Võeti siin suvelõpul üks vanem ploomi (või kreegi) puu maha. Ämm (see on vist juba mitmes-setmes postitus järjest, kus ma moel või teisel naiseema mainin, peaks vahelduseks vist äiast rääkima) arvas, et väimees võiks sellest skulptuuri teha.
Paar päeva tagasi sain jälle ühe suurema töö valmis ja saatsin ära, järgmist projekti aga hetkel ees pole, seega sain eile rahumeeli jälle sae kätte võtta, ilma et kuklas tiksuks sundus klaverit toksida ja palgatööd teha.
Tegelikult otseselt skulptuuri polegi vist lapsepõlvest peale teinud, veel vähem mootorsaega seda voolinud, nii et teab mis šedöövrit polnudki siit põhjust loota. Uurisin ja puurisin seda jändrikk, ja, antagu mulle andeks, muud ilmet ma sealt välja ei lugenud kui see:
Juba idee küpsemise ajal oletasin, et ega ma erilist poolehoidu töö tellijalt ei pälvi, aga no mis sa teed ära, on juba selline vizaaž ploomist vastu vahtimas, ega ma siis iluopiga tegelema saa hakata, tuleb ikkagi sellega leppida, mis on. Argumendiks nuputasin ka väite, et (mu teada peaks) jaapanlastel need koledate nägudega kujud ja kujukesed igasugu kurja, haiguseid ning deemoneid peletama, kuigi, noh, päris nii agressiivne see "Karje" nägu nüüd küll pole, aga ehk töötab siis sedapidigi, et kurjahauduja näeb haledat soigujat ja leiab, et siit küll miskit võtta pole, niigi on kõik juba nutune :o)
Sügiseses pimeduses ja häguse kuurilambi valgusel too nõkerdis
viimaks enam-vähem valmis sai ning ootuspäraselt pälvis
diplomaatilis-tõrjuvat kriitikat: "See sobib … teie maalapile, sinna
pingi juurde või nii." Ju loodeti mõnd rõõmsamat aiakaunistust, aga
välja kukkus
как всегда.
Õnnetu mehikese pealakke tuleks veel õõnestada õnarus, kuhu mõnel õhtul õueküünal pista, siis on tal ka natuke rohkem põhjust peast kinni hoida ja hädist nägu teha.
Nüüd, hommikul, vaatan, et natuke toores sai, tuleks vist veel viimistleda, kuigi samas meeldib mulle ka lähtepunkt, et materjali enda vormi võimalikult vähe töödelda (sellepärast ei tahtnud ma ka esmalt käsi (mis olid alguses üldse jalad) lisada), võib-olla piirdun silmade ja suu rõhutamisega, võin sinna nt helkurmaterjali või -värvi sobitada, siis hea pimedas hiilgavat nägu valgustad.
Pärast eilset töö valmimist klõbistasin veel veebis ringi ja uurisin Munichi teost ning taipasin, et sain vist pigem siiski inspiratsiooni sellest maskist:
Aga no küllap (ei viitsi ju ometi uurida) on ka too mask ise tolle norraka maalist tuletatud, nii et ehk on esimene viide ikkagi õigustatud.
Kevadel tuli koor kergesti ära. Tassisin ta viimaks meie maa nurgale piirikivi valvama ja pistsin Jäneda laadalt kingiks toodud siili pähe. Nüüd on tal natuke rohkem põhjust õõva väljendada.
