Habemenoateritaja

Näe, leidsin Tarvole 50ndate habemenoateritaja, mis on tore, kuna neid pole eriti saada ja antud eksemplar passib varem soetatud noaga ühte ajastusse:


Oli teine pisut niru nahaga, aga tuli olla õnnelik sellegi üle, et teritaja üldse leidsin, eriti sageli neid siinkandis saada pole. Kiskusin naha maha, võtsin detailid lahti, poleerisin vaskharjaga üle. Nahaotsingud osutusid aeganõudvamaks kui eeldasin, aga lõpuks midagi siiski leidsin. Esmamulje põhjal pelgan küll, et nahk jäi natuke õhukeseks, ent eks hädakorral saab alati ühe tõsise pastlanaha välja ajada ning seda kasutada.

Vana, naha neetidega kinnitusviis oli minu jaoks pisut liiga töömahukas, nii et kasutasin hoopis sellist, mida hiljuti ühe sõbra juures uue (Solingeni) teritaja juures näinud olin: klammerdajaga nahariba otsad kokku ja kinnituskohale nahatükk liimiga peale (vt vaatajapoolne ots):

Habemenoa leidsin talle mõned nädalad varem, aga sellest täies hiilguses pilti pole, on vaid karbi foto, kuna tahtsin enne selle ostmist natuke netis ringi uurida, et mida Чайка habemenugadest kirjutatakse.

(Noast saan ehk hiljem pildi)
Tundus ok olevat ja netioksjonitel küsitav hind oli samuti kohati 60 eurot. Sain selle aga 25-ga. Ja mina maksin koolitusraha: leidsin Balti jaamalt enne seda ühe väga heas korras Solingeni noa. Tundus liiga hea, et tõsi olla, hind kah soodus – 15 eurot. Teadsin küll, et Pakistanis jms kohtades tehakse väga halbu koopiaid, rabedaid Solingeni terasid ning eksporditakse neid Saksamaa kaudu, et oleks juriidiliselt korrektne, aga mõtlesin, et noh, 15 euroga võin ju riskida. Ja läksingi orki: jõudsin tolle habemenoaga rõõmsalt koju ja siis avastasin, et tera oli kotis transpordi ajal mõranenud.

Novot. Pikem jutt on selline (mul on täna aega jaurata): paar aastat tagasi sai mu suvalise Gilette'i pardli mõistlik kasutusaeg läbi ja uut ostma minnes hakkasin mõtlema, et kole totter on muudkui plastjullasid osta ja jälle minema visata. Läksin hoopis antiigiäridesse ning Balti jaama turule tuhlama. Leidsingi Balti jaama antiigipoest normaalses seisukorras noa. Margist ei osanud ma midagi arvata, nägin seda esimest korda. Pärast kodus foorumeid uurides avastasin, et olin teinud hea ostu. Nüüd hiljem aeg-ajalt turul ja ärides ringi vaadates olen täheldanud ka seda, et puupeaga habemenoad on haruldased, õigemini – peale enda noa ma polegi ühtegi puupeaga habemenuga näinud. Pealegi oli see originaalkarbis. Karp oli küll kulunud ja lagunev, aga selle taastamine polnud probleem. Habemenoateritajaga vedas mul samuti, kuna FNS-lt tuttaval poisil oli kodus vanaisast jäänud teritaja, mida võid all koos habemenoakarbiga näha:

Teritaja oli väga heas korras, võtsin vaid lahti, puhastasin, lõin läikima ja õlitasin. Teritaja otsa on ajapikku väsinud naha pingutuseks kunagi ajaleheribasid pandud, voltisin need lahti, jäävad kuskile sinna eelmise sajandi algusesse. Tõenäoliselt ongi tegu museaaliväärtusega eksemplariga. Nuga ise arvatavasti nii vana pole, pigem kuskil sealt 30-aastatest, ma pole jäksanud neid katalooge otsida ja lapata. Noaga samuti erilist vaeva polnud, seda oli hästi hoitud, rooste polnud tera kallale pääsenud, tuli samuti kõigest puhastada, pähklipuust pea lihvida ja õlitada:

Teral on vaid too viga, et teral on "kanna" juures väike nõgusus. Kuulsin hiljuti, et see pidavat tulenema eelmise omaniku käelisusest: kas teritab parema või vasaku käega. Nõgusust on küll võimalik välja käiata, aga ma seda tegema ei hakka, ta lõikab ka niisama hästi ja pigem püüan naha peal teritades selle jõnksu ajapikku välja saada.

Kui nüüd keegi habemenugade kohta rohkem teavet otsib, siis inglise keeles on selle nimetus "straight razor" või "cut throat razor", saksa keeles "rasiermesser" ja vene keeles "опасная бритва" – viimase tähendus on tore, "ohtlik habemenuga", inglaste "kõrilõikaja-habemenuga" pole kah paha :o)
Tegelikult pole sellega habeme ajamises hullu midagi, sisselõikamiseks pead ikka kaunis hajameelne olema. Nagu üks vastavasisulise foorumi asutaja kirjutas, siis tema jaoks ongi sellega habeme ajamine nagu meditatsioon, sa ei saa habemenoaga raseerides millelegi muule mõelda, sa pead täielikult käsilolevale tegevusele keskenduma. Siin ja praegu. Muidugi, iga tegevuse võib meditatsiooniks muuta, aga valdavalt puudub meil selleks viitsimine, antud tegevus aga lihtsalt sunnib sind keskenduma.

Selleteemalisi foorumeid, artikleid ja juutuubiklippe on üsna palju – kuidas teritada, kuidas hooldada, kuidas habet ajada jne. Mõned on ikka päris maniakid, ostavad muudkui uusi terasid, hoiavad neid kümnete kaupa spetsiaalses kohvris. Mingil määral saan neist ka aru, olemas on ikka väga ilusaid terasid: damaskuse, jaapani jne, aga püüan sellest ise hoiduda, lõppude lõpuks on tegemist siiski argise abivahendiga.

 Lisa: Viimati kingiti ka habemeajamispintsel, mida kasutasin algselt vahu näole mätsimiseks, hiljuti aga turgatas, et prooviks ka sellega päris vanakooli teha: topsi, sooja vee ja seebiga. Töötas küll. Esimene kord kukkus pisut vesine välja, teisel korral kasutasin eriti vähe vett – panin tassipõhja õige pisut vett, killukese seepi ja hakkasin kloppima. Vahustus kaunis kiiresti, nägi välja nagu vahustatud munavalge, selline tihe ja tahke, tassi kummutades trotsis ta gravitatsiooni päris edukalt. Habet aitas ajada hästi ja mingit puudust võrreldes poes müüdavate purgivahtudega küll ei täheldanud – näol püsis hästi ning pärast protseduuri ei kippunud näonahk rohkem kuivama. Nii et ma ei teagi, mis imeniisutajaid ja sihverplaadi süvahooldajaid need Nivead ja Gilette'id enda arvates oma vahtudele lisavad. Eks ta üks paras jutumull ole. Ehk reklaamivaht :o)