Koolitusest

Kunagine tööandja võtab õpetajate lehes sõna:

"Kutseharidus ja seda andvad ametikoolid naudivad rahulolu ja eneseimetlust. Esmapilgul on ka põhjust, sest euroraha toel on koolimajad remonditud, õppetöö toimub mitmel astmel, põhikoolilõpetanud saavad lisaks ametile keskhariduse (kui soovivad), gümnaasiumiharidusega saab ametioskuse paberi veelgi lühema ajaga. Lisaks lõpmata palju täiskasvanukoolitusi ümberõppe, tasemekoolituse, täiendus­õppe või kvalifikatsiooni tõstmise nime all. Viimaste puhul liigub ka euroraha koolipapade kukrusse.

Mis seal salata, ka ettevõtjad saavad sellest katlast kulbitäie ammutada. Ripub meiegi töökoja seinal tunnistus, mis tõendab, et oleme andnud oma osa Euroopa sotsiaalfondi rahastatud tööpraktika teenuse pakkumisse ehk siis võtsime väljaõppele töötu, kes küll paraku meil tööd ei saanud ja minu teada pole selles valdkonnas ka hiljem tööd leidnud. 

Rohkem pole meie mööblirestaureerimise firma seda teenust pakkunud, sest ei tundu eetiline (Euroopa) maksumaksja raha raisata, teades, et vaba töökohta meil ei ole ega tule. Kahju on ka petetud õpipoistest, kes pärast neljakuust õpiaega ei ole sel erialal asjatundjad ning kelle oskused on kesised selleks, et iseseisvalt eraettevõtlusega alustada.

Aga eks keegi ametnikest saab linnukese kirja ning Brüsselist vaadates on kõik parimas korras, sest kogu raha on ära kulutatud. Mis ametiõppijast edasi saab, ei huvita kedagi. „Elukutselised” ümberõpetel käijad elatavad ennast sel viisil aga päris kenasti ära.

Ettevõtjate ukse taga seisavad paar korda aastas noored, kes soovivad tulla praktikale, sest seda nõuab õppekava. Neil on näpus paber, kus on kirjas, mis oskused peavad praktikandil olema. Enamikul juhtudel tuleb tõdeda, et neid oskusi siiski pole. 

Ametikoolid on oma õpetamiskvaliteediga rahul, aga tööandjad mitte. Ja nii loobitaksegi vastastikku süüdistusi: üks ütleb, et head tööjõudu pole võtta, teine käsib luua paremad töö- ja praktikatingimused, maksta rohkem palka jne. Võib-olla teen liiga ameti­koolidele, mille lõpetanud saavad erialasele tööle, tunnevad oma ametit, on tublid ja edasipüüdlikud töötajad, ning mis kõige tähtsam, kohe makstakse noorele ametimehele ka head palka (keevitajad, ehitajad).

Lugesin 29. veebruari Delfi uudistest Kuressaare ametikooli näitel, et erialasele tööle saab ainult kolmandik ametikooli lõpetanutest. Seda polegi nii vähe. Mäletan, et 15 aastat tagasi tulevastele tööõpetusõpetajatele erialaloengut lugedes selgus, et õpetaja­ameti valib viieteistkümnest ainult üks. Tagajärg on see, et praegu õpetatakse käsitööoskust vähestes põhikoolides. Nii võibki saada igapäevaseks tegelikkuseks tuntud nali teise seina naelast.

Restauraatoreid liiga palju
Olen üle 30 aasta puutunud kokku mööblirestaureerimisega. Teen sel erialal ka pedagoogitööd koolides, eraettevõtjana olen üritanud praktika käigus koolitada kümneid õppureid (ka välisriikidest), olen löönud kaasa õppekavade koostamisel ja kutsestandardi nõuete kokkupanekul.

Tahaksin küsida, kes on võtnud vastu otsuse koolitada väikese Eesti kohta nii suurt hulka mööblirestauraatoreid. Lugesin kõikide ametikoolide peale kokku ja sain arvuks ligemale 85 õppurit (koos eespool mainitud kõikvõimalike täienduskoolitustega). Ja seda olukorras, kus Eestis tegutseb kümmekond arvestatava tasemega, kutsestandarditele vastavate oskustega eratöökoda, riiklik restaureerimiskeskus Kanut ja kümmekond selle ameti pidajat suuremate muuseumide juures. Ärme räägi firmadest, kes üleeile panid kipsplaati seina, eile paigaldasid aknaid, täna restaureerivad mööblit ja homme on valmis tegema mis tahes tööd, aga kus töömehed on ikka ühed ja samad.

Võib jääda mulje, et sellepärast ongi häid tegijaid vähe, et õppinud mehi-naisi pole võtta ja neid peab nüüd kibekiiresti välja koolitama. Kahjuks on tõde hoopis selles, et väikses Eestis on selle töö tellijaid vähe. Ei päästa siin ka naabermaa Soome, kus Kalevipojad ehitajatena endiselt hinnas on, aga mööblipolsterdajaid ja -parandajaid jagub oma meeste-naiste hulgas piisavalt. 
Kuigi antiik ja taaskasutus tundub olevat populaarne, on see huvi paljuski n-ö platooniline. Olen antiikmööbli galerii pidajana viimasel ajal märganud, et käiakse, vaadatakse ja kaup meeldib, aga kui on valida majalaenu maksmise ja antiigi soetamise vahel, siis tegelikult valikuvarianti pole.

Moes on küll isetegemine, aga kapi või tooli ülevärvimine ja sinna lillekeste maalimine ei ole veel mööblirestaureerimine. Meie töökojas laupäeviti oma lõbuks asjatundjate juhendamisel vanamööblit korrastavad huvilised teevad seda vahelduseks oma igapäevatööle, tunnevad oma kätega korrastatud esemest rõõmu, aga ei pea end sellepärast veel väljaõppinud ametimeesteks.
Antiigi ja vanavara valdkond on ja jääb nii meil kui ka mujal maailmas väiksemahuliseks harrastuseks.  Eestis on vaja aastas üks-kaks mööblirestauraatorit, sest kaadri voolavus on väike. See on amet, mida proovitakse kas väga lühiajaliselt või millele jäädakse truuks aastateks.

Oluline ka teadustöö
Igal kevadel kaitseb kaks-kolm üliõpilast mööblirestaureerimise teemal lõputöö Tartu kõrgema kunstikooli mööbliosakonnas. Lisaks praktilisele tööle, mis rakenduskõrgkoolile omaselt on väga heal tasemel, nõutakse ka korralikku ja mahukat uurimistööd. Diplomandid teavad, et kirjalik töö võib oluliselt mõjutada nende lõputöö koondhinnet, ning on hakanud sellesse väga tõsiselt suhtuma.

Ükskõik mis alal kunagi tööle asutakse, on oluline oskus töötada erialakirjandusega, teaduslikult uurida ja analüüsida materjale jne. Olen viimased viis aastat osalenud lõputööde kaitsmise hindamise komisjoni töös. Kunagine TKK rektor Ants Juske avaldas artiklis kõrgemast kunstiharidusest (ÕpL 02.09) avamust, et keraamik ja mööblirestauraator ei pea omama kõrgharidust. Kui pidada mööblirestauraatorit ainult käsitööliseks, võib Ants Juskel ju õigus olla, aga lugupeetud kunstiteadlane unustab, et on olemas terve restaureerimise teadusharu, mille üks osa puudutab ka mööblirestaureerimist. Kuidas teha kindlaks kasutusel olnud viimistlusviis, määrata puiduliik, kasutada konserveerimisel õigeid materjale ja meetodeid jne. Restaureerimisest rääkides olen toonud paralleeli arstiteadusega, kus lihtsat köha-nohu ravitakse kodus enda parema äranägemise järgi, aga tõsisematel juhtumitel pöördutakse väljaõppinud tohtrite poole.

Õnneks olen ise üks nendest „mitte­vajalikest” kõrgharidusega mööb­li­restauraatoritest ja pean tunnistama, et ei vaja kuidagi kunstiteadlase abi ka teaduslike probleemide lahendamisel. Kahjuks on juskelik suhtumine mööblirestaureerimisse selle ala ilmselgelt devalveerinud. Kinnistunud on väärastunud arusaamad, et igasugune töö vana mööbli­tüki juures on restaureerimine ja igaüks, kes näpu külge pistab, ongi restauraator.

Mida ütleksid põhikooliõpetajad, kui nende klassi tuleksid õpilased, kes vaevu tähti kokku veerivad ja kirjutavad väga vaevaliselt? Ilmselt tuleb kõne alla õpilaste abikooli saatmine. Miks peab aga sellise praktikandiga tegelema mööblirestaureerimise firma?

Tööharjumus puudub
Puidutöös kasutatavaid käsitööriistu (höövel, peitel, saag) on koolis korraks näidatud. Kui õpilane juhtus tunnis olema, on ta ehk mõnda neist ka käes hoidnud ja mõne tööliigutuse teinud. Ei teata, mis on tööriistade teritamine. Kas tööandja ei annagi töövahendeid pihku?

Sellel aastal sain küll meeldiva üllatuse osaliseks, kui üks Viljandi kultuuriakadeemia praktikant alustas oma praktikat tööriistade teritamisega. Kas jää on hakanud liikuma või on see selle kooli õpetamise eripära... Tore oleks, kui see „haigus” leviks ka teistesse koolidesse.

Meenub aastatetagune lugu, kui minu ees seisis järjekordne äsja kooli lõpetanud töölesoovija, kes küsis meistriväärilist palka. Olin tema nõudmisega päri juhul, kui noormehel on ette näidata meistrile sobilik tööriistakast: teritatud peitlid, käsihöövlid jne. Ma ei unusta iialgi tema mõistmatut näoilmet. Loomulikult läksid meie teed lahku ja usun, et kumbki meist ei kahetse seda.
Lugupeetud pedagoogid! Vähemalt mööblirestaureerimise firma ei ole koht, kus peab õpilasi õpetama „lugema”, puidu käsitsi töötlemise oskused peavad olema juba omandatud, sest töö eripära arvestades tuleb praktika käigus keskenduda restaureerimise metoodika probleemidele. Praktika ei peaks kujunema tisleritöö oskuste harjutamise kohaks.

Paraku on restaureerimise eripära see, et tarkadest masinatest olenemata tuleb teha palju traditsioonilist käsitööd: samamoodi ja samade tööriistadega, nagu tegid seda meistrid, kes esemed kunagi valmistasid. Nii võib väita, et iga tisler ei ole restauraator, aga iga restauraator peab olema eelkõige hea tisler.

Meistriks saamine võtab aega
Kooliõpetajad muidugi väidavad, et õppekava piiratud aeg ei võimalda süvitsi minna, veel vähem käsitööd harjutada. Tõepoolest, kulub kolm-neli aastat, enne kui firma juht töö kvaliteedi eest vastutajana saab usaldada noorele restauraatorile iseseisva töö ning lubada tal otsuseid vastu võtta. Tööoskusi peaks lihvima kaheksa tundi igal tööpäeval, mitte vaatama ja proovima (kui viitsimist on) loetud tunnid. Järelikult ei saagi oodata nõutavat tulemust nii lühikese õpiajaga. Lisaks pean meelde tuletama, et restaureerimise eetikast lähtuvalt ei sobi antiikmööbel tööoskuste katsetamiseks ja harjutamiseks. 

Mulle meeldis aastatetagune olukord, kus esmalt tuli lõpetada tislerikoolituse kolmeaastane kursus ja alles seejärel oli parimatel lõpetanutel võimalik kandideerida mööblirestaureerimise erialale. Arusaamatu, miks selline mõistlik õpetamismeetod lõpetati.

Tundub, et sõnal „restauraator” on maagiline mõju. Mis tahes ameti­koolis selle eriala vastuvõtt välja kuulutatakse, kohad on alati täis. „Pearahaküttidele” on see kerge saak. Tisleritöö huvilisi on märksa vähem ja üldehituse eriala jäi mõnes koolis eelmisel sügisel kuuldavasti üldse tühjaks.

Petetud ootused
Ärimaailmast on üle võetud müügitrikk nimetada asju nii, et müügiedu oleks garanteeritud. Kahju, et seda tehakse haridus- ja teadusministeeriumi teadmisel maksumaksjate kulul. Jääb üle imestada, et ükski õppur ei ole ministeeriumi ootuste petmise eest veel kohtusse kaevanud... Nimelt omistatakse pärast eksami sooritamist ametimeestele kutseoskuse taset tõendav dokument, ametikooli lõpetanud mööblirestauraatoritel on selleks tisleri II kutsetase. Tisleri, mitte restauraatori seetõttu, et vastavalt kutsestandarditele on olemas konservaatori, mitte restauraatori ametinimetus.

Mööblirestauraatori eriala nimetus eri vasta ühelegi kutsestandardile ning järelikult on tegemist tüüpilise „fantoomerialaga”. Pearahakütid on oma raha kätte saanud, ministeeriumile esitatud numbrid tagavad jätkuvad rahavood ja kedagi ei huvita, et tegelikult on tööturule toodetud järjekordsed „statistilised arvud”, analüüsimata, mis eriala ametimehi ühiskond homme vajab.

Vähemalt restaureerimise eriala õpetamine on valesti planeeritud. Ilmselt ei tunta eriala spetsiifikat ja selle tulemusel on mööblirestaureerimine kui eriala devalveerunud ega täida tööandja ootusi. Ainuke lohutus on, et tõelisi restauraatoreid ei oodata koolist, vaid õpetatakse-kasvatatakse töö käigus ise. Ebaprofessionaalsus ja valed otsused võivad selles valdkonnas kahjustada meie niigi õhukest rahvusliku käsitöö pärandit ja naeruvääristada kutseõpetust."

Voodikandik, voodilaud …

… või kohvikandik? Ma ei teagi, mis (ja kas) selle eestikeelne nimetus olla võiks, kandik on pigem jalgadeta. Voodilaud kipub pigem sinna haige- ja invavarustuse hulka kalduma. Eks pärast uurin edasi, seniks aga – rull:

Vaheldumisi – tamm ja saar, tamm ja saar, kord tamm all ja saar peal, kord vastupidi:
Kandik:

Laud:
Tundub natuke kõrgevõitu? Ongi. Korraks isegi mõtlesin, et lõikan jalad lühemaks, aga praegu, ise selle laua taga istudes, olen täitsa rahul, et mu jalgadel on selle all liikumisruumi, arvuti ei prae kintse ja laud ei kipu iga pöörde ning ühe jala üle teise tõstmisega uppi lendama. Pealegi, kui ka on vajadus, et laud oleks madalamal, reitel, siis on alati võimalus lauajalad kokku murda ja alust kandikuna kasutada. Kah mugav.

Idee ise hakkas küpsema juba paar aastat tagasi, kui juhtusin kuskil sohva käetugedel kasutatavaid kokkurullitavaid aluseid nägema. Jalgade voltimise, liikumise ja fikseerimise, laua lahtirullitud "plaadi" jäigastamine tehnoloogiline lahendus tahtis natuke juurdlemist, seega jäi mõte mõneks ajaks settima, kuni üleeile lõpuks töökojas seda Jaaguga arutama hakates oli heureka-moment. Jaak küll pakkus kah täiesti kasutuskõlbliku versiooni (mis ehk leiab ka kunagi teostust), aga see oleks liiga jämedakoeline jäänud ning liialt Lutheri rulooga suletavat sekretäri meenutanud. Mina tahtsin hoopis sellist õhulisemat ja ee… elegantsemat varianti. Päris valmis see siiski pole, kuna laud kipub edasi-tagasi õõtsuma – jalgade alaosas ju sarjasid pole. Aga prototüübiks kõlbab küll, kasutada saab seda praeguselgi kujul, eks millalgi uue puhangu tekkides saab edasi aretada ja lõppude lõpuks – ega sa voodis mingit praadi saagima niikuinii ei kuku, istud aga rahulikult paigal, rüüpad oma kohvi ja matsutad pannkooki.
Üks variant õõtsumise takistamiseks oleks servaliistudele välisküljele täisnurga asemel nürinurk anda, nii et jalad asetseksid (otsvaatest) praeguse II-asendi asemel kerges harkisjalgses A-asendis. See aga eeldaks omakorda paksemaid liiste ja ka jämedamad tüüblid oleksid head.
Eks näis, eks näis …
Näe:

Mitmejalgsed

Mis on 83 cm kõrgune, 12-jalgne, valmib 3 nädalat ja kinni pole seda nõus maksma ükski eraisik? Õige – Miia-Milla-Manda muuseumi minevad miniatuursed koopiatoolid. Jaagu algne unistus oli nädalane valmimisaeg. Naljanina. Asjaolude soodsa kokkulangemise ja meeletu pingutamisega oleks ehk kahest nädalast piisanud, kuid esimese tingimuse nullis nikerdaja pidurdamine ja teises osas panin mina sõrad vastu. Tähtajad tähtaegadeks, aga ma tahan tööprotsessi nautida kah, mitte veremekk suus hommikust õhtuni kael kõveras rügada, andke andeks onju. Aga õnneks/kahjuks pidurdas nikerdaja piisavalt, et ka minule ei avaldatud enam survet ja viimane nädal oli lust ja lillepidu peitlil välkuda lasta.
A tühja sest lobast, näitan pilta kah, muidu Meeli tuleb ja ütleb jälle midagi sitasti :o(


Natuke lähemalt kah.


Ajakulu on nagu ikka nende toolidega – pärast imestad ise kah, kuhu see aeg kadus. Samas: ainuüksi mõõtude koostamine, joonte vedamine ning šabloonide valmistamine võttis 2-3 päeva. Saagimised, hööveldamised, treimised, peiteldamised, nikerdamised, puurimised, liimimised, uuesti nikerdamised sinna veel otsa. Viimistluslihvimisele läks samuti lahedalt 2 päeva ära. Ja siis imestatakse, miks käsitöö kallis on. Aga vot sellepärast ongi ja sellepärast ostetaksegi Askost või näljapajukil indialastelt või lastakse robotitel valmistada. Ja nii see Eesti käsitöö välja suri.

Veinipudelihoidja, veiniriiul

Selle asjaga on nüüd nii, et aasta tagasi, enne Gerli sünnipäeva, küsisin Tarvolt, mida teha. Ta siis arvas, et neil pole veine kuskile pista. Noh, toona ma seda siiski valmis nõkerdada ei jõudnud. Sel aastal tuli mulle õkva 3-4 tundi enne Gerli spontaan-juubelile minekut meelde, et sihuke jutt oli, otsisin paanikas tamme plangutüki välja, silkasin siva poodi veini järele, et mõõdud klapiksid (muide, ootamatult ilmnes, et ei vastagi kõik pudelikaelad samale standardmõõdule, säh sulle sümmeetrilist paigutust :o( ) ja kukkusin tagasi jõudes hööveldama, saagima, puurima, lintsaagima, freesima ja lihvima. Napikas oli, aga jõudsin.


Seinale sai see küll nädal hiljem, suurema rahvahulgaga toimunud pidustuse eel. Nüüd vaja veel teostada hiljem tekkinud idee – paigaldada pudelikaelte taha LED-lambid, mille valgust siis erinevat värvi vedelikud ja taarad huvitavalt hajutama peaksid hakkama. Jah, aga see jääb vist siiski Tarvo õlule, elektroonika pole kunagi minu sõber olnud :P

Nagi

Meil kipuvad va kindad ja mütsid ja sallid esikus peegli ette kapile kuhjuma, kust neid siis väga tüütu jälle välja otsida on. Nagi vaja, onju. Samas on selles kohas nurk, mille otsustasin maksimaalselt ära kasutada ning nagi mitte lapiti seinale patsata, vaid selle nurgale sobitada. Läksime metsa ja otsisime, näed, sellise juraka välja. Signe aitas tassida.
Lõikasin oksad lühemaks, valisin kõige oksavaesema külje välja, tõmbasin kettsae käima ja saagisin pikisuunas täisnurkse renni sisse. Koore eemaldasin põhiliselt survepesuriga. Esialgu ta sellisel toorel kujul seina läkski, järgmist hetke ootama, millal mul jälle rohkem aega on.
Rohkem vaba aega tekkis vahetult enne aastavahetust. Võtsin kuusetüki seinalt maha, viisin töökotta ja kukkusin peitliga vehkima. TEGELIKULT üsna mõttetu tegevus, sest täiel määral kasutuses olles näeb (või noh, ei näegi) see varn sihuke, mütside, sallide ja pealampide alla mattunud välja:

Aga, noh, mul olid ikkagi mõned ideed, mis tahtsid järeleproovimist ning mis leiavad tõenäoliselt kaugemas tulevikus märksa nähtavamal kohal rakendust. Nii et võisin kaks päeva ühe nagi mõttetu voolimise peale kulutada küll.
Altvaade.



Oleks küll eelistanud viimistlust au naturel, aga esiteks omandab okaspuu lihtsalt seistes inetu kakakollase tooni ja teiseks määrivad aiast, metsast ning garaažist tulnud käed kattematerjaliga viimistlemata puidu kiiresti ära ning plekke ja laike (kui pole tegemist õliga) saab siis vaid liivapaberiga eemaldada. Nii et läks ikkagi mitu kihti lakki peale.

Habemenoateritaja

Näe, leidsin Tarvole 50ndate habemenoateritaja, mis on tore, kuna neid pole eriti saada ja antud eksemplar passib varem soetatud noaga ühte ajastusse:


Oli teine pisut niru nahaga, aga tuli olla õnnelik sellegi üle, et teritaja üldse leidsin, eriti sageli neid siinkandis saada pole. Kiskusin naha maha, võtsin detailid lahti, poleerisin vaskharjaga üle. Nahaotsingud osutusid aeganõudvamaks kui eeldasin, aga lõpuks midagi siiski leidsin. Esmamulje põhjal pelgan küll, et nahk jäi natuke õhukeseks, ent eks hädakorral saab alati ühe tõsise pastlanaha välja ajada ning seda kasutada.

Vana, naha neetidega kinnitusviis oli minu jaoks pisut liiga töömahukas, nii et kasutasin hoopis sellist, mida hiljuti ühe sõbra juures uue (Solingeni) teritaja juures näinud olin: klammerdajaga nahariba otsad kokku ja kinnituskohale nahatükk liimiga peale (vt vaatajapoolne ots):

Habemenoa leidsin talle mõned nädalad varem, aga sellest täies hiilguses pilti pole, on vaid karbi foto, kuna tahtsin enne selle ostmist natuke netis ringi uurida, et mida Чайка habemenugadest kirjutatakse.

(Noast saan ehk hiljem pildi)
Tundus ok olevat ja netioksjonitel küsitav hind oli samuti kohati 60 eurot. Sain selle aga 25-ga. Ja mina maksin koolitusraha: leidsin Balti jaamalt enne seda ühe väga heas korras Solingeni noa. Tundus liiga hea, et tõsi olla, hind kah soodus – 15 eurot. Teadsin küll, et Pakistanis jms kohtades tehakse väga halbu koopiaid, rabedaid Solingeni terasid ning eksporditakse neid Saksamaa kaudu, et oleks juriidiliselt korrektne, aga mõtlesin, et noh, 15 euroga võin ju riskida. Ja läksingi orki: jõudsin tolle habemenoaga rõõmsalt koju ja siis avastasin, et tera oli kotis transpordi ajal mõranenud.

Novot. Pikem jutt on selline (mul on täna aega jaurata): paar aastat tagasi sai mu suvalise Gilette'i pardli mõistlik kasutusaeg läbi ja uut ostma minnes hakkasin mõtlema, et kole totter on muudkui plastjullasid osta ja jälle minema visata. Läksin hoopis antiigiäridesse ning Balti jaama turule tuhlama. Leidsingi Balti jaama antiigipoest normaalses seisukorras noa. Margist ei osanud ma midagi arvata, nägin seda esimest korda. Pärast kodus foorumeid uurides avastasin, et olin teinud hea ostu. Nüüd hiljem aeg-ajalt turul ja ärides ringi vaadates olen täheldanud ka seda, et puupeaga habemenoad on haruldased, õigemini – peale enda noa ma polegi ühtegi puupeaga habemenuga näinud. Pealegi oli see originaalkarbis. Karp oli küll kulunud ja lagunev, aga selle taastamine polnud probleem. Habemenoateritajaga vedas mul samuti, kuna FNS-lt tuttaval poisil oli kodus vanaisast jäänud teritaja, mida võid all koos habemenoakarbiga näha:

Teritaja oli väga heas korras, võtsin vaid lahti, puhastasin, lõin läikima ja õlitasin. Teritaja otsa on ajapikku väsinud naha pingutuseks kunagi ajaleheribasid pandud, voltisin need lahti, jäävad kuskile sinna eelmise sajandi algusesse. Tõenäoliselt ongi tegu museaaliväärtusega eksemplariga. Nuga ise arvatavasti nii vana pole, pigem kuskil sealt 30-aastatest, ma pole jäksanud neid katalooge otsida ja lapata. Noaga samuti erilist vaeva polnud, seda oli hästi hoitud, rooste polnud tera kallale pääsenud, tuli samuti kõigest puhastada, pähklipuust pea lihvida ja õlitada:

Teral on vaid too viga, et teral on "kanna" juures väike nõgusus. Kuulsin hiljuti, et see pidavat tulenema eelmise omaniku käelisusest: kas teritab parema või vasaku käega. Nõgusust on küll võimalik välja käiata, aga ma seda tegema ei hakka, ta lõikab ka niisama hästi ja pigem püüan naha peal teritades selle jõnksu ajapikku välja saada.

Kui nüüd keegi habemenugade kohta rohkem teavet otsib, siis inglise keeles on selle nimetus "straight razor" või "cut throat razor", saksa keeles "rasiermesser" ja vene keeles "опасная бритва" – viimase tähendus on tore, "ohtlik habemenuga", inglaste "kõrilõikaja-habemenuga" pole kah paha :o)
Tegelikult pole sellega habeme ajamises hullu midagi, sisselõikamiseks pead ikka kaunis hajameelne olema. Nagu üks vastavasisulise foorumi asutaja kirjutas, siis tema jaoks ongi sellega habeme ajamine nagu meditatsioon, sa ei saa habemenoaga raseerides millelegi muule mõelda, sa pead täielikult käsilolevale tegevusele keskenduma. Siin ja praegu. Muidugi, iga tegevuse võib meditatsiooniks muuta, aga valdavalt puudub meil selleks viitsimine, antud tegevus aga lihtsalt sunnib sind keskenduma.

Selleteemalisi foorumeid, artikleid ja juutuubiklippe on üsna palju – kuidas teritada, kuidas hooldada, kuidas habet ajada jne. Mõned on ikka päris maniakid, ostavad muudkui uusi terasid, hoiavad neid kümnete kaupa spetsiaalses kohvris. Mingil määral saan neist ka aru, olemas on ikka väga ilusaid terasid: damaskuse, jaapani jne, aga püüan sellest ise hoiduda, lõppude lõpuks on tegemist siiski argise abivahendiga.

 Lisa: Viimati kingiti ka habemeajamispintsel, mida kasutasin algselt vahu näole mätsimiseks, hiljuti aga turgatas, et prooviks ka sellega päris vanakooli teha: topsi, sooja vee ja seebiga. Töötas küll. Esimene kord kukkus pisut vesine välja, teisel korral kasutasin eriti vähe vett – panin tassipõhja õige pisut vett, killukese seepi ja hakkasin kloppima. Vahustus kaunis kiiresti, nägi välja nagu vahustatud munavalge, selline tihe ja tahke, tassi kummutades trotsis ta gravitatsiooni päris edukalt. Habet aitas ajada hästi ja mingit puudust võrreldes poes müüdavate purgivahtudega küll ei täheldanud – näol püsis hästi ning pärast protseduuri ei kippunud näonahk rohkem kuivama. Nii et ma ei teagi, mis imeniisutajaid ja sihverplaadi süvahooldajaid need Nivead ja Gilette'id enda arvates oma vahtudele lisavad. Eks ta üks paras jutumull ole. Ehk reklaamivaht :o)

Raamatuhoidja

Iffand jumal, pole siia aasta otsa miskit lisanud. Põhjus täiesti triviaalne - pole see aeg ka miskit põnevamat puidust teinud, sest põhitöö on nüüd muus valdkonnas ja iga puu-jupstükki pole siia kah mõtet lisada, siis hakkaks pildid põhimõtteliselt korduma.
Aga et blogi päris mädanema ei läheks, siis lisan siia kaadervärgi, mis sai, tõsi küll, juba oma kaks aastat tagasi valmistatud, ja justament selles teises töövaldkonnas tegutsemiseks, aga no ehk keegi leiab, et tal on õkva sama asja vaja ning saab järgi teha. Iseenesest on kindlasti netis teisigi näiteid ja jooniseid, a no ehk mõni ei mõika võõrkeeli, siis on tal hea siin eestikeelses keskkonnas asja kaeda.
Tegelikult on ligi aasta juba uuema, vingema ja lihtsamini kokkupandava versiooni idee mõttes mõlkunud, aga kuna käesolev konstrui ajab kah asja ära, siis pole see nii hädavajalik, ning loomulikult on uue ehitamine järjest edasi lükkunud. Nagu ka paljud teised asjad (palun andke andeks, sõbrad).

Näe, selline näeb see kokkupanduna välja. Raamat on keskmist mõõtu, aga antud raamatuhoidja eeliseks ongi, et see mahutab ka suureformaadilisi teoseid, nt hiljuti käsil olnud lasteentsüklopeedia.



Vahel on vaja lihtsalt A4 formaadis paberilehtedele talletatud materjalidega tööd teha, siis saab neid nii hoida:

Külgvaade, onju.

Raamatu- ja leheküljehoidjad on "tellitavad ning samas ka täiesti eemaldatavad - mõnikord on seda omadust vaja.

Noh, raamatuhoidja on transpordivalmis. Selline paras puuhunnik. Iseenesest mahub igalepoole hästi ära, nt minu 25-liitrisse seljakotti passib parasjagu nurka, aga kuna vahel on vaja seda ka raamatukogus kasutada, siis on säärane mitmeks osaks käimine veidi tüüdu, sest raaamatukogus ei taha nende pulkadega kolistada ja teisi segada. Samuti kipuvad tüübliaugud ja tüübliotsad ajapikku kuluma ning loksuma, mis muudab konstruktsiooni natuke ebakindlamaks. Sellepärast olengi mõelnud, et liimin selle kunagi lõplikult kokku ja ehitan teise, reisiversiooni.

Kokkuvõtteks: asja ajab ära küll ja kunagi tööpäeva lõpus vihutud pooletunnise saagimise, lihvimise, liimimise kohta on sellel asjalikkust-funktsionaalsust küll ja veel :o)