Võru

Väikseim treimistöö nagu ever. Peaaegu sama õudne kui suurimate treitiste tegemine. Aga no tulemus on tore.

Kadakast.

Pink is not dead, oktoober 2016

Selle suvega sai mitu istekohta tehtud. Esmalt tegin ühe megapika pingi, aga peagi ilmnes, et noil hetkil, mil tahaks seal istuda, kipub ta kas kastest või vihmast märg olema, nii et varsti olin sunnitud veel ühe, katusega variandi tegema.

Katuseks taaskord kile, roovideks talast läbi puuritud kuuseoksad. Kuna soov oli sellel mõnusalt lösutades (seljatugi on üsna suure nurgaga) ka tähti vaadata, pidin katuse võimalikult kitsa tegema. Selle tagajärjel kippus aga vihm kohati ikkagi istmele sadama. Õnneks jätsin selle fikseerimata, nii et jõude seismise ajaks saab isteplangu sisse lükata.

Ja siis millalgi tellis naisevennanaine kah istumise, et tal emal oleks lapselapsi valvates kuskil mugavam puhata. Katust ei soovitud, nii et tegin mõne tunniga valmis. Plangud olid juba varem saetud, muidu oleks ikkagi päev ära kulunud.

Novembri alguses tuli ootamatult talv.

Juuni, 2021: katusega pink kolis pärast maja valmimist terrassile. Katuse võtsin ära, selle asemele läks riiul, kus kola hoida.

__________

Juhtumisi just enne lumesadu sai kõige pikemast pingist kah pilt tehtud, nüüd tekkis kena võrdlusvõimalus talvise vaatega.

Juuni, 2021

Tegin sauna juurde kivijalgadega pingi, siis pole seda tüüpilist muret, et pingijalad ära mädanevad. Sügisel langetatud kõverikust palgist jämme plank saagida, piklikud kivid püsti, plangule kivide järgi õnarused alla ja valmis. Kivipuuriga võib proovida ka augud teha, siis saab metallvarrastest tüüblid panna, on väiksem oht, et plank jooksu läheb. Kasutada kannatab ka ilma.

Pakust kirst

Mõte on tegelikult vana, mõni aasta tagasi juba mõlgutasin, et mõnest eriti jämedast palgist võiks täispuitkapi vms teha. Uuest korteris on ruumi palju, asju kah vaja ära panna, leidsin, et on aeg proovida kiiludega lõhki aetud pakust kirstu teha.

Eeldasin, et pakk punnib rohkem vastu ja pean hakkama külgedelt ja teisest otsast lisaks lõhestama hakkama.

Ilmnes aga, et tegelikult läheb päris kenasti lõhki, natuke vaid aitasin küljelt kaasa, et lõhe soovitavas suunas jookseks.

Alumises otsas tuli lõhe loomulikuma kujuga. Siit ka õppetund tulevikuks – kui on soov otspuidus kõvera joonega lõhe saada, siis ei tasu ise seal sirget taga ajama hakata, pigem kiil algul ühte serva, mitte keskele lüüa ja siis tekkivat lõhe mööda järgmisi kiile taguda.

Kartsin küll pidevalt, et üks hetk saen liiga palju läbi, nii et jätsin kõvasti varu, aga tegelikult oli sügavustaju täitsa paigas, oleks saanud julgemaltki lõigata.

 Ja nüüd sain viimaks ometi juba suve hakul soetatud künakirve käiku lasta. Õige tehnika tuli üsna ruttu kätte. Otspuidu jätsin põhja suunas pakseneva, ühe variandina võiks hiljem sisekülje õhukese vineeriga tugevdada, muidu võib juhtuda, et kuivab lõhki ja murdub välja.

 Põhiidee ikka see, et asi näeks lihtsalt paku moodi välja.

 Aga tegelikult on kirst.

Kirstuga juhtus see, et esmalt jäi ta mul teiste palkide juurde seisma, siis sai vahepeal talvel lund ja vett, kuna palgiladustamise ja -kuivatamisega läks nagu läks. Viimaks 2020. aastal, kui maja püsti sai ja voolu polnud, tõstsin selle köögiakna taha terrassile külmkapiks. Sügisest kevadeni hoiame seal jahutamist vajavaid toiduaineid. Kui talvel väga külmaks läheb, siis paneme mõned asjad sahvrisse, et need ära ei jäätuks.

Nüüd on meil vool majas, nii et suviti seisab niisama, toiduained on toas külmkapis.

Kännuonn vol 2, mai 2016

Nii see õppimine käib. Eelmine versioon jäi pisut liiga kauaks „ajutise” katusega. Pealegi tegin talad värskest ja arvatavasti liiga peenest palgist, nii et talade liitumiskohal olnud hammastapp murdus läbi. Diagonaalsed tugipostid samuti ei toiminud.

Seega kiskusin laiali ja tegin uuesti, seekord jämedamast ja kuivemast materjalist ning konventsionaalsema konstruktsioonina. Näis. Materjal tegelikult jällegi just parim pole, kohati on hallitus kallale pääsenud. Aga no võtame taas ühe õppeprotsessina.

 Kusjuures see kile on jälle ajutine, näis, kauaks seekord.

Mai, 2021

Kuna onnina ta viimaks suurt kasutust ei leidnud ja kilekatus kippus lekkima, siis ehitasin nüüd kuuriks ümber. Millalgi saab ehk ka kolm seina. 

Parem pulk pihus kui …

Veetsime pikema perioodi välismaal. Juba paari kuu möödudes hakkasin koledat puutööpuudust tundma, ikka oleks tahtnud arvutitöö ja matkamiste vahelduseks kätega midagi teha. Viimaks sain vestmisvajaduse nii rahuldatud, et võtsin vöölt väitsa ja haarasin riiulilt sušikomplektist üle jäänud pulga. Filmivahtimise kõrvale paras väike nõkerdamine ja käeharjutus.

Samas pole multitööriist siiski väga spetsiifilisteks töödeks mõeldud, on ta eesmärk ju valdavalt ikka hädaolukorras abi pakkuda, nii et päris kõike, mida oleks tahtnud, teha ei saanud. Juba ainuüksi tera pärast, mis pole küll kuigi suur, aga pisivestmise tarbeks siiski pikavõitu.

Nii et kuna mõned rahaasjad võtsid ühel hetkel ootamatult hea pöörde, siis pigistasin silma hinna kohalt kinni ja tellisin usakate vestmisväitsa. Tellimisega on meil siin Maarjamaal muidugi jälle paras häda, ei taha mõned kuidagi sellesse kahtlase ja tundmatu nimega pärapõrgusse midagi saata, aga vähemalt sai tellimus sisse antud ja nüüd tuleb pöidlaid keerutades pühade pakiuputuse möödumist ning oma tellitu õnnelikku saabumist oodata.

Esiteks saan järgmistel pikematel reisidel oma puudega tegeleda, teiseks ka me linnakorteris, kus muidu nikerdamisvõimalused nadid, samuti voolimisega aega veeta. Loodetavasti.

________

22.02.2016

Teise noaga lõikamine on kohe teine tera, voolimisvabadus on märksa suurem. Teisalt ilmneb juba ka puudus, mille ilmnemist nii vara ei oodanud – arvasin, et terade sisse-välja murdmisest nii pea ära ei tüdine. Aga juba olen paar korda tavalise, mitte käänispeaga noale/nugadele mõelnud.

Materjalist. Söögipulkadest kaugemale pole veel jõudnud ja esialgu pole need end ka ammendanud. Kui alguses muretsesin, et pole ideid, mida nii piiratud formaadist vormida, siis nüüd hakkab ideid juba ülemäära kuhjuma. Ühelt poolt on söögipulgad kindlasti piiravad, võimaldavad vaid teatud suurust ja vormi, teisalt on jällegi huvitav leida viise, kuidas nendest piirangutest maksimum välja võtta. Samuti on söögipulgaga hea lihtne, materjal on juba töödeldud kujul olemas, ma ei pea seda kuskilt palgist, halust või oksast hakkama välja raiuma – võtan lihtsalt pulga kätte ja hakkan mõne filmi või sarja kõrval lõikuma.

Samas mõlgub mõtteid mahukamatekski tükkideks, nii et küllap millalgi jõuan nendenigi.
 ________
 Eraldi nikerdusnuga võimaldab ikka detailsemaid lõikeid küll. Bambus on üsna tugev ja seetõttu pisut raske lõikamismaterjal säärase miniformaadi jaoks, aga teisalt jäävad need väiksed haprad detailid pärast ka terveks. Erinevalt odavatest kase/lepa pulkadest, mida on küll ülimugav lõigata, kuid mis kipuvad kergesti purunema.
Nii et minu soovitus – niisama harjutamiseks teha kasest, kui aga soovid, et ka kestma jääks, siis bambusest, saarest, kirsist, vahtrast või tammest.

 Too istuv mehike on inspireeritud ühest taadist, kes Toomemäel alati ühel kindlal pingil istub. Aastaid juba.

Naturaalseid vorme:

Kasest üks mõneminutine vestmine.

Eks mu need tegemised on tihtipeale nagu lapsejoonistused – mõttes on kõik nurgad ja proportsioonid paigas, aga välja tuleb ikka selline, et Six peab mõistatama, mis asi see on. See siin peaks nt elevant olema. Muidugi on "kunstnikul" võimalik alati väita, et nii oligi mõeldud.

Siile pole kunagi liiga palju, jaanuar 2015

FB-tuttav joonistas teise fb-tuttava unenäo põhjal siili, mille põhjal ma üritasin midagi sarnast teha. Õnneks oli äsjasest palgitegust õkva jurakas juurikas järel.

Mõningane sarnasus originaaliga on isegi olemas. Näiteks see, et on kere ja neli … ee … okast. Ja üldsegi on see toorik, millalgi teen edasi. Võib-olla. Nagu paljusid teisi asju, võib-olla.

Jäi ta mul üsna sellisel kujul mõneks ajaks jälle seisma, aga mõni nädal tagasi metsas jalutades sattusin talle peale. Orav oli ta seljas käbi närimas käinud.

 Leidsin, et võiks nüüd vähemalt okkad teravaks ajada, teise külje normaalseks vormida ja kõhualuse välja õõnestada.

 Kurt Vonneguti rõõmuks.

 Kohe kuidagi reipama olekuga, soenguvärskendus vist mõjub positiivselt.

Siilimaa teine valvur, oktoober 2013

Tuli õhtul veebis saenikerdusi vaadates paar mõtet, kuidas siilile need okkad selga saada ja ilmselgelt ei mallanud enam järgmise päeva valget oodata, võtsin sae näppu ja panin pealambi pähe ning marssisin metsa pihlakat piinama.

Põhiprobleem seisnes materjali väiksuses ja saeplaadi suuruses – väiksele tükile on raske laia plaadi ning suure saehambaga peenemaid jutte selga vedada.
Nagu tavaks, pole ka see lõplik versioon, plaan on millalgi tootemiposti vormimist jätkata.