Leidsin Mustamäelt ühe maja juures prügikasti kõrvalt kuskil 2 aastat tagasi. Toona aitas Jaak selle töökotta vedada ja siis ta seisis seal. Sest mul polnud aega... või noh... ajakulutamisprioriteedid olid teised. Nüüd lõpuks tekkis aeg kahe töökohavahetuse sisse jääva vaba nädala näol.
Peale tooli laiali kiskumist oli ikka paras s*tt seal sees. Ma ei tea, kes seal surnud oli ja oma kehavedelikud sisse immutatud sai aga poroloon oli ka peale kaheaastast töökojas kuivamist kleepuv ja jäle. Puitpinnad olid "mõnusa" nõuka nitrolakiga ületõmmatud, nii et seal ei aidanud isegi "Wenfex" vaid tuli oma atrofeerunud kaabitsalihased tööle panna ja kõik käsitsi puhtaks kaapida.
Esimene päev läkski polstri eemaldamise ja sisu ning karkassi puhastamise, lihvimise, liimimise ja peitsimise peale.
Teisel päeval sai ka juba polstriga alustatud - kõigepealt kotiriie.
Kotiriidele läks liim, liimile porolon, porolonile riie. Tagaküljele ka natuke vatiini, silumaks järske puidunurke - praktilist vajadust selle järgi polnud.
Täna tõime tooli mu õppesõidu ajal koju ära :o) Ma tean küll, et ta teab mis hullsheff välja ei näe aga usu mind - see on väga mugav tool. Kuju on nõukaaja kohta üllatavalt ergonoomiline, nii et hirmus mõnusaks lugemistooliks sobib küll. Emal on kaks sarnast (natuke suuremad ja toekamad) tugikat kodus juba ammu renoveerimist anumas. Nüüd sai esimene kord polstritöö oma toolil ära proovitud - järgmiseks võtan need ette. Millalgi.
