kindlasti olen mina üsna algaja saekasutaja, aga kogenud remonditöökojalt eeldaks, et nad teavad, mis häda võib sael selliseid jamasid esile kutsuda.
_________
30.08.2019
Ahjaa, unus viimati täiendada. Enam ei mäleta, kas ehk aasta või juba ka kaks tagasi, pärast hoolduses käimist on saag hakanud normaalselt käituma, st ei sure enam välja ja ei pea pöördeid kogu aeg üleval hoidma. Kõrva järgi tundub, et tühikäigu pöörded on kergelt kõrgemaks keeratud ju see siis aitas.
Nii et sellest murest olen lahti ja muud pole saele ette heita. Võimsust on piisavalt, et jämeda, üle 40 cm läbimõõduga palgi pikisaagimisi ilma gaasi põhja vajutamata teha, nii et mootorit suurt ei piina.
_______
2021. juuni
Saag on nüüdseks omajagu vatti saanud ja töötab endiselt, aga see teema on küll, et iga kord pärast hooldusest kättesaamist käitub see erinevalt, nüüd viimati oli jälle liiga äkiliseks krutitud, päästiku vajutamisel on pöörded liiga ruttu üleval.
Saagimise lõpul päästikut vajutades on hakanud metalset kõlinat kostuma (meenutab äia igivana Husqvarnaga kaasnenud hääli) ja kipub rohkem tossu tekitama.
________
2021. detsember
Sügisene hooldus Pärnu Stihli esinduses tehtud. Esimene käivitus oli väga vaevaline, edaspidi on okei olnud, tühikäigul väljasurema enam ei tiku. Miskipärast ketti ei teritatud, kuigi see peaks hoolduse osa olema.
Käesoojenduse varasema jutu pean tagasi võtma, kui siin nädal-paar tagasi oli ligi -20, siis oli soojendusest abi küll. Kahju vaid, et soojendus on kehvemaks muutunud, tagumine soojendus on korralik, aga eesmine, ehk vasema käe oma on nõrgemaks läinud. Ei tea, kas mingi toru umbes vms.
SAAPAD
10.11.2019
Jaemüügi laitus ja kiitus. Saekaitsekummikud läksid läbi ja mõtlesin, et proovin nüüd saapaid. Otsisin veebis erinevaid kohalikke pakkumisi ja pakkujaid ning otsustasin Husqvarna saabaste kasuks, oli parim hinna ja kvaliteedi suhe. Saestuudios selgus aga, et kuna saapaid ostetakse nii harva, siis jalga proovida ei saagi, tuleb eraldi tellida. Õnneks oli ka teisi müügikohti valmis vaadatud ja Hortulusest sain sama kaitseklassiga, samas odavamad Oregoni saapad. Ma mõistan, et müüja seisukohalt on laos saabaste hoidmine tülikas ja kulukas, aga müüjal tasuks ka sellest aru saada, et kui minnakse müügistrateegiale "kui soovite proovida, siis tuleb tellida", hakkab see väike kohalik esindus konkureerima suurte üleilmsete veebimüüjatega. Kohaliku esinduse ainus müügiargument on võimalus kohapeal proovida, katsuda, konsulteerida.
Saabaste endi (Fiordland Oregon) kohta on praegu raske miskit kosta, selleks peaks pikemalt neile vatti andma, aga niisama ringijalutamise, natukese ehitustöö ja täna tehtud langetuste põhjal ütleks, et mugavad ja hästi soojad. Pelgasin, et kuna on kaitsesaapad, siis on rasked kobakad, aga mu meelest on need isegi kergemad kui mu keskmäestiku matkasaapad.
Täitsa hämming tegelikult, et "saesaapad on kallid, neid ostetakse nii vähe, vaid paar paari aastas". Esiteks metsa- ja puidutööstus on Eestis arvestatava tööjõuga, teiseks on palgad tõusnud, kolmandaks on töötajad nõudlikumaks muutunud ja tööandjad peaksid nende hoidmiseks rohkem pingutama, parema ja mugavama varustuse soetama. Aga ei miskit. Kas siis higistavad ja külmetavad kõik odavate kummikutega edasi või siis ei kasutata üldse kaitsevarustust, ei tea.
Jaemüügi laitus ja kiitus. Saekaitsekummikud läksid läbi ja mõtlesin, et proovin nüüd saapaid. Otsisin veebis erinevaid kohalikke pakkumisi ja pakkujaid ning otsustasin Husqvarna saabaste kasuks, oli parim hinna ja kvaliteedi suhe. Saestuudios selgus aga, et kuna saapaid ostetakse nii harva, siis jalga proovida ei saagi, tuleb eraldi tellida. Õnneks oli ka teisi müügikohti valmis vaadatud ja Hortulusest sain sama kaitseklassiga, samas odavamad Oregoni saapad. Ma mõistan, et müüja seisukohalt on laos saabaste hoidmine tülikas ja kulukas, aga müüjal tasuks ka sellest aru saada, et kui minnakse müügistrateegiale "kui soovite proovida, siis tuleb tellida", hakkab see väike kohalik esindus konkureerima suurte üleilmsete veebimüüjatega. Kohaliku esinduse ainus müügiargument on võimalus kohapeal proovida, katsuda, konsulteerida.
Saabaste endi (Fiordland Oregon) kohta on praegu raske miskit kosta, selleks peaks pikemalt neile vatti andma, aga niisama ringijalutamise, natukese ehitustöö ja täna tehtud langetuste põhjal ütleks, et mugavad ja hästi soojad. Pelgasin, et kuna on kaitsesaapad, siis on rasked kobakad, aga mu meelest on need isegi kergemad kui mu keskmäestiku matkasaapad.
Täitsa hämming tegelikult, et "saesaapad on kallid, neid ostetakse nii vähe, vaid paar paari aastas". Esiteks metsa- ja puidutööstus on Eestis arvestatava tööjõuga, teiseks on palgad tõusnud, kolmandaks on töötajad nõudlikumaks muutunud ja tööandjad peaksid nende hoidmiseks rohkem pingutama, parema ja mugavama varustuse soetama. Aga ei miskit. Kas siis higistavad ja külmetavad kõik odavate kummikutega edasi või siis ei kasutata üldse kaitsevarustust, ei tea.
2021. juuni
Sel kevadel läks ühel saapal üks õmblus lahti. Mu jaoks on see liiga varajane lagunemine, selle raha eest tahaks ikka kauem muretut kestmist. Vast saab kingsepa juures veel lappida. Aga ikkagi.
16. jaanuar, 2020
Üleeile hakkas saag jukerdama, pärast käivitamist ja korraks gaasihoova vajutamist läks sael täisgaas peale ja kõrgeid pöördeid enam maha ei saanud, tuli välja suretada. Alles kuu-poolteist tagasi käis saag hoolduses ja pärast seda märkasin küll, et saag on kuidagi äkilisem, juba väiksemagi hoova vajutuse peale tulid pöörded kiirelt üles. Aga noh, mõtlesin, et ju siis pidasid vajalikuks selliseks reguleerida, eks ma siis harjun ümber. Nüüd selle jama peale helistasin Tartu Saemeistri poe tegelastele, et mis värk on. Arvati, et gaasihooval on vedru läbi läinud, pean neile hooldusse viima. Kuna praegu püsin rohkem Kõrvemaa serval ja Tartu on vähe asja, pidasin seda liiga tülikaks, nii et viisin Tallinna Aiatähte. Sealt siis täna helistati, et olidki lihtsalt pöörded liiga kõrgeks reguleeritud, nad timmisid tagasi normaalseks ja vahetasid seal membraane. Ma ei tea, mis värk selle Tartu esindusega on, kui mul alguses saag jukerdas, siis ei saadud seda kah kuidagi jonksu. Viimaks ikkagi hakkas normaalselt tööle ja nüüd oli vaja jälle pekki reguleerida. Krt küll. Nüüd ma pean jälle vaatama, kuidas oma sae esindusest kätte saan, ekstra selle pärast uuesti linna ei tahaks sõita.
Üksiti poes olles ostsin ikkagi lõpuks väikse arboristisae. Eks ma olen neid väikseid juba tükimat aega nillinud, küllap oleks edaspidigi oma ühe suurega saanud edasi lasta, aga mugavuse pärast ja töö katkestusohu vähendamiseks võtsin ikkagi viimaks ära. Esiteks on siis häda puhuks varusaag, teiseks saan kõrgemates kohtades ja küünitamist vajavates oludes (nagu nüüd sauna katuseni jõudes peagi vaja läheb) ehk väiksema ja kergema saega paremini tegutseda, kolmandaks saab sellega etemini skulptuure jne lasta, ei koorma nii palju rannet, neljandaks kulub ehk marjaks, kui vaja saag kuskile sügavamale metsa kaasa võtta (kraavidele purret ehitada vms) või pärast tormi autoga kuskile sõita. Eile linna minnes just oli jälle üks lepp tee peal, õnneks on autos kokkupandav aiasaag olemas ja käis selle jõud ka lepast üle, aga suurema puu puhul oleks mootorsaag asjakohasem. Umbes nii püüdsin ma seda enda jaoks ratsionaliseerida.
16. jaanuar, 2020
Üleeile hakkas saag jukerdama, pärast käivitamist ja korraks gaasihoova vajutamist läks sael täisgaas peale ja kõrgeid pöördeid enam maha ei saanud, tuli välja suretada. Alles kuu-poolteist tagasi käis saag hoolduses ja pärast seda märkasin küll, et saag on kuidagi äkilisem, juba väiksemagi hoova vajutuse peale tulid pöörded kiirelt üles. Aga noh, mõtlesin, et ju siis pidasid vajalikuks selliseks reguleerida, eks ma siis harjun ümber. Nüüd selle jama peale helistasin Tartu Saemeistri poe tegelastele, et mis värk on. Arvati, et gaasihooval on vedru läbi läinud, pean neile hooldusse viima. Kuna praegu püsin rohkem Kõrvemaa serval ja Tartu on vähe asja, pidasin seda liiga tülikaks, nii et viisin Tallinna Aiatähte. Sealt siis täna helistati, et olidki lihtsalt pöörded liiga kõrgeks reguleeritud, nad timmisid tagasi normaalseks ja vahetasid seal membraane. Ma ei tea, mis värk selle Tartu esindusega on, kui mul alguses saag jukerdas, siis ei saadud seda kah kuidagi jonksu. Viimaks ikkagi hakkas normaalselt tööle ja nüüd oli vaja jälle pekki reguleerida. Krt küll. Nüüd ma pean jälle vaatama, kuidas oma sae esindusest kätte saan, ekstra selle pärast uuesti linna ei tahaks sõita.
Üksiti poes olles ostsin ikkagi lõpuks väikse arboristisae. Eks ma olen neid väikseid juba tükimat aega nillinud, küllap oleks edaspidigi oma ühe suurega saanud edasi lasta, aga mugavuse pärast ja töö katkestusohu vähendamiseks võtsin ikkagi viimaks ära. Esiteks on siis häda puhuks varusaag, teiseks saan kõrgemates kohtades ja küünitamist vajavates oludes (nagu nüüd sauna katuseni jõudes peagi vaja läheb) ehk väiksema ja kergema saega paremini tegutseda, kolmandaks saab sellega etemini skulptuure jne lasta, ei koorma nii palju rannet, neljandaks kulub ehk marjaks, kui vaja saag kuskile sügavamale metsa kaasa võtta (kraavidele purret ehitada vms) või pärast tormi autoga kuskile sõita. Eile linna minnes just oli jälle üks lepp tee peal, õnneks on autos kokkupandav aiasaag olemas ja käis selle jõud ka lepast üle, aga suurema puu puhul oleks mootorsaag asjakohasem. Umbes nii püüdsin ma seda enda jaoks ratsionaliseerida.
2021 juuni
Saag on end igati õigustanud, ainult pika järjest töötamise järel kipub välja surema, seda tuleb aga õnneks harva ette. Suurem probleem on enda ohutuskäitumine: kuna sellega saab ühe käega saagida, siis on juhtunud, et satun vahel vaba käega töötava keti lähedusse, näiteks saen mingi jupi ära ja sirutan käe üle sae, et detaili liigutada. Tuleb endale ohutud võtted sisse harjutada.
Kindad
Kindad
2021 juuni
Kasutasin alguses saagija kindaid, aga need sobivad vaid saagimiseks, palkehitus ise on nii krobeline töö, et lõhub kindad ruttu ära, nii et üks hetk leidsin Tamrexi müüdavad ja maaletoodavad nahkkindad. Esimesed paarid olid head, aga järgmised olid juba vist kunstnahast või eriti kehvast nahast, nii et hakkasid kiiresti lagunema. Samuti hakkasid esimeste paaride õmbluskohad lahti tulema, nende taas kokkutraageldamisega oli tükk tööd, aga vähemalt sai neid parandada, erinevalt nendest uuematest, millele tekkisid lihtsalt augud ja rebenemised.
Nüüd aga leidsin Tööriistamarketist Weldase kollased nahkkindad ja nood on ikka tõesti head. Terve senise kevad-suve olen nendega trööbanud ja ei paista kuskilt otsast lagunevat, Tamrexi omadel oleks selle aja peale vähemalt õmblustkoht lahti. Pärast esimese paari ostmist ja proovimist läksin kohe esimesel võimalusel uuesti poodi ja ostsin mitu paari, Eestis teadupärast head kraami pikalt pole, varsti hakka jälle otsima.
Stihli saepüksid
Said kunagi nende ühed odavamad saepüksid ostetud ja need kippusid kohe lagunema. Nööp lendas minema ja jalgu hargitades hakkas kubemekoht õmblusest rebenema. Sai teda omal käel mitut pidi lapitud, viimaks viisin õmblustöökotta ja lasti seal õmblus korralikult üle. Nüüd on püksid ühes tükis püsinud.
Stihl, sitt oled, odavama otsa toode ei tähenda, et see pärast soetamist kohe lagunema peaks. Odavus tähendab seda, et sellel on rohkem mugavust, vähem hingav materjal, vähem taskuid vms. Kui tahad oma brändi kuvandit hoida siis a) ära pakugi odavat või b) tee odav, aga kvaliteetne. Minu silmis on brändi maine igatahes määritud, ma ei saa kindel olla, et Stihli ostes ostan kvaliteeti. Päh.
______
Sügis 2021
Uued saepüksid. Ema käis suve lõpul külas ja pidas vajalikuks varakult sünnakinki teha, pistis ümbriku pihku. Läksin ja ostsin siis uued püksid, sel korral kallima otsa omad, näis, kui hästi need kestavad. Nii palju võin küll juba vinguda, et vasema jala reiel on tasku, kuhu peaks saevõti käima, aga kuna see on lahtine tasku, siis kipub võti sealt pükse jalast võttes või jalga pannes ära kaduma – jalga rohkem painutades surub säär selle sealt välja. Praegu ongi võti kadunud, ma pole kindel, kas kadus toas tööriistakasti, kui riideid vahetasin, või lipsas viimati kuuserägastikus ringi ronides taskust välja. Sel taskul peaks ikkagi mingi krõpsuga kate peal olema, et võti suvaliselt välja ei hüppaks.
Stihli trell BT 45
Kuskil juba trelli mainisin, aga märgin siin kah ära, et paar aastat tagasi jäi poes silma ja pika kõhkluse peale ostsin ära, sest me platsil polnud elektrit. Nõrgavõitu pöördemoment oli põhiline kõhkluskoht, aga avastasin, et spiraalpuuri asemel liblikpuuri kasutades saab ka seda trelli palkehituses täitsa kasutada. Pika varrega liblikpuurid on olemas, näiteks Würthist saab osta. Mul igatahes polnud probleemi ligi poolemeetristesse palkidesse salapulga auke lasta. Nii et Eesti esindused võiks neid vabalt rohkemgi müüa, vaevalt ma ainuke ilma elektrita ehitaja olen – tuleb lihtsalt klientidele sinne juurde liblikpuure soovitada. Lisaks saab sellega maad ja jääd puurida, et nt postiauke teha.
