Käisin täna metsavahel tagamõttega otsida mõni selline murdunud tüügas, mis poleks pehkinud. Metsakuivasid jalal seisvaid kuuski oli küllaga, aga ei tahaks otseselt langetama hakata, las nood jääda loomadele.
Viimaks leidsin ühe tuuleheite, saagisin läbi, ajasin püsti, ja kukkusin vormima, aga pärast esimesi sügavamaid sisselõikeid avastasin, et südamik on ikkagi pehme. Ei tahtnud ka pooleli jätta, nii et pidin esialgsest detailitäpsemast ideedst loobuma ja tugevama ümbritseva puidu säilitamiseks pontsakama kuju tegema.
Mis seal ikka, nii nende asjade tegemine käib, juhtub niisama õnnetusi ja vahel juhtub õnnelikke õnnetusi st ootamatuid, autorist sõltumatuid muutusi, mis tulemust hoopis paremaks võivad teha. Antud juhul vast ei teinud, aga noh, kärab küll.
No comments:
Post a Comment