Pink is not dead, oktoober 2016

Selle suvega sai mitu istekohta tehtud. Esmalt tegin ühe megapika pingi, aga peagi ilmnes, et noil hetkil, mil tahaks seal istuda, kipub ta kas kastest või vihmast märg olema, nii et varsti olin sunnitud veel ühe, katusega variandi tegema.

Katuseks taaskord kile, roovideks talast läbi puuritud kuuseoksad. Kuna soov oli sellel mõnusalt lösutades (seljatugi on üsna suure nurgaga) ka tähti vaadata, pidin katuse võimalikult kitsa tegema. Selle tagajärjel kippus aga vihm kohati ikkagi istmele sadama. Õnneks jätsin selle fikseerimata, nii et jõude seismise ajaks saab isteplangu sisse lükata.

Ja siis millalgi tellis naisevennanaine kah istumise, et tal emal oleks lapselapsi valvates kuskil mugavam puhata. Katust ei soovitud, nii et tegin mõne tunniga valmis. Plangud olid juba varem saetud, muidu oleks ikkagi päev ära kulunud.

Novembri alguses tuli ootamatult talv.

Juuni, 2021: katusega pink kolis pärast maja valmimist terrassile. Katuse võtsin ära, selle asemele läks riiul, kus kola hoida.

__________

Juhtumisi just enne lumesadu sai kõige pikemast pingist kah pilt tehtud, nüüd tekkis kena võrdlusvõimalus talvise vaatega.

Juuni, 2021

Tegin sauna juurde kivijalgadega pingi, siis pole seda tüüpilist muret, et pingijalad ära mädanevad. Sügisel langetatud kõverikust palgist jämme plank saagida, piklikud kivid püsti, plangule kivide järgi õnarused alla ja valmis. Kivipuuriga võib proovida ka augud teha, siis saab metallvarrastest tüüblid panna, on väiksem oht, et plank jooksu läheb. Kasutada kannatab ka ilma.

Pakust kirst

Mõte on tegelikult vana, mõni aasta tagasi juba mõlgutasin, et mõnest eriti jämedast palgist võiks täispuitkapi vms teha. Uuest korteris on ruumi palju, asju kah vaja ära panna, leidsin, et on aeg proovida kiiludega lõhki aetud pakust kirstu teha.

Eeldasin, et pakk punnib rohkem vastu ja pean hakkama külgedelt ja teisest otsast lisaks lõhestama hakkama.

Ilmnes aga, et tegelikult läheb päris kenasti lõhki, natuke vaid aitasin küljelt kaasa, et lõhe soovitavas suunas jookseks.

Alumises otsas tuli lõhe loomulikuma kujuga. Siit ka õppetund tulevikuks – kui on soov otspuidus kõvera joonega lõhe saada, siis ei tasu ise seal sirget taga ajama hakata, pigem kiil algul ühte serva, mitte keskele lüüa ja siis tekkivat lõhe mööda järgmisi kiile taguda.

Kartsin küll pidevalt, et üks hetk saen liiga palju läbi, nii et jätsin kõvasti varu, aga tegelikult oli sügavustaju täitsa paigas, oleks saanud julgemaltki lõigata.

 Ja nüüd sain viimaks ometi juba suve hakul soetatud künakirve käiku lasta. Õige tehnika tuli üsna ruttu kätte. Otspuidu jätsin põhja suunas pakseneva, ühe variandina võiks hiljem sisekülje õhukese vineeriga tugevdada, muidu võib juhtuda, et kuivab lõhki ja murdub välja.

 Põhiidee ikka see, et asi näeks lihtsalt paku moodi välja.

 Aga tegelikult on kirst.

Kirstuga juhtus see, et esmalt jäi ta mul teiste palkide juurde seisma, siis sai vahepeal talvel lund ja vett, kuna palgiladustamise ja -kuivatamisega läks nagu läks. Viimaks 2020. aastal, kui maja püsti sai ja voolu polnud, tõstsin selle köögiakna taha terrassile külmkapiks. Sügisest kevadeni hoiame seal jahutamist vajavaid toiduaineid. Kui talvel väga külmaks läheb, siis paneme mõned asjad sahvrisse, et need ära ei jäätuks.

Nüüd on meil vool majas, nii et suviti seisab niisama, toiduained on toas külmkapis.