Lumekardinad terrassile, jaanuar 2022

 Nende tuiskudega tüdinesin sellest ära, et pidi ühtelugu terrassi lumest puhtaks pühkima, ühtlasi oli genekat terrassile kehvem panna, kippus täis tuiskama, nii et tegin külgedele üles rullitavad lumekardinad. Sarnane lahendus on ka garaažil ja kuuriuksel. Pildil garaaž tormis.

Kuna see on võrkmaterjal, siis tugeva tuulega küll peenemad lumeterad lööb sealt läbi, aga seda on siiski üsna vähe. Pigem oli algul probleem kardinate allserva kinnitatud liistude kolksumine vastu poste ja maja.

Kolksumise lahendas lihtne nööridega fikseerimine. Köögipoolsetest akendest tulev valgus on nüüd küll ka hämaram, aga ega seda valgust tuisu ja tormiga niikuinii suurt pole. Kui kevade poole mu ülejäänud materjalivarud välja sulavad, siis saab ka otsa kardinad panna, on suvel õhtuse päikse eest varju. Siis võib ka nööridega avamis-sulgemislahendust edasi arendada, praegu käib lihtlabane üles ja alla rullimine.

Võrkmaterjal on hea, see hingab, laseb valgust läbi, aga vihma ja lume peab valdavalt kinni. Tasus ikkagi aasta tagasi need hiiglaslikud reklaamplakatid koju vedada.

Tee ise (tõmmatav) lumesahk, dets 2020

 Mullu talvehakul võtsin viimaks ette ja tegin pikalt meeles mõlkunud disaini teoks: tõmmatava saha. Esiteks oli mul nüüd ometi oma ruum ja õu, kus seda valmistada ja katsetada, teiseks oli ämm äsja garaaži koristanud ja tahtis pinust suuskadest lahti saada. Nüüd polnudki muud, kui võtta kolm suuska, lüüa neile laudadest raam peale ja noolekujuline sahk külge.

Esmane versioon oli kitsam, umbes sama, mis tavaline lükatav sahk. Siis vaatasin, et sõidutee puhastamiseks oleks laiemat vaja, tegin laiema, pea auto laiuse, aga sellega läks tõmbamine ka kohe raskemaks, nii et kärpisin natuke kitsamaks, paras laius, et kaks inimest saavad kõrvu käia.

Minu põhiidee oli esiteks see, et ei taha lükatava sahaga selga lõhkuda. Keskmisest pikema inimesena on mul ühtelugu häda liiga väikeste tööriistadega (jah, on ka pikema varrega sahad, aga täpselt õiget mõõtu nendega ikkagi ei saa). Teiseks ei pea ju käigurada täiesti puhtaks kraapima, piisabki sellest, et osa lund lükatakse kõrvale ja osa lund vajutab tõmmatav sahk kinni. Põhiline, et lumi üle pahkluu poleks.

Puudused: märja lumega ainult puitmaterjal on kehv, tuleks sahahõlmad plekiga üle lüüa. Samuti peaks siis saha alumise serva ettepoole koolutama ja ka muus osas kuju vormima, et ta lund rohkem ära lükkaks. Lisaks see, et kui lund kuhjub väga palju, siis selline madal sahk seda enam ära ei lükka, kõrval on vallid nii tihked ja kõrged, et tal pole seda lund kuskile lükata. Jällegi aitaks siin pisuke disaini täiendamine. Kasutasin ka seda, et lükkasin vallid vahepeal tavapärase sahaga eest ära.

Praegusel kujul toimib see sahk kõige paremini kuiva ja mõõduka lumesajuga. Tulemust parandab ka see, kui eelnevalt labidaga raja keskosa puhtaks lükata ja sahaga hiljem küljed laiendada. Ma reeglina ei viitsi.

Vingemaks putitada saab, aga ka sellisena töötab mu jaoks rahuldavalt, ei kurna selga ja ka muidu on füüsiliselt kergem.

Boonus: kassil on hirmus põnev.

Puidust kompostri tegemine, november 2021

 Esimene sai tehtud juba pea kaks aastat tagasi: pehkinud südamikuga kuusepakk seest õõnsaks, suvaline pakuseib kaaneks peale ja hõi. Sellisel pakul on too eelis, et alt on ta lahti ja ühendus maaga olemas, saavad lagundajad kenasti toitainetele ligi. Lisaks on pakk ise üsna termoreguleeruv, ei tohiks ülekuumenemise või alajahtumise muret olla. Küll on see häda (nagu kõigi kompostimistega), et talvel on lagundajad laisemad ja siis kipub sisu servani kerkima, nii et hea oleks mitme kompostri kasutamine – kui üks täis saab, kasutad teist ja vastupidi. Vasakpoolne on vana komposter, paremal uus.

Kuna nüüd võtsin tuulemurruga seoses paar põdrakahjustusega kuuske maha, siis panin mõned jämedamad ja pehastunumad pakud kompostri tegemiseks kohe kõrvale. 

Täna toksisin palgikoorija ja langetuslabidaga pehme osa välja, tassisin ja veeretasin pakud maja juurde ja lõikasin tervematest palgiotstest kaaned peale. Kaks kergemat sain isegi niisama üle aia tõstetud, kõige jurakam tuli mööda sihti ümber aia ja läbi värava veeretada.

Sel korral tegin kohe uhkema kaane, hingega: kaanest eenduv osa läheb kompostri serva lõigatud süvendisse ja külgedelt läbi löödud naelad toimivad teljena, millel hing pöörab. Lihtne. Kaks väiksemat pakku on nüüd varuks. Või kellelegi jõulukingiks :P

Lavapadi, saunapadi, peatugi. Oktoober 2021

 Ämma-äia man saunatades meeldib naisele laval pikutada ja neil on selleks ka vastav peatugi soetatud. Hiljuti naine tuletas meelde, et pidin meile kah selle tegema. Tegin siis. Tegin lausa kaks, ühe eelmisel nädalal, teise eile, et homme sõprade uut sauna proovima minnes midagi kingiks viia. Originaal oli tehtud kahest lauajupist ja pea toetus pulkadest sõrestikule, aga ma ei viitsi järgata ja jupitada ja naelutada, lihtsam on virnast pakujupp võtta ja saag käima tõmmata.

Materjali mõõdud on ligikaudu 35 cm x 40 cm x 13 cm. Pea jääb lavast umbes 5 cm kõrgusele. Esimene variant sai tiba lühikesevõitu, võinuks paar senti veel õlgade poole tulla, aga naise väitel töötab seegi.

Mõtleks küll, et mis see kange puupakk nii väga annab, aga kui ikka ergonoomiliselt teha, siis on väga mõnus, kui seda ise maha siruli visates katsetasin, siis kohe tundsin, kuidas keha lõdvestus, pikutasin kohe pikemalt. Meenus see kord, kui sain Lutheri tehase puust kontoritooli proovida või kui esimest korda Schwarzwaldis matkaraja äärde paigutatud pingile istusin. Kui puitu õigesti vormida, võib ta täiesti lõõgastav olla, mitte mingi kõva jurakas, mille peal keha kohe kangeks kisub.

Ergonoomilisuse juures tundus mulle üks olulisemaid osi peatoetamise lohu asetus õlgade juurde jääva kumeruse suhtes – kui kumerus on õige koha peal, siis see tõstab pisut õlgu ja turja ja sel juhul ei jää kogu pea ja ülakeha raskus kuklale ja peale, aga naine väitis, et ta õlgu sinna üldse ei toeta, nii et ju oleneb kasutajast ja siis on ehk olulisem hoopis lihtsalt pead toetava osa kõrgus lava suhtes ja see on ligi 5 cm.

Mõlema lavapadja aluse õõnestasin natuke ära, et see pakk liiga raske ei jääks, teisalt muidugi liiga hõredaks ei tasu seda ajada, sest saunas on suured niiskuse ja temperatuuri kõikumised ja kui materjal liiga õblukeseks ajada, kisub see lõhki, massiivsem puit püsib suurema tõenäosusega ühes tükis. Kui ta siiski peaks hakkama lõhki kiskuma, saab hiljem jälle asja pikkade tüüblitega stabiliseerida, puurida pika 10 mm puuriga padjast läbi ja ajada pulgad sisse, mis ei lase lõhenenud pakkudel laiali pudeneda.

Kingiks mõeldud lavapadjale tegin tagaossa lisaks veel ühe õnaruse, kuhu patja tõstes vajadusel küüned taha ajada. Ja no kaubamärk kah :P

Näärisokud, detsember 2020

Kuna hooaeg läheneb, siis tasub ehk ideid pakkuda. Pakumemmesid ei jõua lõputult vorpida – esiteks võtavad rohkem aega, teiseks nõuavad rohkem ja jämedamat materjali, kolmandaks on neid tülikas transportida, nii et tegin mullu vahelduseks pinu näärisokke, keda siis mööda ilma laiali vedasin.

Iga soku peale kulub kokku ehk kümme minti. Eks nende valmis vehkimine oli kah nagu konveiertöö: võtsin kaks paraja pikkusega palgijuppi, märkisin saega tulevased pead ja peed ära ning siis jooksin samad palgijupid trelliga läbi ja puurisin jala-, kaela- ja sarveaugud. Nüüd tuli veel vaid kehad ja pead vastavalt märgetele välja järgata, oksad kah mõõtu järgata, nende otsad koonusjaks vesta ja sokud kokku visata. Vualaa.

Laiali vedada oli hea lihtne, kisu aga pusle lahti, viska seljakotti või auto pakiruumi, vii kohale ja pane ööpimeduses (st talvel alates neljast pärastlõunal) naabri või sõbra või tuttava värava taha passima. Pidulikkuse lisamiseks võid sarvedesse lehvid siduda.

September 2021: jalakajalad ja teised

 

Viimati Söörömööl käies küsis H, ega mul juhuslikult mõned tammeplangud kuskil üle pole, neil on aknalauad vaja teha, aga materjalist on puudus, nagu pandeemias tavaks. Mõned tammejupid küll V-lt sain, aga mitte piisavalt, et aknalaudu teha. Seeeest meenusid naabri jalakad, mis hakkasid tunamullu kuivama – neist kõige võimsam, ligi meetrise läbimõõduga, on juba lootusetus seisus, aga seda ümbritsenud 5-6 puud tundusid kasutuskõlblikud. Seda nüüd Sixiga arutades sain teada, et naaber oli äialt just nende kohta langetusabi küsinud, aga too ei jõudnud neid ette võtta. Eks nad on ka üsna tüütud jändrikud. Saime siis naabriga kokkuleppele, et võtan jämedamad jupid endale, peenemad lähevad küttesse. Kahe päevaga langetasin, laasisin, järkasin ja lohistasin need kokku, eile hommikul kuulsin lähenevat traktorimüra, jõudsin napilt püksad jalga kiskuda ja õue kalpsata, et äi õigesse kohta ladustama juhatada.

Ega ma päris kindel polnud, kas nood jalakasurmast tapetud puud ka materjaliks kõlbavad, langetades tundusid okeid, aga enne pikisaagimist polnud siiski täit kindlust. Pärast esimest lahtilõiget paistis aga puit okei.

Lõikasin esimesed kolm planku H-le aknalaudadeks. Kuna jalakas on esiteks raske ja teiseks kipub kuivades väänduma, siis oleks kuivatamise tarbeks tegelikult parem pikem plank, mida hiljem vajalikku mõõtu järgata, aga pikemat planku on kõverast puust jällegi tunduvalt tülikam käsitsi saagida. Eks tuleb korralikult raskused peale laduda ja loota, et väga propellerisse ei kisu.

Üks haru jalakast oli nii jalge moodi, et ei saanud vastu panna kiusatusele jälle natuke mängida. Lohistasin selle haru naabrite juurest me piirikivi ligi, koorisin ära, õõnestasin ülemise kubemeosa, kaevasin jalad maasse, lõikasin teksad piki sisekülje õmblusi lahti (proovi sa jäikadele jalgadele pükse otsa sikutada) ja lasin need klammerdajaga jalakajalgade külge kinni.

Lõpetuseks kühveldasin õõnestatud ülaossa mulda ja panin sellele mätta otsa.

Edaspidi ei tohiks enam seda juhtuda, et külalised pööravad liiga vara ära ja siis sõidavad me aasal jalgteed mööda. "Pärast pükse vasakule" peaks olema üsna ühemõtteliselt mõistetav juhis. Palju neid pükse ikka kuskil aasadel seisab.

Puidust uksehing: jaanuar-veebruar 2021

Pandeemia oli parasjagu täies hoos, kui avastasin, et töökoja ustele pandud pika põõnaga väravahinged on liiga pehmed ja painduvad läbi. 

Esiteks ma ei viitsinud poodi minna, teiseks ei tahtnud tervisega riskida, kolmandaks oli kihk lõpuks ometi puidust hingede valmistamine ära proovida. Kuna sel ajal veel palgivarju polnud, siis puudus ka ideaalne materjal, lehtpuust kuivanud kõverikud või prussid, nii et pidin leppima sellega, mida oli – kuusega. Samuti ei viitsinud hakata puidust punne vestma, tagusin naasama naeltega posti ja ukse külge.

Kogu krempel valmis umbes kolme tunniga, kõige keerulisemaks tegi asja uks ise, sellele löödud lauad on üksteise suhtes ülekattega, mis tähendab, et ukse välispind pole sile, mistõttu oli ka põõnasid ja nende otstesse puuritavaid aukusid (kust sagarad läbi lähevad) üksteise suhtes raskem õige nurga alla ajada. Tõenäoliselt kägiseb nüüd ka uks seetõttu rohkem kui peaks, aga teisalt see mulle täitsa meeldib, on kohe sellise vana talu häälega. Kui paljudel on tänapäeval üldse kägisevaid uksi? Kõigil on sahinal metalltüüblitel, seibidel või lausa laagritel rulluvad hinged. Paremal juhul lengid pisut kiuksatavad, kui uks juhtub viltu olema või kinni paisuma.

Igatahes pean üllatusega nentima, et toimivad need põõnad ja sagarad täitsa kenasti. Olin valmis selleks, et põõna läbipuuritud osa, sagarast paremale jääv ots, murdub üsna pea lahti, hoiab seal ju põõnaotsa koos kõigest sentimeeter-paarine jupp puitu ja kuusk lõheneb ja murdub üsna kergelt, aga seni on hästi koos püsinud ja kisun seda ust kinni-lahti pea iga päev, reeglina mitu korda päevas.

Pole veel selleni jõudnud, aga kavas on ka töökoja teisele uksele puidust hinged teha, sel korral juba tugevamast puidust, saab siis nende käitumist ja kestvust võrrelda.

Skulptuurid 2021

 Midagi peent reeglina nõkerdada ei jõua (Medusa on erand), kärsitus takistab viimistlemast, aga vahel tuleb kihk midagi ebapraktilist vorpida, eriti kui ettesattuv materjal seda soosib. Töökoja kõrvalt langetasin ühe kuuse, millel oli pikem sissekasvanud oks ja väiksem oksakönt. Vorm viitas ilmselgelt urineerivale kesksoolisele punkarile.

Marta Helmi valvab nüüd me sissesõitu.

Maja ees seisis too känd juba enne maja kerkimist, justnimelt kavatsusega sellest midagi vormida. Noh, seisis aasta, seisis kaks, aga midagi ei vormunud. 

Kuni viimaks üleeile öösel spiraali saagimise kinnismõte peas ketrama hakkas, nii et tuli siis päeval saag pihku kahmata ja natuke jõristada. See julla seal otsas oli sekundaarne, (põhiline oli spiraal), midagi peab ju otsas olema, nii et tegin siis julla.

Filmiprohvist tuttav ristis juba C-3PO-ks.

Kiviparkett 2020–2021

Telliskiviparketid said alguse sellest, et tunamullu läheduses metsas uidates silmasime kellegi poolt maantee lähistele põõsasse toodud lammutusjääke, telliseid. Kuna majaesine kippus vihmaga poriseks muutuma, oli sinna ilmselgelt mingit lahendust vaja, nii et võtsin käru ja lohistasin umbes nelja käimisega sealt kilomeetri kauguselt need kivid kohale. Siin pildil näha mahapanduna.

Mõni aeg hiljem valmis töökoda, mis vajas samuti mingit põrandalahendust ja nüüd otsisin juba konkreetselt telliseid. Viimaks vedasin neid auto pagasiruumis paari kilomeetri kauguselt varemetest. Ligi kümne sõiduga sai põrand tehtud, ühtlasi ka garaaži rehviraja jagu triibud laotud, et autol stabiilsem pind oleks. Siin pildil on näha tumedana algsed kivirajad, heledana hiljem lisatud põrand. Garaažipõrandat ma tasandama ja loodima ei vaevunud, kuna auto vajutab seal seistes põranda mingi aja pärast niikuinii lohku, nii et pigem praegu aastakese kasutame, siis võtan põranda uuesti lahti, tasandan ära ja siis alles saab lõplikult tagasi laotud.

Kevadel valmis saun ja selle ette jagus samuti varemetelliseid.

Suve hakul avastasin Facebookist grupi "Annan ära" ja seal pakutakse ühtelugu telliseid, nii et valisin koha, mis meist liiga kaugel ei asu, laenasin naisevennalt auto ja käru ning tõin kaks kärutäit, millest sai saunaesine laiendust ja garaažipõrand üleni kaetud. Parketi elavdamiseks panin sauna ette lisaks maakive.

Ämm-äi lammutasid hiljuti oma korstnaid ja nüüd oli põhjust terrassiparketti laiendada, tagasi alguses :) . Pilte lähemalt kaedes on näha, et peamiselt kasutan kahte mustrit, üks järgib tavalist müüriladumise skeemi, teine on siksakiline. Eks neid mustreid on veelgi, saab tekitada ruudustikke jms, kombineerida nt põllukividega või poolikute tellistega, mida taaskasutatava materjali puhul jagub küllaga.

Nagu esimeselt pildiltki näha, on kasutatud tellistega natuke tööd kah, segu vaja küljest ära toksida, aga töö on vaeva väärt, vähemalt ei lähe tellised metsa alla või auku. Valus on lugeda neid kuulutusi "anda ära kasutatud tellised pinnasetäiteks". Hulk vaeva, energiat ja kütust on kulutatut nende tootmiseks, nüüd tahetakse need kuskile maasse kaevata, et siis jälle uued tellised kuskil toota ja neist ehitada. Tundub, et ehitusmaterjalid on ikka liiga odavalt saadaval. Samuti ei pea tingimata telliseid kasutama, õemees ostis viimati neile tehtud grillkoja põrandaks kasutatud tänavakive – kui uuena maksis ruutmeeter euro kanti, siis kasutatuna oli see vist 30 senti. Ja kivid nägid välja nagu kuued, samuti pole neilt segu ära toksimise vaeva.

Kui talvel pisut hinge olen tõmmanud, siis hakkan võibolla telliseid kokku vedama ja keldrit ette valmistama. Auk on maas valmis juba üle aasta.

Terrassi ühe poole laiendus sai kahe päeva ja kümne kärutäie lohistamise järel valmis.

Miinustest ja kogemusest: ühe miinusena on siin-seal kostunud võimalus, et tellis ei sobi maha, võib lagunema hakata, niiskus + temperatuurikõikumised hakkavat seda lammutama. Kõige esimene parkett sai möödunud aasta jooksul jääd ja sulamist, äärmuslikke kraade, talv oli ju korralik ja suvi kah palav, aga seni nagu lagunemismärke ei näita. Samuti kartsin, et kuna (eriti taaskasutatud) tellised pole nii puhta servaga ja tihedalt haakuvad nagu spets tänavakivi, siis hakkab floora sealt vahelt üles tungima, aga taimestikku tikub tellise vahele ikkagi üllatavalt vähe, ei ütleks, et rohkem kui tänavakivide vahele.

Noor Medusa, märts 2021

 Endiselt on seis selline, et üheksa korda lõika, üks kord mõtle, st tuleb kihk peale, haaran sae pihku ja jooksen õue. Seda enam, et nüüd on töökoda ja kuur, mis tähendab seda, et esiteks sai liigne kola kõik kuuri kolitud ja töökojas on ruumi, teiseks saan saetöid teha vabas õhus kuuri varjus ja muid töid töökojas tuulevarjus. Aga see saega igale poole tormamine on küllap aastatega kogunenud rahuldamata kihk, mille maandamiseks ühest ehitamist ja möllamist täis aastast ei piisa.

Igatahes jah, mõni päev tagasi oli hirmus vajadus midagi voolida, meenus, et kuskil lume all peaks olema sügisel langetatud kõveriku kuuse jupp. Kaevasin välja, lohistasin kuuri juurde, saagisin suurema osa paari tunniga välja (väike saag oli hoolduses, nii et randmed ja käed said kõva koormust), järgmisel päeval tõstsin töökotta ja lõikasin peitli ja kirvega natuke lisaks. Kokku kuskil kuue tunni töö.

Pärast viisin tiigi äärde pingile istuma.

Noor Medusa sellepärast, et patsid on maod.

Saagides-peiteldades kirusin kurja saatust, et tervis siiski sellesse valdkonda jääda ei lubanud. Puutöö on parim, aga praegu saan seda vaid hobina ja vahetevahel teha, kui tervis pisut paremas korras. 

Peidupaigad, aardejaht, detsember 2020

Detsember 2020

Vastu hommikut poolunes turgatas paar mõtet, kuhu ja kuidas naabrilaste aardejahiks peidukaid teha, nii et kahmasin väikse sae ühes, pistsin naelad tasku ning tangid ja kirve seljakotti ja läksin metsa.

Naeltest saab tangide abil kenasti luukidele hingi painutada. Klotsi välja kangutamisel murdsin kirvel varre pooleks.

Selle sahtliga jäin võib-olla ühele naabrile vahele, jalutas teine eemalt mööda. Loodetavasti arvas, et tegelesin vaid tuulemurruga ja ei tulnud pärast lähemalt uurima.

Kasekänd oli eriti jändrik, nõudis omajagu nüsimist. Libiseva kaane kinnitamiseks piisas ühest suurest naelast.

Lõhestatud ja õõnestatud halgu saab näiteks võtmed peita. Kuskil kuklas on meeles, et kas Eesti või Norra salaviina vedajad peitsid oma kauba halgudesse, mingis muuseumis nagu oli selline väljapanek.

 Nädal hiljem: 

Algselt ühekordseks ürituseks kavandatud rada on nüüdseks mitu naabri(las)t kasutanud, nii et paistab asja ette minevat. Tegin veel paar peidukat lisaks, kokku on üheksa, ja saab täis ringi metsas teha. Pole praegu vaadanud, aga vahepeal ähvardas aardeid liiga paljugi kuhjuda, toodi rohkem kui viidi. Samas on tore – kodus sai komm otsa ja teadsid, et metsast saab. Samuti on metsas hea käia, kui kõht tühjaks läheb, saab kohe puust võtta.

Juuni 2021

Suvitajatest naabrid kolisid kevadel taas lähedusse ja viisime Sixiga neile samuti rajakaardi, et perepojal maaelus vaheldust oleks. Tegid raja läbi ja olid sillas. Nüüd paar päeva tagasi käis küsimas, kas võib külla tulevad sõbrad kah rajale viia. On vaev end vist ära tasunud.

Lebola, august 2020

Kevadel tekkis maja ümbrust ohutumaks saagides omajagu peenpalki ja otsustasin enne suvepalavust hea tuulduvusega katusealuse teha. Võrdlesin ja vaatasin erinevaid jooniseid, aga lõpuks tegin ikka omatahtsi.

 

Saksamaal nägime betoonelementidest grillahju, nii et nüüd sai ka selle kasuks otsustatud, on üks ehitustöö vähem.

Tükimat aega seisi katus kilede all, kuni viimaks prahvatas vimm, valisime bituumensindlid välja ja panin kolme päevaga katuse ära. Lõpus jäi tavapäraselt paar paani puudu, nii et paremal on nüüd näha heledam ruberoidiriba.Postide külge said silmuskruvid pandud, nii et viimased paar kuud olen käinud seal rippvoodiga kõlkumas ja lugemas. Hiljem ostsime ka ripptoolid, neid on hea vahepealsel ajal lae alla panna, pole jalus. Istuda kah mugavad.

Põrandal kasutasin ära ämmal-äial paarkend aastat seisma jäänud parketiplaadid. Eks ta ongi osaliselt taaskasutusprojekt, katusel on kah igasugu ehitusjääke ära kasutatud.

Posti lõikasin hiljem alt ära, on rohkem ruumi ringi õiendada. 

Eks teda tuleb veel täiendada, võib-olla diagonaaltoed lisada jms (hoiatati, et võib külgvajumine millalgi tekkida), aga kasutada kärab juba praegu ja hea on. Just nimelt selleks, et lõõgastuda värskes õhus – maja terrassil on ruumi vähem. Nagu tavaks, on see kujunenud muidugi ka osaliselt panipaigaks/tööruumiks. Millalgi jõuan ehk töökoja tegemiseni, siis saab kola jälle mujale vedada.

Kuna tegin selle vea, et ehitasin lebola põrandaga, mida vihm ja udu märgama kukkus, siis pidin kahjuks ka sellele laudise ümber lööma. Ilma selleta oli lahedam. Nii et õppetund: ära tee põrandat, pane lihtsalt postidele ja lao kivipõrand, siis saad seinad lahti jätta. Aknad-uksed taas kord äia varudest.

Kasetohust visiitkaardi (või pangakaardi) vutlar

Kasetohust visiitkaardihoidja tegin. Sellepärast ongi hea varakult materjale varuda, et kui tuleb uitmõte, on vahendid kohe hoobilt võtta. Praegu said pea kõik tööd tolle noaga tehtud, vahepeal kasutasin ka sudimiseks pulka ja sikutamiseks Leathermani tange.
Esimese katsetuse õppetund on antud juhul see, et punutavad ribad peaks olema kõvasti suurema varuga, siis saab seda ka normaalselt pärast voltimist läbi lükata-tõmmata. Kui tahta pangakaartide jms hoidmiseks kasutada, siis oleks pidanud natuke vähem sügava tegema, praegu on natuke raske välja õngitseda.

See konkreetne toht sai korjatud suvelõpul, mil tegelikult tavaliselt tohtu ei koorita. Juhtus lihtsalt nii, et tuul murdis kase maha ja tegin koorimisega proovi. Üllatavalt hästi sain kätte.

Siin on veel mõned juhendid, kuidas ja mida kasetohust teha:
karp – http://www.jonsbushcraft.com/birchcontainer.htm
lihtsakoeline korv – http://www.jonsbushcraft.com/birchbarkbasket.htm

Võru

Väikseim treimistöö nagu ever. Peaaegu sama õudne kui suurimate treitiste tegemine. Aga no tulemus on tore.

Kadakast.

Pink is not dead, oktoober 2016

Selle suvega sai mitu istekohta tehtud. Esmalt tegin ühe megapika pingi, aga peagi ilmnes, et noil hetkil, mil tahaks seal istuda, kipub ta kas kastest või vihmast märg olema, nii et varsti olin sunnitud veel ühe, katusega variandi tegema.

Katuseks taaskord kile, roovideks talast läbi puuritud kuuseoksad. Kuna soov oli sellel mõnusalt lösutades (seljatugi on üsna suure nurgaga) ka tähti vaadata, pidin katuse võimalikult kitsa tegema. Selle tagajärjel kippus aga vihm kohati ikkagi istmele sadama. Õnneks jätsin selle fikseerimata, nii et jõude seismise ajaks saab isteplangu sisse lükata.

Ja siis millalgi tellis naisevennanaine kah istumise, et tal emal oleks lapselapsi valvates kuskil mugavam puhata. Katust ei soovitud, nii et tegin mõne tunniga valmis. Plangud olid juba varem saetud, muidu oleks ikkagi päev ära kulunud.

Novembri alguses tuli ootamatult talv.

Juuni, 2021: katusega pink kolis pärast maja valmimist terrassile. Katuse võtsin ära, selle asemele läks riiul, kus kola hoida.

__________

Juhtumisi just enne lumesadu sai kõige pikemast pingist kah pilt tehtud, nüüd tekkis kena võrdlusvõimalus talvise vaatega.

Juuni, 2021

Tegin sauna juurde kivijalgadega pingi, siis pole seda tüüpilist muret, et pingijalad ära mädanevad. Sügisel langetatud kõverikust palgist jämme plank saagida, piklikud kivid püsti, plangule kivide järgi õnarused alla ja valmis. Kivipuuriga võib proovida ka augud teha, siis saab metallvarrastest tüüblid panna, on väiksem oht, et plank jooksu läheb. Kasutada kannatab ka ilma.