Pakust kirst

Mõte on tegelikult vana, mõni aasta tagasi juba mõlgutasin, et mõnest eriti jämedast palgist võiks täispuitkapi vms teha. Uuest korteris on ruumi palju, asju kah vaja ära panna, leidsin, et on aeg proovida kiiludega lõhki aetud pakust kirstu teha.

Eeldasin, et pakk punnib rohkem vastu ja pean hakkama külgedelt ja teisest otsast lisaks lõhestama hakkama.

Ilmnes aga, et tegelikult läheb päris kenasti lõhki, natuke vaid aitasin küljelt kaasa, et lõhe soovitavas suunas jookseks.

Alumises otsas tuli lõhe loomulikuma kujuga. Siit ka õppetund tulevikuks – kui on soov otspuidus kõvera joonega lõhe saada, siis ei tasu ise seal sirget taga ajama hakata, pigem kiil algul ühte serva, mitte keskele lüüa ja siis tekkivat lõhe mööda järgmisi kiile taguda.

Kartsin küll pidevalt, et üks hetk saen liiga palju läbi, nii et jätsin kõvasti varu, aga tegelikult oli sügavustaju täitsa paigas, oleks saanud julgemaltki lõigata.

 Ja nüüd sain viimaks ometi juba suve hakul soetatud künakirve käiku lasta. Õige tehnika tuli üsna ruttu kätte. Otspuidu jätsin põhja suunas pakseneva, ühe variandina võiks hiljem sisekülje õhukese vineeriga tugevdada, muidu võib juhtuda, et kuivab lõhki ja murdub välja.

 Põhiidee ikka see, et asi näeks lihtsalt paku moodi välja.

 Aga tegelikult on kirst.

Kirstuga juhtus see, et esmalt jäi ta mul teiste palkide juurde seisma, siis sai vahepeal talvel lund ja vett, kuna palgiladustamise ja -kuivatamisega läks nagu läks. Viimaks 2020. aastal, kui maja püsti sai ja voolu polnud, tõstsin selle köögiakna taha terrassile külmkapiks. Sügisest kevadeni hoiame seal jahutamist vajavaid toiduaineid. Kui talvel väga külmaks läheb, siis paneme mõned asjad sahvrisse, et need ära ei jäätuks.

Nüüd on meil vool majas, nii et suviti seisab niisama, toiduained on toas külmkapis.