BuraTiina, nov 2021

Täna oli vihmane ilm, nii et tegin vahelduseks ühe tüki varju all valmis, võtsin selga ja viisin metsa.

Neljakümneliitrine seljakott mahutab ikka korralikult: saag, kütus, kirves, esmaabi, muu pudi ja jääb veel ruumi ülegi.

Mulluse langi serva tekkis kohe sügisel paar murdu, mille tüükaid saab nüüd ära kasutada.

 

Marek, november 2021

Käisin täna metsavahel tagamõttega otsida mõni selline murdunud tüügas, mis poleks pehkinud. Metsakuivasid jalal seisvaid kuuski oli küllaga, aga ei tahaks otseselt langetama hakata, las nood jääda loomadele. 

Viimaks leidsin ühe tuuleheite, saagisin läbi, ajasin püsti, ja kukkusin vormima, aga pärast esimesi sügavamaid sisselõikeid avastasin, et südamik on ikkagi pehme. Ei tahtnud ka pooleli jätta, nii et pidin esialgsest detailitäpsemast ideedst loobuma ja tugevama ümbritseva puidu säilitamiseks pontsakama kuju tegema. 

Mis seal ikka, nii nende asjade tegemine käib, juhtub niisama õnnetusi ja vahel juhtub õnnelikke õnnetusi st ootamatuid, autorist sõltumatuid muutusi, mis tulemust hoopis paremaks võivad teha. Antud juhul vast ei teinud, aga noh, kärab küll.

 

Metsavaim, november 2021

 Väikse sae soetamise üks tagamõtteid oli kunagi, et saaks selle koos muu varustusega seljakotti pista ja kus iganes tegutseda. Eriti palju seda teinud pole, mullu talvel tegin matkaraja äärde ühe väikse pingilaadse toote ja teise kohta meie käigurajal olevale kraavile purde.

Sel aastal on mõnda aega mõte olnud teha metsas murdunud/kuivanud puudest mõned kujud. Eile panin sae seljakotti, limpsipudelisse valatud kütuse ja õli kah, ja tatsusin kohale – esimeseks katsetuseks valisin lausa natuke pehastunud puu, aga pole kindel, kas see töö lihtsamaks tegi. Ühe tunni ja pooleteise paagiga sai Manna Tera tehtud. Inspiratsioon tuli Mononoke anime metsavaimudest.

Nagu vist juba varem mainitud, siis väikse sae üks peamisi eeliseid (lisaks kergusele) on ka üks selle puuduseid – sae päästikuga käepide on toodud tagaotsast sae peale, tehes võimalikuks selle ühe käega kasutamise ja muutes selle ühtlasi kogult väiksemaks. See teeb aga pikemad saagimised väsitavaks, sest kangiefekti peaaegu pole, kogu surve võtavad enda peale päästikusangast hoidvad paar sõrme. Tavalisel sael jaguneb koormus mõlemale käele, sest on teineteisest eemal, saekese on teljeks, millest kahel pool olevad käed liigutavad saagi vastassuundades, üks vajutab sae eesmise poole alla, teine tõstab tagumise otsa üles. Väiksel sael on aga mõlemad käed keskel ja surve sõrmedele hakkas mul pikapeale neid lausa suretama, pärast saagimist nimetis- ja keskmine sõrm kirvendasid. Kusjuures olen ka suure sae puhul mõelnud, et hea oleks, kui saaks üldse kõigil saagidel käsi vahetada, vahepeal parema käe ette tõsta ja vasema taha viia. Aga ei, saed on loodud vaid paremakäelistele.

Eks see annab samas ka motiivi töövõtteid parandada ja lõiked eelnevalt rohkem läbi mõelda, selle võrra on hiljem töö kiirem ja kogu protsess vähem väsitav.

Puidust kompostri tegemine, november 2021

 Esimene sai tehtud juba pea kaks aastat tagasi: pehkinud südamikuga kuusepakk seest õõnsaks, suvaline pakuseib kaaneks peale ja hõi. Sellisel pakul on too eelis, et alt on ta lahti ja ühendus maaga olemas, saavad lagundajad kenasti toitainetele ligi. Lisaks on pakk ise üsna termoreguleeruv, ei tohiks ülekuumenemise või alajahtumise muret olla. Küll on see häda (nagu kõigi kompostimistega), et talvel on lagundajad laisemad ja siis kipub sisu servani kerkima, nii et hea oleks mitme kompostri kasutamine – kui üks täis saab, kasutad teist ja vastupidi. Vasakpoolne on vana komposter, paremal uus.

Kuna nüüd võtsin tuulemurruga seoses paar põdrakahjustusega kuuske maha, siis panin mõned jämedamad ja pehastunumad pakud kompostri tegemiseks kohe kõrvale. 

Täna toksisin palgikoorija ja langetuslabidaga pehme osa välja, tassisin ja veeretasin pakud maja juurde ja lõikasin tervematest palgiotstest kaaned peale. Kaks kergemat sain isegi niisama üle aia tõstetud, kõige jurakam tuli mööda sihti ümber aia ja läbi värava veeretada.

Sel korral tegin kohe uhkema kaane, hingega: kaanest eenduv osa läheb kompostri serva lõigatud süvendisse ja külgedelt läbi löödud naelad toimivad teljena, millel hing pöörab. Lihtne. Kaks väiksemat pakku on nüüd varuks. Või kellelegi jõulukingiks :P

Pakust baaripukk, kevad 2020

 Mullu kevadel, kui pandeemia käima läks ja kodukontor eriti aktuaalseks kujunes, tekkis kaasal vajadus töökoha järele, kus saaks nii istuda kui ka seista. Selle asemel, et reguleeritava kõrgusega lauda teha, tegin õue lebolasse laua, mille juures saab seista, ja puki, millega saab selle laua juures istuda. 

Alla saagisin kolm jämedat jalga, sest kolmejalgsetega pole seda muret, et jääks loksuma, st ka ebastabiilsele pinnale on okei toetada.

Selge see, et kaasneb tavapärane mure: täispuidust, eriti ümarpalgist tehes võib materjal millalgi lõhki kuivada – nüüdseks, poolteist aastat pärast valmimist, ongi üks lõhe tulnud, aga konstruktsiooni see suurt ei paista mõjutavat ja ka seda muret on võimalik pikkade läbipuuritud tüüblitega maandada. Eks ma millalgi need tüübeldused kõik korraga ette võtan.

Lavapadi, saunapadi, peatugi. Oktoober 2021

 Ämma-äia man saunatades meeldib naisele laval pikutada ja neil on selleks ka vastav peatugi soetatud. Hiljuti naine tuletas meelde, et pidin meile kah selle tegema. Tegin siis. Tegin lausa kaks, ühe eelmisel nädalal, teise eile, et homme sõprade uut sauna proovima minnes midagi kingiks viia. Originaal oli tehtud kahest lauajupist ja pea toetus pulkadest sõrestikule, aga ma ei viitsi järgata ja jupitada ja naelutada, lihtsam on virnast pakujupp võtta ja saag käima tõmmata.

Materjali mõõdud on ligikaudu 35 cm x 40 cm x 13 cm. Pea jääb lavast umbes 5 cm kõrgusele. Esimene variant sai tiba lühikesevõitu, võinuks paar senti veel õlgade poole tulla, aga naise väitel töötab seegi.

Mõtleks küll, et mis see kange puupakk nii väga annab, aga kui ikka ergonoomiliselt teha, siis on väga mõnus, kui seda ise maha siruli visates katsetasin, siis kohe tundsin, kuidas keha lõdvestus, pikutasin kohe pikemalt. Meenus see kord, kui sain Lutheri tehase puust kontoritooli proovida või kui esimest korda Schwarzwaldis matkaraja äärde paigutatud pingile istusin. Kui puitu õigesti vormida, võib ta täiesti lõõgastav olla, mitte mingi kõva jurakas, mille peal keha kohe kangeks kisub.

Ergonoomilisuse juures tundus mulle üks olulisemaid osi peatoetamise lohu asetus õlgade juurde jääva kumeruse suhtes – kui kumerus on õige koha peal, siis see tõstab pisut õlgu ja turja ja sel juhul ei jää kogu pea ja ülakeha raskus kuklale ja peale, aga naine väitis, et ta õlgu sinna üldse ei toeta, nii et ju oleneb kasutajast ja siis on ehk olulisem hoopis lihtsalt pead toetava osa kõrgus lava suhtes ja see on ligi 5 cm.

Mõlema lavapadja aluse õõnestasin natuke ära, et see pakk liiga raske ei jääks, teisalt muidugi liiga hõredaks ei tasu seda ajada, sest saunas on suured niiskuse ja temperatuuri kõikumised ja kui materjal liiga õblukeseks ajada, kisub see lõhki, massiivsem puit püsib suurema tõenäosusega ühes tükis. Kui ta siiski peaks hakkama lõhki kiskuma, saab hiljem jälle asja pikkade tüüblitega stabiliseerida, puurida pika 10 mm puuriga padjast läbi ja ajada pulgad sisse, mis ei lase lõhenenud pakkudel laiali pudeneda.

Kingiks mõeldud lavapadjale tegin tagaossa lisaks veel ühe õnaruse, kuhu patja tõstes vajadusel küüned taha ajada. Ja no kaubamärk kah :P

Kuidas plankudest põrandat teha, oktoober 2021

 See on nüüd lihtsakoelisem variant, ilma keeleta, aga sama variandi edasiarendusega saab ka keelega versiooni teha. Esteks peaks plangud olema ise muidugi võimalikult sirged, aga kuna see põrand läks me terrassi vahelaeks, et saaks seal vajadusel põõnamas käia, siis polnud tasasus ülitähtis. Pealekauba oli see vist ka mu esimestest plangulõikamise katsetustest pärinev materjal, nii et tuli sellega leppida. Esmalt märkisin ära kohad, kus plangud hakkavad taladele toetuma, siis panin maha lauad, mis imiteerisid talasid, ja loodisin nood ära. Seejärel plangud taladelt maha, parajasse mõõtu, taladele toetumiskohtadesse kerge süvendus, et need ei saaks edaspidi kuskile sõita ja siis laudadele. Plankude kokkuajamiseks on kaks varianti, kas lõigata servad sirgeks – nt sirge lati abil, mis asetatud plangule ja mille järgi tõmbad joone – või järgida plankude loomulikku joont. Sirget varianti olen juba varem teinud saunapõrandal, nii et nüüd tuli naturaalsemat kulgemist teha: plangud kõrvuti, kettsaega nende vahelt läbi. Plangule toks, et see nihkuks naabrile lähemale, ja uuesti saega nende vahelt läbi. Protseduur kordub nii kaua, kuni plankude vahel vahesid pole. Kui ühenduskohta hammast ei tee, aga ülekatet ikkagi tahad, siis saab seda läbilõiget ka näiteks viltusena teha, nii et ühe plangu serv tuleb teravnurkselt teise plangu peale.

Algselt kavandasin küll ka liitekohtadesse hammast ja tegin plankudele ka vastavad märked, aga praegu sellest siiski loobusin, ei viitsinud, see pole selles kohas nii tähtis. Vajadusel saab plangud jälle taladelt maha tõsta ja servadesse hambad lõigata.