Jätkub jalakasurma tagajärgedega tegelemine – kõige jämedam tüvejupp oli nii massiivne, et ei hakanud toda plankudeks nüsima. Pealekauba on planke nüüdseks juba paras ports ja kui ühes seltskonnas tulid pingid arutellu, siis turgatas, et ma pole veel ühes tükis pinki teinudki.
Ma ei tea, kuidas need skulptorid sellist pimesi saagimist teevad, et istmeosa puhtalt, ilma liigsete sisselõigeteta kätte saada: kas lõikavad jupphaaval või mõõdavad ülitäpselt või on lihtsalt harjutamise küsimus, tunde järgi, aga ma igatahes kombineerisin lõpeks vaat et kõiki variante. Paaris kohas puurisin saega sisse, suurema osa lasin tunde järgi ja kui põhiosa kätte sain, siis laiendasin istmeosa paari jupi jagu. Vist on kõigist noist plankude ja varade saagimistest tolku, tulemus sai võrdlemisi puhas.
Istmeosa oli vaja otstesse laiendada juba kas või sellepärast, et saaks puidumassiivi vähemaks, et ma jaksaks seda jurakat üldse liigutada. Ma olen küll harjunud massiivse kuusega toimetama, aga jalakas on hoopis teises kategoorias. Kui ta saetud sai ja üritasin harjumuspäraselt ratastel palgialusele tõsta, et pink üle hoovi maja juurde vedada, oleksin napilt selja ära nikastanud. Ja kui palgialusele sain, siis oli see ikkagi nii raske, et vajutas aluse rattad maasse, nii et tükk aega kaevasin ja kangutasin ja sättisin lauajuppe rataste alla ja üritasin vintsiga sikutada, aga lõpuks pidin ikkagi käima naabrite juures, ATV võtma ja sellega pingi üle hoovi lohistama. Kui viimaks aluse kiviparketile sain, siis läks liigutamine juba märksa lihtsamalt ja juhtumisi oli pink ka nii täpselt õiget mõõtu, et mahtus postide vahelt risti läbi. Nibin-nabin. Oeh.
Näis, kauaks ta meile jääb. Kui poolaastakese kuivab ja kannatab liigutada, viib ehk mujale, kellelegi kingiks vms. Ja võib-olla tuleb ka veel uuesti natuke saagida, praegu on seljatugi tiba madalavõitu, lõikub liialt nimmepiirkonda.
