Mitmejalgsed

Mis on 83 cm kõrgune, 12-jalgne, valmib 3 nädalat ja kinni pole seda nõus maksma ükski eraisik? Õige – Miia-Milla-Manda muuseumi minevad miniatuursed koopiatoolid. Jaagu algne unistus oli nädalane valmimisaeg. Naljanina. Asjaolude soodsa kokkulangemise ja meeletu pingutamisega oleks ehk kahest nädalast piisanud, kuid esimese tingimuse nullis nikerdaja pidurdamine ja teises osas panin mina sõrad vastu. Tähtajad tähtaegadeks, aga ma tahan tööprotsessi nautida kah, mitte veremekk suus hommikust õhtuni kael kõveras rügada, andke andeks onju. Aga õnneks/kahjuks pidurdas nikerdaja piisavalt, et ka minule ei avaldatud enam survet ja viimane nädal oli lust ja lillepidu peitlil välkuda lasta.
A tühja sest lobast, näitan pilta kah, muidu Meeli tuleb ja ütleb jälle midagi sitasti :o(


Natuke lähemalt kah.


Ajakulu on nagu ikka nende toolidega – pärast imestad ise kah, kuhu see aeg kadus. Samas: ainuüksi mõõtude koostamine, joonte vedamine ning šabloonide valmistamine võttis 2-3 päeva. Saagimised, hööveldamised, treimised, peiteldamised, nikerdamised, puurimised, liimimised, uuesti nikerdamised sinna veel otsa. Viimistluslihvimisele läks samuti lahedalt 2 päeva ära. Ja siis imestatakse, miks käsitöö kallis on. Aga vot sellepärast ongi ja sellepärast ostetaksegi Askost või näljapajukil indialastelt või lastakse robotitel valmistada. Ja nii see Eesti käsitöö välja suri.