Tuesday, August 3, 2021

Terrassilaiendus, juuli-august 2021

Vahetult pärast maja kerkimist vaatasime, et natuke üle meetri lai terrass jääb võib-olla me vajaduste jaoks napiks, peab seda ehk tulevikus laiendama. Maja kasutama hakates selgus, et lisaks lihtsalt vajadustele sunnib meid selleks ka ilmastik – kuna maja otsaseinas pole eraldi räästast, viskab sademed sageli otse terrassilaudadele. Esiteks pole märg laudadele hea, teiseks on lund ja jääd sealt tülikas koristada. Kui õele grillkoda tehtud sai, hakkasin viimaks meile seda laiendust tegema. 

Põhiline mure oli konstruktsioonilahendus, kas teha kaldkatus, nagu ka seesama koda, või viilkatus, mis järgiks maja katuseprofiili. Kaldkatus oleks lihtsam ja mu kõrgusepelgusele sobivam, viilkatus näeks parem välja. Oli kaalumisel ka kelpkatuse lahendus, aga rõhtpalkmajaga püstpalki siduda ei saa (maja endiselt vajub) ja eraldiseisvalt kelplahendust teha on keeruline. Mõõtmisi tehes aga selgus, et valikut polegi, kuna kaldkatuse kõrgem serv on maja kõrgusest sõltuvalt nii madal, et kalde loomiseks eesmise servaga madalamale tulles lööksin ma seal oma pea ära. Niisiis viil.

Teine mure oli pikk sille, maja otsasein on üle viie meetri pikk, lahe oleks ju see kõik avaraks jätta, aga nii pika ava puhul seda teha ei saa, olen näinud küll neid kahekümnesentimeetriseid kõveraks vajutatud talasid. Kuna pikka materjali jagus, siis tegin oma elu vähemalt nii palju lihtsamaks, et keskele diagonaale ei loonud, panin sinna vaid pika posti, mis sirutus pärlinini välja ning haakus vahepeal talaga lihtsa hammastapi abil. Nüüd jäi posti ja diagonaalide vahele sildeks ligi kaks meetrit, mis peaks okei olema.

Vundament tuli sama lihtne nagu kõigil teistel hoonetel, natuke kaevamist ja kivid maasse. Vahet oli vaid nii palju, et sel korral said eriti suured kivid, nii et oli nende kohale veeretamise, õige vahemiku sättimise ja loodimisega tükk tegemist. Teisalt läks jälle kõik ootamatult kiiresti: hommikul alustasin kivide sättimisega, eeldades, et see ongi päevatöö, aga päev lõppes sellega, et põhikonstruktsioon (välja arvatud harjapärlin) oli püsti.
Tegin sel korral postide-talade upitamiseks kohe spetsiaalselt kaks hammaslatti valmis, aga kuna nüüd oli tegemist nii jurakate taladega, siis polnud võimalik neid siiski päris üksi püsti ajada. Siin oli Six abiks: ma tõstsin konstruktsiooni, Six nihutas vajalikus mõõdus pakud toeks alla. Hiljem siis hammaslatid.


Kivide kaevamisega alanud päev lõppes selliselt. Küljepärlinid paigas, harja oma veel tegemata.
Järgmise päeva õhtu. Õppetund tulevikuks: jäta sarika puhasmõõdule vähemalt pool meetrit varu. Praegu jäi harjaühendus pisut napiks, muidu poleks räästas vajalikku poolt meetrit välja andnud. Aga eks ongi kõiki neid mõõte ja vahesid ja detailide omavahelisi suhteid raske mõttes välja arvestada, näha on ka eesmises räästas üle ühe toimuv katuselaudise hambulisus. Alles katust lööma hakates avastasin, et olin küll arvestanud laua pikkusega 3 meetrit, kuid polnud seda arvestades sarikaid piisavalt kitsalt sättinud, nii et algse asetusega oleks need pea otse räästa serva jäänud ja sademeid saanud. Variant oli sarikad lahti võtta ja rohkem maja poole sättida. Mida ma ei viitsinud. Nii et selle asemel tõstsin lauad vaheldumisi kord maja poole, kord otsa poole, nii et tekkis mõneteist sentimeetrine ülekate sarika suhtes. Tulemuseks ka nähaolev hambulisus. Katusekattega läks kah kehvalt: ütlesin Paide Espakis, et soovin bituumensindli liimiribaga aluskatet (nagu saunalegi). Kodus avastasin, et mulle oli müüdud mitu rulli aluskatet, mida tuleks leeklambiga kuumutada. Vihmad pidid järgmine päev peale hakkama, nii et polnud mahti rulle tagasi viia ja uued ja õiged mujalt osta, läksid needsamad rullid lihtsalt naeltega lüües peale.
Kuna konstruktsioon püsib vundamendikividel vaid raskus- ja hõõrdejõuga, siis on endiselt ka väike mure tuultega, kas võib mõni suurem iil kõik uppi lüüa, aga koos vihmadega tulnud tugevad tuuled jätsid siiski esialgu hoone püsti. Meid endid kodus polnud, nii et ei teagi täpselt, kui tugev tuul oli, ilmaennustuse kohaselt keskmiselt 9 m/s.

Viilu alla loopisin plangud, mis olid algselt saunapõrandaks mõeldud, aga osutusid liiga lühikeseks. Terrassi vahelaeks ja poolkorruse põrandaks sobisid aga ideaalselt, nüüd saab siin vajadusel kas külalisi majutada või isegi tulevastel kuumadel suvedel põõnata. Viilualune ava tuleb vist kahjuks kinni lüüa, et sademed konstruktsiooni kallale ei pääseks, püüan siiski selle vajadusel avatavaks teha, mingi luugilahenduse luua, kevadest sügiseni ju reeglina pidevat sadu pole.

Lisa esimeses lõigus loetletud terrassilaienduse põhjustele:

Kolmandaks veedame palavad suvepäevad sageli õues, kus vähemalt õhk liigub ja on sellevõrra lõõska lihtsam taluda. Sel suvel sättisime end garaaži, panin sinna aaskruvid talade külge ja kõlkusime ripptoolides, aga see tähendas ühtlasi, et auto oli jälle lagedal. Nüüd on auto taas omas kodus ja Six ei pea kodukontori jaoks üle hoovi lippama, samuti on vool lähedalt võtta, ei tule läpaka aku tühjenedes tuppa tulla või siis trummelpikendust välja vedada.

Neljandaks saame nüüd autoga linnast tulles ja toidu- või muid varusid tuues otse ukse ette, katuse alla sõita ja varjus toimetada, ilma et päike kütaks või vihm kraevahele sajaks.

Viiendaks hängime nüüd ka märksa rohkem spontaanselt õues. Enne tuli kõlkumiseks jällegi üle hoovi tatsuda, aga nüüd on justkui toalaiendus õue, lähed ja ripud. Võrreldes garaažiga on siin ka avaram vaade, ripptoole saab tõsta nii rohkem varju alla kui ka otsaseina tala külge, kus kõlkudes saab taevast ja tähti põrnitseda.


Ruumi laialt.

Miinuseid kah: otsaseina poolses köögis ja elutoas on nüüd varasemaga võrreldes hämaram, valgust ei tule nüüd ju enam sama palju. Eks mingid puudused on alati, aga arvan, et plussid kaaluvad miinused üles. Kui värvimiseni jõuame, siis tuleb toapoolsed küljed heledaks värvida, natuke süngust hajutada.

No comments: