Mõte on, nagu ikka, juba paar-kolm aastat vana, aga mulle meeldib ideede teostamisel toimetada omasoodu, põhimõttel “iga asi omal ajal” – kui kõik (või vähemalt enamik) asjaolusid kattub, võin tegudele asuda. Varem oleksin pidanud hakkama materjale jahtima ja raha kulutama. Nüüd aga juhtus nii, et hoovil olev keldripealne panipaik vajas remonti/katuse tõstmist ning tööde käigus kõrvaldatud vana materjal passis õkva pingiprojektiks.
Lisatõuke sain viimatisest perseiidide sajust, kui viisime Sixiga keskööl piknikuteki välule ja pikutasime seal, kaste maas, udu hõljumas, nahkhiired laperdamas ja taivas perseid täis. “Pingil oleks mõnusam,” mõtlesin. Mõeldud, tehtud.
Jäägihunnik oli selline:
Teine mõte oli tagumistele jalgadele suured rattad lisada – tekib soov pink tähe- või muuks vaatluseks kuhugile mujale vedada, siis piisab esimeste jalgade üles tõstmisest ja lohistamisest. See mõte võib veel teoks saada.
Kolmas fantaasia oli pink puhtalt tappide ja raskusjõu abil siduda, ühtegi metallist abivahendit kasutamata – osaliselt sai seda ka tehtud.
Neljas: päikesevarju lisamine. Kunagi. Ehk. Võib-olla.
Kõik ideed on ilusad ja toredad, aga häda selles, et Sixi linnast tagasitulekuni oli aega vaid üks päev, üllatus tema tööelu lõppemise ja jõudeelu alguse tähistamiseks oleks vett vedama läinud. Nii et võtan seda (taaskord) käeharjutuse ja prototüübi valmistamisena, järgmise vihun juba vingema.
Tooteproov: Nii, tulin mina, tead, nääli juurest “uue” kiige peolt ja mõtsin, et, noh, võtan koera ja kassi kampa ja lähen aasale, onju. Proovin pinki.
Oi. Kui. Hea.
Oleks selliseid Eestis vaid rohkem. Ikka kipuvad nad ebamugavad olema, loed kümme minutit raamatut ja juba kann kange. Tean küll, miks neid avalikus ruumis kuskilt ei leia – iga vähegi mõnusam ase oleks lihtsalt kohe läinud. Naabrimees, kes hooldab RMK platse, räägib selliseid lugusid, et hoia peast kinni. Suvalised viidapostidki pannakse pihta, rääkimata kõigest muust. Nukker :o(
Aga meite pink on hea :o)
Märtsipink:
5 comments:
Hää!
Nüüd tuleb välja nuputada, kuidas pink sult pihta panna... eesti moodi!
:D
Igaks juhuks lisan, et ma paneks äravinnatud pingi asemele kaks "viiekümnelist" kivi alla. ;)
Törts tõsisemat mula ka:
Kuna sul materjali on vähe rohkem käes, võiksid noid pinke veel teha, ja kindlasti ka laua ning paar tooli ka sama tegumoega.
:)
Ratta kohta niipaljukest, et aia/ehituskauplustes on täispuhutavate rehvidega rattaid, need on asjalised küll, piisab kahest. Mõttejublak säänne, et nuputad rattasüsteemi, mida annab kohale vedides alt ärr monteerida ilma, et mingeid jälgi näha jääks.
;)
Ega jah, rattaidee hargneski sellest, et olin neid ehituspoes erinevas mõõdus ja tegumoega näinud. Samas on nende hinnad kaunis kirved ja nood täispumbatavad hakkaksid arvatavasti mõne aja möödudes, pärast paari kibekülma talve ja kõrvetav-kuuma suve lagunema. Seega mõlgutan pigem raud- või puurataste suunas. Külge- ja lahtimonteeritavaid ei taha teha, muidu on jälle majapidamises ühed jupstükid juures, mida tõstetakse aina ühest kohast teise ja lõpuks, kui neid taas vaja läheb, on üks või mõlemad kadunud.
Lauaga pole tolle värgi juures eriti midagi teha, kasutaja on seal ikka üsna lamaskil, lauale küünitamiseks peab ta pingilt maha ronima - just nimelt ronima. Peale mineminegi on omaette ettevõtmine. Aga see on ka pingi idee, sellele tuleb minna pikemaks pikutama, mitte kõrvaliste asjadega sahmima.
Toolilaadse asja mõte oli ja on samuti. Kui ükskord teostuseni jõuan, tuleb see arvatavasti kiiktooli funktsiooniga :o)
Seda vinnamismõtet olen ma ikka paar korda mõlgutanud, suurele teele ei paistnud meie majapidamisest seni eriti muud, kui ehk pimedaga vastusirav aken, valges ei todagi – nüüd on aga õkva prõlla puie vahelt valendav pink näha. Kui ta aga ühe hooaja vastu peab, siis tõmbub halliks ja pole muus looduses esiteks enam silmatorkav ning samuti nii avatlev. Kes siis seda vana ronti enam tahab :D
Kaesin veelkord pinki, lugesin eelnevat ja siis tuli too õigem mõõt silme ette. :P
Vast piisab laua asemel lihtsalt piknikukorvist, kus õlu/vein koos atribuutidega palju paremini püsti seisab.
Pärast pole muud kui võtta korv ühe käe otsa ja kallim teise käevangu...
:D
Mõõdud on tal jah … mõnusad :o)
Eks pean pildi koos mõne rahuloleva kasutajaga üles panema, siis on pikkused-laiused selgemad (kuigi ka joonis annab pisut aimu).
:D
Kalameestel on millegipärast alati tikutops saagil man, kui teevad pilti ja näitavad teistelegi. No teadagi, kalameeste jutud on kord sellised mõnusa knihviga, et alul ei taha uskudagi...
Post a Comment