Mullu talvehakul võtsin viimaks ette ja tegin pikalt meeles mõlkunud disaini teoks: tõmmatava saha. Esiteks oli mul nüüd ometi oma ruum ja õu, kus seda valmistada ja katsetada, teiseks oli ämm äsja garaaži koristanud ja tahtis pinust suuskadest lahti saada. Nüüd polnudki muud, kui võtta kolm suuska, lüüa neile laudadest raam peale ja noolekujuline sahk külge.
Esmane versioon oli kitsam, umbes sama, mis tavaline lükatav sahk. Siis vaatasin, et sõidutee puhastamiseks oleks laiemat vaja, tegin laiema, pea auto laiuse, aga sellega läks tõmbamine ka kohe raskemaks, nii et kärpisin natuke kitsamaks, paras laius, et kaks inimest saavad kõrvu käia.
Minu põhiidee oli esiteks see, et ei taha lükatava sahaga selga lõhkuda. Keskmisest pikema inimesena on mul ühtelugu häda liiga väikeste tööriistadega (jah, on ka pikema varrega sahad, aga täpselt õiget mõõtu nendega ikkagi ei saa). Teiseks ei pea ju käigurada täiesti puhtaks kraapima, piisabki sellest, et osa lund lükatakse kõrvale ja osa lund vajutab tõmmatav sahk kinni. Põhiline, et lumi üle pahkluu poleks.
Puudused: märja lumega ainult puitmaterjal on kehv, tuleks sahahõlmad plekiga üle lüüa. Samuti peaks siis saha alumise serva ettepoole koolutama ja ka muus osas kuju vormima, et ta lund rohkem ära lükkaks. Lisaks see, et kui lund kuhjub väga palju, siis selline madal sahk seda enam ära ei lükka, kõrval on vallid nii tihked ja kõrged, et tal pole seda lund kuskile lükata. Jällegi aitaks siin pisuke disaini täiendamine. Kasutasin ka seda, et lükkasin vallid vahepeal tavapärase sahaga eest ära.
Praegusel kujul toimib see sahk kõige paremini kuiva ja mõõduka lumesajuga. Tulemust parandab ka see, kui eelnevalt labidaga raja keskosa puhtaks lükata ja sahaga hiljem küljed laiendada. Ma reeglina ei viitsi.
Vingemaks putitada saab, aga ka sellisena töötab mu jaoks rahuldavalt, ei kurna selga ja ka muidu on füüsiliselt kergem.
Boonus: kassil on hirmus põnev.
