Higistasin neli päeva sauna teha. Tadaa!
Põhirõhk läks seekord lavale, kuna nurgalava polnud ma varem teinud ja samas (nagu olen ka kuskil varem öelnud) ei meeldi mul jalgu kasutada, kui vähegi võimalik, panen asjad seinale rippuma. Kuna aga saunakarbi seinaks oli valdavalt kipsikarkass, tuli konstruktsioon prussidest alates hoolega läbi mõelda ja lavakinnituseks kindlasti vineerplaadid laudise alla paigutada.
Alumisel pildil nähaolev lavanurk oli konstruktsiooni nõrgim punkt, kuni paigutasin selle laia lavalauast diagonaali. Enam see läbi ei paindunud. Loodetavasti jääb ka edaspidi hoidma, kuid vajadusel on võimalik paigaldada ka diagonaalselt alla nurka jooksev või alumisele astmele toetuv jalg.
Nii palju oli seekord samuti erinevat, et seni olen kõik lavad toetanud prussidest karkassile (vt vanemad postitused), mida ümbritsevad lavalauad on pigem dekoratiivse või lisatoetuse funktsiooniga (termopuidu kandejõud on nõrgem), seekord läks aga enamik koormust lavalauale.
Paremalt paistab uksekõrvane kerise serv. Otsustasime, et kerisepiirajat ei tee, sissepääs muutub liiga kitsaks.
Lae ja seina vahelipid jätsin ajutiselt alles, laudis on veel viimistlemata ja kui hakatakse kattevahendiga töötlema, võivad pilud kinni paisuda. Pärast kuivamist võetakse lipid ära.
Alumise astme moodustatud ristimotiiv oli juhuslik kujund, aga
pooltappidega tekitatud tühimik seal keskel oli efektne ja pidi ka praktilist rakendust
leidma – hiljem saaks sinna leilikibu pista. Soolaleivapeol kingitud
kibu osutus aga astmeaugust suuremaks, nii et too plaan läks natuke
luhta.
Gerli tahtis hirmsasti lava tumedamaks toonida, tulemus on üsna sünge :o)
Oli huvitav, aga ka ropult väsitav. Tööd tegin kahes järgus, sest juba teise päeva lõpuks olin rampväsinud, tallad tulitasid, kaelalihased kiskusid kangeks (lae tegemisest) ja haprad klahvitoksija käekesed olid lausa turses. Teises tööblokis oli juba kergem, ainult vasak ranne hakkas tunda andma.
