Oli üle tüki aja jälle üks väärt projekt, mille pärast tasus töökojas käia. Endiselt vajab Olustvere mõisas olev hr Vene kollektsiooni restaureerimist.
Esiteks võtsin käsile biidermeierihõngulise nõude/kuivainete kapi.
Põhilised probleemid olid veekahjustustega, kuna kapp oli kusagil (pööningul) pidanud pikemat aega küliliasendis tõenäoliselt vihmavett taluma. Väga palju seal õnneks teha polnudki, paar uut detaili, lõhkiläinud külgede ja tagaseina liimimine, lihvimine, lukud tööle - paari päeva töö.
Viimistlusjärgne tulemus:
Järgmiseks võtsin aaderdatud riidekapi, jättes spoonitud sekretäri kõige viimaseks, kuna spooniga on alati jama rohkem ja venimiste puhul oleks tähtajaks vähemalt kaks kappi valmis.
Sellelgi kapil palju teha polnud: tagaseinas puuduolev laud uuesti valmistada, lõhki (lahti) kuivanud osad liimida, paar kohta lappida, lukk käima. Paari päeva töö.
Viimistlusjärgne tulemus:
"Magustoiduks" kõige kehvemas seisus liige sellest triost: tõenäoliselt Arhangelskist pärinev 18. sajandi sekretär. Nagu ikka sääraste detaili- ja spoonirohkete vanurite puhul, jagus tollel lappimist päevadeks.Nagu ka Leila Pärtelpoja raamatus "Pööningul" märgitakse, on selles sekretäris märgata-tajuda omajagu eksimusi (tagaseina ja sahtlisiinide liitmine) ja ümbertegemisi. Ehk oli praktikandi töö? :o)
Kes teab.
Keegi oli seda vahepeal ka "restaureerinud" ja tavapäraselt pakkus ka see küllaga põhjusi kulmukergitusteks.
Ülaosa uksetahvlid olid raskest saarest ning neid hoogsalt avades pidi kogu see kupatus napilt mulle kaela kukkuma. Restauraatori elu on täis põnevust ja surmaohtu.
Lõpeks valmis ka see hädahunnik ja tulemust tsiteeriks endine R.liidu juht kindlasti rõõmsameelse trullanäo särades sõnadega: "Pole pahaaa!"
No comments:
Post a Comment