Ok, tegelikult ei jäänud, natuke ikka mõlgutasin, võtsin lakapealt lauadki alla – vot need lauad jäid küll sinnapaika, korra sai neid Sixi sünnipäeval suupistete alusena kasutatud, kuid pea aasta hiljem läksid need sama targalt jälle lakapeale tagasi.
Eksju.
Novot. Aga sel talvel olid jälle koledad tuuled ja sellega kaasnevad murrud ning üks neist tuulemurdudest juhtus õkva siia, uue maanteega paralleelselt jooksvale endisele maanteelõigule, mida peale meie pere vist keegi teine õieti ei kasutagi. Saagisin siis selle tuulemurru lahti, hirm oli küll nahavahel, polnud sellist asja varem teinud, ikkagi mitu puud ja jämedat oksa korraga pinge all ning valmis iga hetk pingest vabanedes näkku hüppama või end sulle peale pöörama. Nõkerdades sai see sasipundar siiski lahti harutatud, järgatud ja ladustatud.
Põhipahalase, kuusejuraka, järkasin huupi ära, et näis, mis pärast saab. Hiljem jõristasin ka pikivaod sisse, et kuivaval palgil oleks, kuhu pinget suunata ning sellevõrra vähem põhjust lõhki minna.
Noja siis kevadel viimaks turgatas, et neist saabki liivakasti teha. Päikseliste soojade ilmadega läksin palki koorima. Esimese jupi lasin totakalt kirvega – mõõ-ttee-tuu. Siis koitis, et naabrimehel on igasugu riistu, ehk on palgikoorijagi. Oli. Näe, seisab siin, pea koorimata palgijupi najal.
Koor tuli ludinal, eriti kui nõksu kätte sain – viimased kaks palki koorisin põhimõtteliselt nii, et lükkasin koorijaga otsa lahti ja edasi tõmbasin lihtsalt käega. Jäi ilus ja sile pind, nagu beebipepu, praegu liivakastis on need tõmmatud koorega jupid samuti kõige ilusamad ja mõnusamad, mingit viimistlust ei vaja.
Notid jätsin suveks aia taha kuivama, esialgu metsast toodu ja märgadena ei jäksand teisi hästi nihutadagi. Nüüd, augustis, hakkas ramm ka pikimale neljameetrisele peale – puhina ja punnitamise hinnaga küll, aga ikkagi.
Nurgad sidusin sellise kalasaba-pooltapiga, ühe otsa peitsin pikima noti sisse tavalise kalasabatapiga. Palgiseotiseid pole vähemalt viis aastat teinud, natuke on kunst küll ununud, aga võtsin lõdvalt, mingit erilist tislerdust säärasel ajutisel nähtusel nagu liivakast pole ju vajagi. Ühtepidi mugavusest, teisalt põnevusest otsustasin, et ei kasuta valmistamisel ühtegi abivahendit peale sae ja silma. Ok-ok, langetuslabidas ja kirves leidsid kah natuke rakendust, aga oleks ka nendeta saanud. Abivahendite all pidasin silmas rohkem loodi, mõõdulinti, tollipulka vms. Antud tõika ja pikka palgipausi arvesse võttes kukkus tulemus täitsa nitševoo välja.
Praegu kasutasin kassi sooletühjenduste kaitseks koeraaediku lammutamisest allesjäänud võrku, hiljem tuleb ehk varikatus lisaks, mille saab lastevabal ajal kassitõrjeks otse kasti peale langetada. Võib-olla. Eks nende ajutiste lahendustega kipub naapidi olema …
Tahtsin konstruktsiooni võimalikult lihtsa jätta, seega esialgu ühtegi salapunni ega kruvi ei kasuta, loodan, et tapid hoiavad piisavalt koos. Praegu küll veel siiski konstruktsioon loksub pisut, samas – kui oleva sügise ja talve siin vajuda lasta, siis ei liigu nad arvatavasti enam sugugi. Nii et näis. Kindlama haakumise tagamiseks oleks võinud muidugi radikaalsema nurgaga tapid saagida, aga no esimese hooga ei tihanud, lõikasin ikka harjumuspärase mõõdukusega :o)
Värsked uudised: Pärast sihtgrupi testmängu selgus, et puudu on liivakookide küpsetamiseks hädavajalik tasapind. Suur viga :o( Jah, kõige lihtsam oleks olnud lihtsalt üks palgipealne tasasemaks saagida või lihvida. Mõtlesin siiski paar sammu ette ja saagisin jälle sälgu sisse (pildilt nähtav tagumise palgi kirevate julladega osa) – siis ei hakka need liivakoogid ühtelugu üle liivakasti serva välja kukkuma ning pidevalt uue liiva juurdevedu nõudma. Näis, kas läks asja ette või kavaldatakse mind siiski üle.
1 comment:
Väga lahe liivakast.
Mõnus lugeda, huvitavalt kirjutatud.
Post a Comment